“Hüüdnimi Eestlane”

Minu lapsed on korduvalt küsinud, et kuidas te seal nõukogude ajal ikkagi elasite.

Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Niipalju kui on tolle aja inimesi, niipalju on ka erinevaid kogemusi. Olid erinevad ajad ja kombed. Erinevad ametid ja arusaamad. Mina ei ole näinud oma silmaga stalinismi kuritegusid ega tundnud repressioone. See oli siis juba ajalugu. Mina nägin teistsugust Nõukogude Liitu. Nägin riiki mis sõi iseenneast sabast ning kõike, mis selles riigis kiiva kiskus.

Nõukogudemaal võis leida kõike. Oli taevani küündivat ülekohut ja hukutavat lauslollust. Oli kurbust ja leina ning armastust. Oli asju, mida oli sõnadegagi võimatu seletada ja ka seda, mis oli sõnadetagi selge.

Inimesed elasid, vaatamata igapäevastele raskustele ja uskusid. Uskusid helgemat tulevikku ja vihkasid sõda.

Kuid üks asi on kindel. Need, kes austasid tööd, kellel oli pea õlgadel ja käed ei kasvanud tagumikust välja, need elasid tolle aja kohta hästi. Eriti veel siis kui ei ületanud õhkõrna punast joonekest, millest üleastumine oleks esile kutsunud riigi pahameele.

Raamatu “Hüüdnimi Eestlane” tegevus põhineb tegelikkuses aset leidnud sündmustel. Ka nii elati. Kui keegi lugejatest peaks end samastama mõne tegelaskujuga, siis lohutage end teadmisega, et tegemist on ilukirjandusliku teosega.

 

 

 

Minu südamelt ära põhjendus poliitvankrile hüppamise põhjustest…

Meie riigi kodaniku jaoks on poliitika tegelikult tema igapäevane tubli töö oma riigi heaks. Iga sepp või fekalist, kes oma tööd korralikult teeb, eeldab, et ka „need, kes on seatud meist ülemaks“ teevad oma tööd korralikult. Ent ühel hetkel märkab sepp, et ta ei jõua enam osta niisugust vasarat, mis vastaks „kõrgemalt poolt“ kehtestatud normidele ja fekalistki avastab, et kehtestatud seadused on täitmatud ja põhjustavad varsti rahvale uputuse. Nii jõuamegi hetke, kus orjastava demokraatia tingimustes otsustavad nii sepad kui fekalistid minna poliitikasse, et teised sepad ja fekalistid saaksid oma tööd korralikult teha. Nii ka mina, Harry Raudvere, kandideerimisnumbriga 303.
Continue reading “Minu südamelt ära põhjendus poliitvankrile hüppamise põhjustest…”

Aeg viimaks ärgata

Meie riigil on aeg saada täiskasvanuks ja hakata asju nimetama õigete nimedega.

Euroopa Kohus lükkas tagasi Ungari ja Slovakkia protesti Euroopa Liidu pagulaste ümberasustamise kava vastu. Selle uudise valguses võime tõdeda, et liberaalsed jõud on otsustanud rahvusriigid lõplikult likvideerida ning tekitada Euroopasse juurteta ja põhimõteteta inimmassi, kelle piiramatu ja samas ka kontrollimatu liikumine meie traditsioonilistele elualadele muudavad senist harjumuspärast elukeskkonda kardinaalselt.

Teades, millised õudused valitsevad väljarändajate koduriikides, on nende ümberasumise tahe inimlikult mõistetav.

Siin paikselt elavatele inimestele on aga uute asukate soovid vastuvõetamatud. Suuresti tänu olukorrale, kus kõik meie valitsused on loonud taasiseseisvumise järel olukorra, mis on sundinud tuhandeid eestimaalasi oma kodudest lahkuma. Ideoloogia, millele on tuginetud, on otseselt inimvaenulik ja arvestab ainult ühiskonnakihtidega, kel on juurdepääs nii riigieelarveliste vahendite kasutamisele kui ka poliitiliste otsuste langetamisele. Liberaalide meelest olevat ka Eesti põhiseadus ajale jalgu jäänud. Continue reading “Aeg viimaks ärgata”

Häbi teil olgu, lödipüksid!

Kohalike omavalitsuste volikogude valimised on ukse ees. Raske, ääretult raske on viia tõetera inimesteni. Just nende inimesteni, kes võiksid valimistel hääletada isikute poolt, kelle tegevuse motiiv ja eesmärk on teenida riiki ja rahvast, mitte kasutada oma positsiooni isikliku kasu saamiseks.

Eestis oleme jõudnud juba niikaugele, et ärimeeste rahakottidele tuginev valimisliit otsib karjeriste, et investeerida nende esinumbriks olemisse. Loomulikult kaasnevad sellega vastastikused kohustused või tänuvõlg, mida poliitik peab valituks osutumisel tasuma. Poliitiline korruptsioon on jõudnud avalikult sellisele tasemele! Continue reading “Häbi teil olgu, lödipüksid!”

Poolavalik kiri peaministrile

Oleme aastaid ajanud Eesti asja Keskerakonna ridades, aga sa oled nüüd nii suur tegelane, et ka vanajumal peaks mütsi peast võtma, kui su nime kuuleb. Tema võib ju võtta, aga mina ei võta. Meeldigu see sulle või mitte.

Kirjutasin kunagi, et ärge andke Tootsi turbaraba otsustuskorras Eesti Energiale. Sa ei suvatsenud vastatagi ja andsite. Siis oli ka rahandusminister Sester see, kes tagus rusikatega vastu rindu ja kinnitas, et valitsusel on õigus. Oli siis või? Täna olete selle teemaga käpuli ja usutavasti käpuli jäätegi.

Loen kolmapäevasest Eesti Ekspressist, et minister saatis Sõnajalad pikalt. See on usutavasti sinu valitsemisaja üks rumalamaid otsuseid ja avalikke sõnavõtte. Täna vist ainult minu meelest. Kas tõesti on maakeeli väljendatuna teile kõigile seal kõrgustes nii lühikese ajaga kusi pähe löönud ja võite oma lauslollust avalikult presenteerida?

Vaata, kui ettevõtted alustavad õigusriigis seaduslikku majandustegevust ja saavad riigi kehtestatud seaduste ja õiguste ruumis omale seaduslikud õigused ning kui riik need õigused omavoliliselt tühistab, siis sellisel juhul tuleb riigil kinni maksta mitte ainult heauskselt tehtud investeeringud, vaid ka ettevõtjate saamata jäänud tulu. Seda kohustavad meie riigi seadused.

Kui sa oled pannud pukki ministri, kes arvab, et istudes jumala paremal käel, võib ta keelata ja käskida ning juhtida riiki oma naiselike kapriiside ja küündimatuse tasandil, siis tuleb varem või hiljem hakata riigil rahakotti kergendama ja seda mitte vähe.

Sõnajalad ja teised arendajad on vaatamata nii kaitseministri kui ka majandusministri soovunelmatele käitunud seaduspäraselt. Teie ülbus ja ignoreerimine ei muuda õiguslikke probleeme olematuks ega seadusi kehtetuteks. Vähemalt nii palju peaks oidu peas olema, et üdini lihtsatest asjadest aru saada.

Mul on ka üks õpetlik isiklik kogemus sellest, kui kunagine sotsiaalminister Tiiu Aro koondas riigihaiglate direktoreid. Siis keeldus minister Aro – just oma naiselikule jonnile tuginedes – koondamisraha välja maksmast. Käisin aastaid riigiga kohut, kuni Riigikohus leidis, et minister ja riik on käitunud valesti ning kopsakad viivised jäid maksumaksjate kanda.

See, et sa omasuguste tähtsate ninadega nii siin kui seal poseerid, ei saa olematuks muuta riigis kehtivaid seadusi, mis on ühtmoodi täitmiseks nii sulle, mulle kui ka riigile. Läheb aega, mis läheb.

Olete juba mõjutanud õiguskaitseorganeid ja kohtuid ning mõjutate kindlasti ka edaspidi, aga see ei aita. Neid patte jumal andeks ei anna.

Näed, peale aastatepikkust kohtuprotsessi jäi Eesti Energia oma kaevelubadest ikkagi ilma. Nii läheb ka kõnealuse asjaga.

Sõnajalad mitte ei esitanud ultimaatumit, vaid nad püüdsid teid teiselt poolt pilvi maapeale tagasi tuua. Sa ei ole ju rumal inimene ja peaksid aru saama, et kui sul kodus ei ole asjad korras, siis pole sul mingit seljatagust olla selles positsioonis, kus sa täna oled. Täna ei ole rahvas enam nii loll, et sind ainult su positsiooni pärast austab.

Ja sa võiksid veidikenegi teemasse süüvida, mitte kuulata seda, mida sulle tahetakse presenteerida.

Meie ei jäta oma jonni, sest meil on õigus. Ühel hetkel peate hakkama vastutama selle eest, mis sita te olete maksumaksja rahakotile kokku keeranud. Oleks huvitav teada: kas valitsuse tasandil on üldse mõeldud, et äkki ongi arendajatel õigus ja kes siis vastutab maksumaksja raha raiskamise eest?

Ma ei tea, kas võtadki üldse vaevaks mu sõnumit lugeda või analüüsida, aga see ei ole enam minu asi. Te olete ju omaenese tarkusest niigi targad.

Olen kirjutanud, et sa ei saaks pärast käsi laiutada ja öelda, et mina ei teadnud järjekordselt midagi. Ja veel… Euroopa Liit sind sellest supist välja ei aita. Omatellitud muusika järgi tuleb ikka endal tantsida.

Continue reading “Poolavalik kiri peaministrile”

Pahalasest rikkur ja külaproletariaadi kammitsad

Usun, et paljud inimesed on Varese sadama lugudest surmani tüdinud ja tegelikult olen minagi, kuid paratamatult liiguvad mõtted omi radu ning selle valguses kangastub lähiajaloost silme ette nii mõnigi pilt, mida ma tahaksin lugejatega jagada.

Kas ei kuuluta ajalehes Saarte Hääl avaldatud lood Pahapilli küla olukorrast, millesse peaks külarahva arvates sekkuma üldsus, politsei ja kui võimalik, teab kes veel, mitte koguni dramaatiliseks?

Väidetavalt on ju seal rahu rikkumas üks äärmiselt halb ja negatiivne tegelane, sisserännanud ja juurteta rikkurist ärimees, kes terroriseerib tervet küla, kehtestades oma seadusi ning sundides jõuga külakogukonda omaenese seaduste järgi elama. Kõlab ju päris võikalt! Continue reading “Pahalasest rikkur ja külaproletariaadi kammitsad”

Ütlen hinge pealt ära

Ütlen hinge pealt ära: mulle ei meeldi, mis viimasel ajal meie riigis aset leiab. Pean end Eesti patrioodiks ega lase end kallutada nn idameelsete ja nn läänemeelsete eksitavatest juttudest – omalgi pea otsas ja elukogemust piisavalt, haridusest rääkimata.

Mulle ei meeldi, et meie peavoolumeedia on minetanud eestlasliku tasakaalukuse ning see on asendunud halvustava, rumalalt läbinähtava propagandaga, mis tihtilugu võtab hüsteerilise mõõtme.

Samas tuleb tunnistada, et meedias väljendatu on vaid truualamlik peegeldus protsessidest, mis saavad alguse poliitilistest otsustest, salasobingutest ning valgustkartvatest ja üldsust eksitavatest põhimõtetest. Continue reading “Ütlen hinge pealt ära”