Rubriik: Kirjutised

Suvi ilma merereisideta polekski nagu õige suvi. Suundusin täna koos oma pere ja heade kaaslastega avastama Muhumaad.  Reisisihiks valisime Koguva sadama.

Poolel teel sõitis meile vastu Saaremaa-Hiiumaa liinilaev ja Koguva sadama päikese käes helkivate hoonete katused särasid üle mere juba kaugelt.

Igale sadamale annab näo sadamakõrts ja Koguvas oli seda nägu rohkem kui küll. Asjalik ja sõbralik teenindus, täpselt nagu parimates restoranides.

Mind üllatas kohaliku õllesortimendi äärmiselt lai valik ja pean tunnistama, et vähemalt need õlled, mida ma proovisin, andsid paljudele seni maitstud käsitööõlledele silmad ette. Ka pakutav lauavesi oli kohalik ja väga kvaliteetne.

Jäi mulje, et Muhumaa on kuulutanud end majanduslikult sõltumatuks piirkonnaks, sest pole midagi paremat Liiva pagarite leivast ega Maria Kaljuste ekstravakantsetest veinidest. Usun, et avastamisrõõmu jätkub Muhumaal küllaga. Kui nad veel bensiini ja elektrit ka ise toodaksid, siis võiks lausa oma riigi välja kuulutada.

Viimasel ajal olen tabanud erinevates söögikohtades, et lähtematerjalile on lisatud midagi täiesti sobimatut, mis summutab oodatud hõrgu maitse. Umbes nii nagu taldrikutäiele singiga tehtud makaronidele pigistatakse peale pudelitäis ketšupit. Milleks siis sink ja makaronid?

Kuid Koguva sadama restoranis olin lausa sõnatu kui proovisin nende valmistatud ahvenat koos hernepüreega. Osatakse küll kui tahetakse! Ka magustoidud oli klass omaette.

 

Aeg möödus kiirelt ja peale paaritunnist nautlemist asusime koduteele. Meid tuli teele saatma sõbralik sadamakoer, kes lakkus hüvastijätuks mu kätt nagu kinnitanuks sellega, et ootab meid peatselt tagasi.

Kaugel Hiiumaa kohal lõi välku ja Väinameri kostitas meid Pammana suunas kurssi hoides meetrist kõrgemate lainetega, kuid avameri oli ootamatult tuuletu ja sile. Nagu plekk.

Kodusadamas tabas meid üllatus. Tunniajane äikesetorm oli sadama kristallselge vee muutnud lahja piimakohvi sarnaseks. Paatides loksuv vesi andis aimu kui palju võib tunni ajaga vihma taevast alla kallata. Võrgule läinud naabrid rääkisid vaimustunult, kuidas välk tuli taevast kohe koos mürinaga. Kohe nii valjult, et kõrvad lõi lukku.

Pimeduse saabudes on kogu ümbrus mattunud tihedasse uttu.

Vanarahvas ütleb targalt – Ükskõik, kes sind täis teeb, puhtaks pead end ikka ise kasima.

Täpselt samasugune olukord on kujunenud minu vastu toime pandud rünnakutega.

Ma olevat Kremli troll, putinist ja teab veel kes…

Ei ole. Ja ei ole ka kunagi olnud ega kavatsegi olla. Erinevalt paljudest meie kaaskodanikest olen ma radikaalse maailmakäsitlusega inimene. See väljendub minu soovis selgitada välja meid ümbritsevate nähtuste või sündmuste algpõhjused, kasutades selleks kogu saadavat informatsiooni. Ka täna Ukrainas aset leidvad koletud sündmused on saanud alguse millestki, mille kohta liigub erinevaid seisukohti ja põhjendusi, tihtilugu selliseid, mis võiksid olla nende seisukohtade esitajatele parasjagu kasulik. Sellised tendentslikud ja paljuski välja öeldud subjektiivsed seisukohad ei pruugi olla alati kaugeltki adekvaatsed ega peegelda tegelikkust objektiivselt. Olles kuulanud paljude inimeste arvamusi, tutvunud dokumentaalsete tõenditega nii lääne kui Vene inforuumist, kangastub silme ette pilt, mida mõtleval ja empaatilisel inimesel on väga raske mõista ja tekib hulgaliselt küsimusi. Nii püüdsime ka NR  raadiosaates olukorda analüüsida, kasutades paljusid erinevates infokanalites esinenud isikute seisukohti.

Kui nüüd minna konkreetsemaks, siis kõik raadiosaates kaustatud väljaütlemised ei ole ega peegelda minu ega Margus Lepa seisukohti ega arusaamasid. On selge, et skandaal müüb ja pealkiri peab tekitama emotsiooni, kuid sageli ei ole sellel tegelikkusega mingit seost. Pealkiri Saarte Hääles „Saaremaa Vallavolinik: Putin käitub Ukraina sõjas inimlikult.“ on kontekstist välja rebitud lause, mis ei kajasta minu meelsust või seisukohta. See on üdini vale ja see pole kindlasti minu arvamus. Oma väljaütlemises pidasin silmas Israelist pärit sõjaekspert Jakov Kedmini väidet, et Ukraina linnade vallutamisel ei praktiseeri Vene sõjavägi taktikat, mis ei arvestaks nii tsiviilelanike kui ka sõdurite eludega. Ta tõi näiteid erinevatest sõdadest, kus raskerelvade toel muudeti linnad rusudeks ega hoolitud võimalikust ohvrite arvust, sest seatud eesmärk oli vaja iga hinna eest täita. Analoogilisi näiteid ja erinevaid tsitaate kõlas raadiosaates teisigi. Ma vabandan tõesti kõigi ees ja möönan, et keerukate mõttekäikude esitamise ja mitmete eri allikate tsiteerimise tõttu võisid minu väljaütlemised olla mitmeti mõistetavad.

Mulle helistas Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni ja küsis, kas ma jään oma esimese märtsi saates välja öeldud seiskohtade juurde. Ma ei saanud tema küsimuse mõttest aru, aga kuna see ajakirjanik on ennegi kirjutanud konkreetselt minu kohta äärmiselt negatiivse alatooniga lugusid, siis ma keeldusin temaga telefoni teel diskuteerimast ja palusin, et ta saadaks mulle teda huvitavad küsimused kirjalikult. Ta kordas ka kirjalikult oma soovi, kas ma jään oma seisukohtade juurde. Ma palusin uuesti, et ta esitaks ikkagi oma konkreetsed küsimused. Ta ei esitanud ja siis ma loen lehest, et ma jäin tema enda poolt saate kontekstist väljarebitud lausete juurde ja need ongi minu kindlad seisukohad. Need ei ole minu seisukohad! Kui ajakirjanik oleks midagi konkreetselt selle tunniajase saate kohta küsinud, siis oleks ma saanud talle seda öelda.  Aga ta ilmselt ei soovinudki mu vastust.

Või teine pealkiri, kus väidetakse, et ma õigustan ohjeldamatult Venemaa agressiooni Ukrainas. Ka see on vale. Ma olen analüüsinud keerulist olukorda, kuid mitte kunagi õigustanud Venemaa agressiooni. Nagu paljude teiste, oli ka minu jaoks oli tõeline pettumus, kui nii pikaajaliste diplomaatiliste kõneluste järel  valis Putin Ukraina konflikti lahendamiseks sõjalise tee. Ma ei uskunud seda viimse hetkeni. Aga kui ta sellise tee valis, siis kerkib üles jälle küsimus, et miks ta valis? Seda on ju ometi vaja teada, et seda agressiooni lõpetada ja selliste sündmuste kordumist Eestis ära hoida. Kas ta on lihtsalt hulluks läinud maniakk, või oli sellise otsuse taga midagi muud? See on tõsine küsimus ja sellele jälile jõudmine võib anda ülevaate tema järgmist sammudest. Ka meie väikese Eesti suhtes. Ja sellistele küsimustele ei saa vastuseid ainult emotsioonidele tuginedes. Emotsioonid on kriitilistes olukordades väga halvad abimehed. Me oleme kuulnud meie ekspertide juttu, et hetkel Eestile otseselt sõjalist ohtu ei ole. Täna ei ole, aga homme?

Ma väljendasin saate jooksul oma muret ja seisukohta saadet kokku võttes:

1:00:03 – „Ma ei poolda seda sõda ja ma ei poolda venelast ja ma ei poolda mitte kedagi….Ma püüan seda asja ise enda jaoks analüüsida ja selgeks teha, mis maailmas sünnib. Me oleme siin seda kogu aeg püüdnud aru saada või mõista, milline on siis see sama tegu-tagajärg. Olla radikaalsed – minna juurteni, et kui mingisugune sündmus toimub, see mõjutab meid, et me saaksime siis aru, mis on see põhjus.“

 Miks ei ole seda minu seisukohta rahvale esitatud? Ma ütlen ju selgelt, et ma ei poolda seda sõda ja ma ei poolda venelast? Kuidas saab sellest teha järelduse, et ma saan olen Moskva troll?

Ma ei pea fanaatiliselt iga kord kui ma suu lahti teen alustama oma juttu väitega, et Putin on kurjategija ja agressor. See peaks mõtlevale inimesele olema niigi selge.

Ma kuulun uhkusega juba pikemat aega rahvuslikku liikumisse, mille deviisiks on: Meie au on truudus! Truudus oma isamaale ja rahvale. Minu äärmiselt küünilise sildistamise ja halvustamisega eestimaalaste ja minu toetajate ees on mindud üle piiri.

Ma mõistan, et tänane olukord on emotsionaalne ja kriitiline, aga paratamatult jääb mulje, et minu vastu suunatud rünnaku põhjused võivad seisneda muus. Olen Saaremaa vallavolikogu opositsioonis ja revisjonikomisjoni esimees ning minu juhtimisel valmis Saaremaa volikogu revisjonikomisjonil revideerivate valdkondade plaan. Olen kindel, et selle plaaniga tutvumine tekitas nii mõnelgi soovi saada minust kui revisjonikomisjoni esimehest kiiremas korras lahti.

Mulle helistas Saaremaa volikogu esimees ja nõudis, et ma lahkuksin volikogust. Vastasin talle „Metsatöllilt“ laenatud fraasiga: Kohtus näeme….

Ma peatasin oma vallavolikogu liikme volitused kolmeks kuuks, et saada rahulikult ja segamatult kaitsta oma õigusi.

Mul on siiralt kahju, et paljud toredad inimesed on uskunud mind laimavaid kirjutisi.

Ma lõpetasin nimetatud raadiosaate veendumisega – „Üks väike rahvas, ma olen seda öelnud ja ütlen seda veel, ühe väikse rahva – väikerahva edu aluseks, edu valemiks on tarkus. Oskused ja tarkus. Ja üks asi veel, mis peab olema nagu ühise nimetajana meil kõigil – see on eneseväärikus. Me ei saa laulda võõraid laule oma viisiga. Me saame laulda oma laule omal viisil.“

 

Peale pikka ja sõna otseses mõttes ajuvaba kohtuprotsessi jõudis Tallinna Halduskohus otsuseni. Ma usun, et selline kohtulahend puudutab otseselt või kaudselt paljusid nõmmekaid, kes on kimpus samasuguste probleemidega nagu olin mina ja sellepärast esitan ma selle otsuse tutvumiseks kõikidele huvilistele. Õiglus võidutses, paljastades Tallinna linnaametnike väiklased ja alatud käitumismustrid. On nende tegevuse põhjuseks rumalus või otsene kadedus, polegi oluline. Sellised inimesed ei tohiks töötada vastutavatel ametikohtadel. Nad ei saaks nii käituda, kui neil poleks poliitilist seljatagust. Usun, et viimane aeg on hakata rakendada selliste ametnike suhtes regressiõigust, mille raames nõutakse neilt isiklikult kahjude hüvitamist, mida nad on oma seadusevastase tegevusega põhjustanud.

Loe otsust SIIT

Mõni aeg tagasi küsisin retooriliselt, kas sõda tuleb… või ei tule. Täna olen veendunud, et tuleb. Varem või hiljem, aga tuleb kindlasti. Ma mõistan, et see väljaütlemine võib tunduda paljudele julma ja äärmiselt rumala ennustusena, kuid jätta oma mõtteid lugejatega jagamata, ei ole minu meelest õige. Ma annan enesele täielikult aru, et minu poolt välja öeldud seisukohad ei muuda midagi, ega kujunda ümber ka inimeste arusaamu maailma asjadest, aga teinekord on vaja ajapikku kogunenud emotsioonid enesest välja elada või siis lihtsalt maha laadida. Loe edasi “Külvad tuult, saad tormi”

Vaatasin üle hulga aja AK-d. Selles saates sai sõna Jüri Luik, Eesti suursaadik NATO-s. Jäin kohe suu ammuli kuulama.

Ta ütles sõna-sõnalt „Kui venelased soovivad mingit tüüpi dialoogi, siis nad peavad hakkama samal ajal oma vägesid Ukraina ümbert koju tooma, sest on täiesti selge, et mingi tõsine dialoog ei tule kõne alla, kui Ukrainat otseselt sõjaliselt ähvardatakse. Mitte ainult Ukraina lõunatiival, vaid ka meie palju lähemal Valgevenes, kuhu Venemaa on viinud mitte ainult siis oma maavägesid märkimisväärsel hulgal, aga ka väga moodsat tehnikat, nagu raketid „Iskander“ või siis ka õhutõrjesüsteemid „S-400“.“ Loe edasi “Tuleb siis sõda… või ei tule?”

Vau! Ütleks ma nende kommentaaride peale, mis lisati Facebooki minu mõttevälgatuse kohta. Jah, ma võin olla mõne meelest ülbe ja isekas. Aga miks ma ei võiks? Rumal ja harimatu olla – see pole kellegi jaoks probleem. Iga eriala asjatundjana end esitleda – pole samuti kellegi jaoks probleem, aga kui sa julged öelda, et kuningas on alasti, siis läheb alles kiunumine lahti. Pole minu väljamõeldud ega välja öeldud, et rahva IQ on võrdne madalama liikme IQ-ga. Ausõna, vahel tundub, et nii ongi. Ja mis puutub siia minu suhtumine? Ikkagi oma armas Eesti Rahvas. Loe edasi “Keeniused tugeva K-ga”

Tihtilugu väljendame oma mõtteid läbi emotsiooni. On väljaöeldu absoluutne tõde või mitte, sõltub paljudest asjaoludest aga kui paljud inimesed mõtlevad ühtemoodi, siis on miski, mis sunnib neid sedasi mõtlema. Allegooriline võrdlus või olukorra kirjeldus ei pruugigi olla kaugeltki adekvaatne, kuid kui see tekitab erutava tunde, mis võib ajendada ja juhtida mõtlemist ning käitumist, siis on äärmiselt vajalik olukorra kirjeldamisel või lahti seletamisel olla radikaalne. Minna juurteni ja teha selgeks põhjus ja sellega kaasnev tagajärg. Ainult nii saame maailmast objektiivse pildi ja ei astu rehale, mille asetame ise enestele ette. Loe edasi “Ekspromptne vastus ühele mõttele”

Mul on hea meel tsiteerida kirjandusklassikast ühe oma lemmikkangelase väljaütlemist – „Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed!“

Jää hakkas liikuma ka Saaremaa vallas, kui Isamaa fraktsiooni esimehe Mart Maastiku ettepanekule, mis puudutas opositsiooni laiapõhjalist kaasamist eelarve küsimuste arutamiseks, vastas vallavanem Madis Kallas sisuliselt ultimaatumiga. Nimelt on vallavanemat ärritanud opositsiooni poolt avalikult väljaöeldu, mis häirib usutavasti tema oleskelu, juhtides tähelepanu kitsaskohtadele ning otsestele puudustele valitsuskoalitsiooni tegevuses. Madis Kallas seadis võimaliku koostöö tingimuseks arutelu hea koostöö alustest koos reeglistike kehtestamisega, mis näeks ette kõikidesse osapooltesse lugupidava suhtlusvormi nii meedias, kui ka loomulikult kõikides teistes formaatides. Loe edasi “Jää hakkas liikuma…”

Meile jõudis järjekordne uudis, et Euroopa Kohtu otsusega kohustatakse meie riiki käituma täpselt nii nagu nemad meie elu näha tahavad.

Kirjutasin Euroopa Liidu ja Eesti vahelistest suhetest 2003 aastal. Otsisin kirjatüki üles ja esitan kõigile lugemiseks. Need 18 aasta tagused ennustused on tänaseks kõik täitunud. See ei vaja tõestamist. Loe edasi “Suur vale ehk muinasjutt lihtsameelsetele – 18 aastat hiljem”

Minuealine mees tunneb harva häbi. Tavaliselt mitte iseenese pärast, vaid eelkõige selliste inimeste pärast, kelle nartsislikule olemusele lisandub karjamentaliteet, kus ühtekuuluvus­tunne lämmatab kaine mõistuse ja varjutab viimsedki empaatiariismed. Saaremaa vallavoli­kogu viimasel istungil tundsin ma siiralt häbi reformierakonna, keskerakonna ja valimis­liiduks maskeerunud sotsiaaldemokraatidest rahvaesindajate üle. Loe edasi “Minu esimesed triibulised…”