Aeg kulgeb ajas…

Kes meist ei tea ütlust, et kiire on ainult kirpu püüdes…

Tõsi see on, aga on veel teisigi tegevusi, kus kiirus mängib olulist rolli. Ma ei mõtle selle all võidu kihutamist ja finiširuudustikus võidetud sekundisajandikke.

Aeg on meie kõige väärtuslikum vara. Aega tuleb hoida ja armastada. Sihitult kaotatud aega ei saa me iial tagasi. Mis läinud, see läinud igaveseks. Me teame seda, aga ei hooli. Inimene on nõrk ja tihtilugu vahetab ta ratsionaalsuse ja efektiivsuse välja mugavuse vastu. Need võivad olla üksikisiku otsused, sest seda ei saa talle keegi keelata. Oleme ju vabad kodanikud vabal maal. Kõik sõltub sellest, millised on meie eesmärgid ja motivatsioon. Paljude motivatsioon piirdub lihtsalt olemisega. On seda vähe või palju, polegi oluline. Kõht on täis, katus pea kohal ja internet käeulatuses. Nimetame neid olesklejateks. Loomulikult võib selline liigitamine olla sügavalt subjektiivne, kuid kindlasti mitte üdini vale. Saavad ju tuhanded teenistujad ettevõtlike inimeste tegevuse tulemusena leiva lauale, loomata ise ühegi sendi eest lisaväärtust, mis oma olemuselt ongi ühiskondliku rikkuse allikaks.

Teistele jääb sellest väheks. Tahaks midagi teha, midagi saavutada. Nimetame neid ettevõtlikeks inimesteks. Nemad tunnetavad aja olulisust paremini. Neil on mõtted ja soovid, millede realiseerumisele seab piirid ette aeg. Teeks veel ja rohkemgi – kuid ööpäevas on ikkagi 24 tundi ja elu on liiga lühikene, et kõiki oma mõtteid ellu viia…

Ettevõtlike inimeste seas on palju neid, kes loovad oma tegevusega rikkust. Ja mitte ainult enestele, nii nagu arvavad või usuvad paljud olesklejad/teenistujad. Ettevõtlikud inimesed loovad oma tegevusega rikkust ka neile. Selline on paraku tänane ühiskonnakorraldus. Jagatakse ju maksudena ümber märkimisväärne osa ettevõtjate tegevuse tulemist. Piltlikult öeldes ühiskonna hüvanguks.

Ettevõtlikud inimesed teavad aja rolli rikkuse tootmisel ja oskavad seda hinnata.

Vaatame nüüd lihtsustatult aja osatähtsust lisaväärtuse loomisel. Iga tootja unistab sellest, et tema toodetud kaup saaks kiirelt müüdud, et saadud raha uuesti ringlusesse paisata. Toota rohkem ja efektiivsemalt – selline on varjatud eesmärk. Igasuguse toodangu tootmiseks kulub teatavasti aega. Vaja on muretseda lähtematerjalid, toota ja seejärel realiseerida. Kui kaup saab müüdud ja raha on tootja taskusse tagasi jõudnud, siis seda protsessi saame nimetada käibeks ja selleks kulunud aega käibekiiruseks. Olgu selle kiirusega kuidas on, kuid oletame näiteks, et ettevõtja sai oma toodangu kuue kuuga valmis ja müüdud ning teenis selle pealt 20% kasumit. Loomulikult tasus ta ausa maksumaksjana ka riigile kõik ettenähtud maksud. Kindlustades sellega ühtlasi nende heaolu, kes otseselt ei osale lisaväärtuse loomise protsessis. Nimetatud käibekiirusega teeniks ettevõtja piltlikult võttes aastas 40% kasumit. Loomulikult on selline näide äärmiselt primitiivne, sest tootmisprotsess on pidev, kuid meie teema arenduse jaoks piisavalt ilmekas ja kaugeltki mitte vale.

Kuid mis juhtuks siis, kui ta suudaks käibekiirust oluliselt suurendada ja tema investeeritud raha ei teeks aastas mitte kaks, vaid kogunisti neli ringi, teenides iga ringiga 20% kasumit. On üheselt selge – sellega kaasneks ka ühiskondliku rikkuse kasv proportsionaalselt suurenenud maksulaekumise näol. Usun, et selle näite varal nõustuvad kõik, et aja roll on turumajanduse tingimustes väga olulise tähtsusega.

Püüame nüüd olukorda hinnata laiemalt kui ühe tootja või ettevõtja mätta otsast vaadatuna. Oleme meedia vahendusel pidevalt kursis meie riigi finantsmajandusliku olukorraga. Läbivaks jooneks on küsimus, et teeks ja oleks, kuid raha ei jätku. Ei saa palgata piisavalt päästetöötajaid, politseinikke, ega maksta õpetajatele väärilist palka – teaduse rahastamisest rääkimata. Igast eluvaldkonnast vaatab vastu süvenev defitsiit.

Kuid kas saaks mingil viisil tänast keerulist olukorda leevendada? Kindlasti saaks! Eks ikka sedasamust aega ratsionaalselt kasutades. Väga paljud meie elu edendavate tegevuste ettevalmistusprotsessid on üle mõistuse pikad ja keerulised. Ei ole saladus, et teenistujad, kes peaksid olema rahva teenrid ja teenistuses, on enese väärtuse tõstmiseks ja rõhutamiseks loonud ja tekitanud õigusruumi, mis sõna otseses mõttes pärsib ühiskonnas lisaväärtuse loomist. Täpsemalt öelduna – ühiskondliku rikkuse loomist. Ka selle kohta leiab kerge vaevaga kõigile hoomatavaid näiteid.

Tahab keegi ettevõtlik inimene mingit ettevõtmist luua või tootmist rajada. Ta on selle tarbeks soetanud kinnistu, mis meie ühiskonna arusaamade järgi peaks olema ettevõtja eraomand – püha ja puutumatu – mille ekspluateerimisega teenida enesele tulu. Meie seadusandja näeb ju ette, et omanik peab oma kinnistutelt tasuma maamaksu ja selle tasumiseks tulebki kinnistuid koormata efektiivselt. Selle ettevõtja tegevust reguleerivad detailideni seadused, mis võimaldavad kinnistut küll kasutada kuid mis ei pruugi sugugi kattuda omaniku visiooniga. Kui alustada kas või planeeringust, mis on oma olemuselt vajalik protsess, kuid miks peab üks protsess dubleerima teist? Näiteks üldplaneeringuga on määratletud tootmismaa piirid. Ettevõtjad on esitanud oma ettepanekud üldplaneeringu menetluse käigus ja nende ettepanekutega on planeering ka kehtestatud. Kuid siis selgub, et sellelesamusele tootmismaale tuleb enne ehitusloa saamist kehtestada veel detailplaneering. Detailplaneeringu menetluse algfaasis kulutatakse aega detailplaneeringu eskiisi avalikule arutelule, kus kõik võivad arvamust avaldada. Kui juhtub olema koos rohkesti kadedaid ja pahatahtlikke inimesi, kellele ei meeldi ettevõtja tegevus, siis nende negatiivsete hoiakute alusel ei julge kohalikud munitsipaalpoliitikud langetada adekvaatseid otsuseid, sest nende tuleviku heaolu sõltub just nendest inimestest, kes valimistel annavad või ei anna häält nii poliitiku kui ka tema ametnike jätkamiseks. Masendav olukord, kuid kaotajaks jääb seejuures terve ühiskond. Töökohti ei looda, riigil jäävad maksud saamata jne., jne…

Parimaks ja ilmekamaks näiteks on Emajõe äärde plaanitud tselluloositehase saaga, kus tehase vastu ässitati üles suured rahvamassid. Tsiviliseeritud ühiskonnas peaks kehtima seadustest tulenev regulatsioon, mis tagab tõeliselt vaba ettevõtluse, mitte ei arvesta kellegi suvaga. Tselluloositehase rajamisel oleks tulnud keskkonna kahjustamise vältimiseks lähtuda konkreetsetest saastenormidest ja kui ettevõtja peaks neid rikkuma, siis oleks olnud tema investeering asjata ja tehas kuulunuks likvideerimisele.

Ühiskondlikku rikkust oleks võimalik oluliselt suurendada, kui jätta ettevõtlike inimeste tegevuse mõjutamisest välja kellegi subjektiivsed arvamused ning lähtuda konkreetsetest normidest. Majandus aktiviseeruks, käibekiirused suureneksid ja meie kõikide elukvaliteet paraneks märkimisväärselt.

Lisaks ühiskondlike suhete õiguslikule üleregulatsioonile, mille piinlik järgimine pidurdab oluliselt ühiskondliku rikkuse suurendamist, takistab normaalset elukorraldust ametnike suvale tuginev nähtus, mida võime nimetada bürokraatia diktatuuriks.

Seega on ühiskondliku rikkuse suurendamise pidurdumisel kaks suurimat kohalikku takistust – seadustest tulenev ühiskondlike suhete üleregulatsioon ja ametnike suvaõigusel põhinev bürokraatia diktatuur.

Need on küsimused, mida peaksid ettevõtlikud inimesed enestele teadvustama ja ühiselt nende vastu võitlema, sest selles peitub kõige olulisema väärtuse – aja – mõttetu kadumine.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.