Sain kirja… ja kirjutasin vastuse.
Kiri:
Tere
Lugupeetud hr Raudvere.
Te küsisite nõnda ilusti, möödunud saatelõpus, et: kuda oli! Otsustasin siis vastata. Vilet oli, väga vilets. Te oleksite ju suuteline palju enamaks. Looja on andnud teile suurepärase võime, kiskuda inimestest välja emotsioonilist tagasisidet. Veel viisteist aastat tagasi olite te suuteline ennustama seda, kui perse see süsteem läheb! Aga praegu ei ole te suuteline isegi poolt aastat ette ennustama. See on kurb! Väga kurb. Aga te olete ju jätkuvalt suuteline laskma ligu oma mõistuse najal, mis oli teil veel viisteist aastat tagasi. See on kindlasti suur saavutus!
On Eestlasi, kes ei soovi teha tööd. Ja sa küsid missugust jõudu on vaja, et neid sinu heaks tööle panna? See on ju sinu plaan ehitada vahva väike rahvusriik. See selleks. Aga oled sa mõelnud missugune jõud on see, mis on neid võõrutanud Mammona kurjast plaanist orjastada kogu maailm?
Sellepeale meenub mulle anekdoot. Audiitor teeb põrgus vaatlust ja märkab, et ühe katla juures puudub valvur! Ta küsib sellekohta selgitust.
Vastuseks saab ta teada, et neil on katlad jaotatud nii, et igale rahvusele on oma katel, ja puuduva valvuriga katel kuulub Eestlastele. Sinna ei ole valvurit vaja, sest kui keegi proovib sealt põgeneda, siis ülejäänud katlas viibivad isendid sikutavad ta ise tagasi.
Me kõik teame, et ajaloo kirjutavad võitjad. Aga ometi me kõik usume, et need sündmused mis on ajaloos toimunud, et need on täpselt selliselt juhtunud nagu meile on kirjeldatud. Nagu näiteks ´´utoopia saar´´. Meile on kirjeldatud, et see kukkus läbi seepärast, et inimesed on ahned ja laisad. Ja jutul lõpp. Kõik teavad ja ei hakka isegi proovima! Tegelikult on just see selline süsteem, mis on jätkusuutlik ja isereguleeriv. Erinevalt kapitalistlikust süsteemist, mis vajab iga kümne aasta tagant re-starti. Seda hoiab koos: tahe massist mitte erineda, südametunnistus ja häbi-tunne. ! Isegi Totu, kes lendas kuule, mõistis, et kodune majandamise viis, on tunduvalt parem, kui see, mida ta Kuu peal kohtas. Kuigi tegemist on raamatuga, mõisteti seda 55 aastat tagasi. Aga millal hr Raudkivi seda mõistma hakkab?
Jõuga valitsemine ehk võimutsemine on kindlasti üks valitsemise vorm, kuid on olemas ka teine valitsemise viis ja see on usaldusega valitsemine! Seal pole jõudu vaja rakendada. Seal mängib rolli au tunne ja usaldus targema ees, ehk siis valitseja ees. Muidugi on olemas ka kolmas valitsemise viis ja see on manipuleerimine, see aga eeldab , et valitseja tarkus on kõigist teistest peajagu üle. Nagu sellel seltskonnal, kes meid eesriide tagant on valitsenud. Meil aga on demokraatia, ehk siis usaldusega valitsejaks ja siis võimutsema.
Teie mina, mis koosneb minast, vaimust ja hingest. Muidugi nad peavad koostööd tegema, see on ju kõigile selge. Kuid keha, mis ühel päeval mulda sängitatakse, siis keha ei ole enam minu oma. Seega, Hing on see mis jääb! Ja Hing ei võta endaga kaasa kulda ja karda. Seega, kui ninaesine on olemas, siis tuleks pühenduda sellele, mida saab kaasa võtta!
Aastaid tagasi nägin ma oma silmaga, kuidas kuulutati evangeeliumit üle terve ilmamaa. Et Maa on lame ja ta on Looja poolt tehtud. Juba siis üritasin ma mõista kuidas küll peaks juhtuma see, et Paabel ehk siis euroopa liit kukub kokku ja keegi ei osta enam tema kaupa! Nüüd on minu silmad seda näinud ja üha enam näen ma ka seda, et inimesed otsivad kindla käega juhti, kedagi sellist, keda üksnes siioni targad on suutelised välja õpetama! Eks me sügiskünni ajal näeme, mis juhtuma hakkab!
Vastus:
Ah, kui ilus kiri!
Üle hulga aja kohe mõnus lugeda. Ja seda mitte irooniaga öeldud. Kuid kõike ikka järjekorras.
Tunnistan ausalt ja olen seda ka korduvalt rõhutanud, et ma ei oska tõesti öelda, mis hakkab juhtuma isegi poole aasta pärast. Viisteist aastat tagasi oli kõik arusaadavam ja lihtsam. Täna on olukord hoopis teine ja üldises kaoses korda ennustada on võimatu. Vahevariante on mustmiljon kuid kuidas see kõik ükskord lõppeb, selles pole kahtlust ning see on täiesti selge ja kindel. Ma kordan veel, et me elame täna Suurte Valede ajastul. See räägib iseenese eest!
Samas, kellele peakski olema vaja teada, mis juhtub aasta või poole pärast. Mida ta selle teadmisega peale hakkaks? Keda see täna enam üldse huvitab? Kas kedagi 15 aastat tagasi huvitas? Loomulikult mitte. Kuulati, naerdi välja ja peeti ullikesteks.
Täna annavad protsessidele hinnangu kõikvõimalikud ennustajad, kes aastavahetusel teles oma fantaasiaid välja elavad.
Kuid see ei tähenda, et mul ei ole tuleviku kohta oma arvamust. On. Aga see on selline, mida keegi tegelikult kuulda ei soovi, sest inimesed loodavad ikka, et kõik läheb hästi. Ka pead timuka pakule pannes või nööri kaela ümber tundes. See ei ole ju reaalne ega juhtu minuga! Kuidas konvoeerivad kümme meest tuhandet? Kas või mahalaskmisele. Miks ei haarata püsse oma kätte ega aeta vaenlased auku. Aga sellepärast, et äkki minul veab ja see päevake ei jää minu maisel teekonnal viimaseks.
Meie inimesed on täpselt samasugused. Nad ei taha ega oska enesele tõde ega tegelikku olukorda tunnistada. Veel vähem midagi ette võtta. Ja kui nüüd heita mulle ette, et ma lasen liugu oma mõistuse najal, siis nii võib see ka tunduda. Kuid mida, kulla inimene, sa selle tuleviku tõdemusega täna peale hakkaksid? Oleksid ise nii julge, et rebiksid ülekohtu tekitajal püssi käest ja laseksid talle kuuli pähe. Lootuses, et see tegu päästab sinu hinge ja koos sellega ka maise keha? Ma ei usu!
Ma ei tea ajaloost tõesti kedagi, kellel oleks olnud õnne usaldusega valitseda. Vahest ainult mõnel müstilisel tegelasel eraldatud saarel. Tänapäeva integreerunud infoühiskonnas ei tule see kõne allagi.
Täna ostetakse usaldust rahaga. Vaielge vastu! Aga enne mõelge, kuidas saab valimistel rohkem hääli see erakond, kes ka rohkem kulutab. Inimesed annavad hääle, sest nad loodavad, usuvad ja usaldavad. Läbi raha surutakse unistused helgemast tulevikust valijateni ja loomulikult jõuab kohale ka heategija enda kuju. Usaldusväärne isik, kes lubab õnne õuele ja rikkuse majja. Ja jälle pettutakse, kuni järgmise korrani, mil astub ette uus messias. Ja loll on see, kes ei usu häältega manipuleerimist. (Mul on omal otsene kokkupuude valimispettusega) Kuid saadik on vaba mandaadist ja see kehtib kõigi kohta võrdselt ning mingit vastutust ei eksisteeri.
Alati on olnud olemas jõud, kes ihkavad enesele rohkem ja seda teiste arvelt. Manipuleerimine on poliitikas tavaline nähtus aga ainult tarkade inimestega ei lähe see trikk läbi. Manipuleerija ei ole ise kaugeltki kõige targem aga ta on vaieldamatult osav inimhingede tundja, kelle käsutuses on hoovad, millega kujundada ühiskondlikku arvamust. Tarkadega on keeruline manipuleerida aga kust neid tarku inimesi võtta peaks olema? Meie ühiskonnas leidub neid käputäis, kes lisaks tarkusele omavad ka empaatiavõimet ja ohvrimeelsust. Just ohvrimeelsust, kes suudaksid oma mina-maailma anda ära ja tuua ohvriks üldiselt rahvale pakutava hüve vastu. Seada riigi ja rahva heaolu enese ambitsioonidest kõrgemale. Loomulikult võib nüüd öelda, et meie ühiskond koosneb empaatiavõimelistest ja hoolivatest inimestest. Annetused lastefondi, koerte ja kasside varjupaika, kellegi vähiraviks, mida haigekassa ei kompenseeri jne… Mõned on kindlasti heasüdamlikud ja hoolivad kuid paljud nii ei mõtle. Nad rahustavad sellega hoopis oma hinge, otsides lunastust iseenese rumalusele ja kindlasti veel paljudele omadustele, mille ettelugemine ei viiks kuhugi.
Olen 100% päri, et me vajaksime suure algustähega riigijuhti. Meest, kes teab, mida riigi ja rahva hüvanguks teha aga… aga ta vajab selleks ka rahva mandaati, usaldust ja tuge. Tuleb hakata murdma juurdunud tõekspidamisi ja ümber lükkama dogmasid ja seda mitte sõnades vaid tegudes.
See on selge ja arusaadav aga selleks on vaja selja taha rahva jõudu. On seda jõudu siis olemas? Anekdoot katlast ja põrgust töötab täiega.
Aga samas ei tohi minna ega kalduda esoteerikasse. See on totaalne enese petmine. Minu keha, minu vaim ja hing lahustuvad kõiksusesse peale meie maist eksistentsi. Me ei ole muud kui üks keeruline masinavärk, kes lõpetab olemise kui juhe seinast välja tõmmata. Viimsepäeva ülestõusmine on lootust ja usku sisendav muinasjutt, mida on tore uskuda. Me ei võta lahkudes midagi kaasa. Aga usutakse, et võtame ja tõuseme ja elame ISA kõrval õndsalt igavesti. Usutakse, sest tõde uskuda on hirmus ja kohutav.
Jah, ma tean tõesti, mida oleks vaja teha, et meie rahvusriik jääks kestma ja seisaks kaljuna. Aga olgem ausad. Kellele peaks seda vaja olema? Rahvale? Meie lastele? Kui rõhuv enamus rahvast on lollid kui lambad, siis võid teha mida iganes. Ennustada, rääkida reaalselt juhtuvatest asjadest, mobiliseerida inimesi enese ümber, õpetada ja veelkord õpetada… Aga see kommunistist Lenin suutis muuta Venemaad ja mitte ainult jutuga. Talle olid abiks Saksa raha, ulmeline tulevikuvisioon ja punane terror. Mida siis meie saaksime analoogilisest arsenalist oma tuleviku muutmiseks kasutada? Midagi sellist, millest ka tulu tõuseks? Kritiseerima oleme tublid ja arvamust avaldama mihklid kuid selle peale soovitan vaadata meie ühte paremat kultusfilmi „Malev“ ja seda stseeni, kus eestlased kärajatel nõu pidasid. Kas saab veel paremini edasi anda meie rahva hinge- ja vaimuseisundit? Vaevalt. Või on midagi muutunud meie arusaamistes ja tõekspidamistes? Me oleme veendunud, et euroopalikud – kristlikud väärtused on meie iseolemise vundament, mille üle laotub vihmavarjuna NATO hoolitsev ja kaitsev kate ja siis veel see vastik idanaaber, keda kooris vihata ja karta, kes muust kindlasti ei unistagi, kuidas ainult meile kahju tekitada. Ja nende mõtetega me uinume õhtul ja ärkame hommikul ja loomulikult pidev mure ja piin kuidas saada nii palju raha, et elukondlikud pisitehingud ja pangaintressid tasutud saaks.
Siioni targad ei õpeta kedagi välja. Nad ütlevad otse ja avalikult, mida nad meiega teha plaanivad ja nii nagu enamus meist ei usu, mis me riigist tegelikult saab, nii ei usuta ka nende ennustust. Nagu konngi ei uskunud kui teda vaikselt- vaikselt ära keedeti.
Igatahes, jõudu võiduks ja Püha Sõda ei ole veel lõppenud!
HARRY RAUDVERE BLOGI 