“Hüüdnimi Eestlane”

Minu lapsed on korduvalt küsinud, et kuidas te seal nõukogude ajal ikkagi elasite.

Sellele küsimusele ei ole ühest vastust. Niipalju kui on tolle aja inimesi, niipalju on ka erinevaid kogemusi. Olid erinevad ajad ja kombed. Erinevad ametid ja arusaamad. Mina ei ole näinud oma silmaga stalinismi kuritegusid ega tundnud repressioone. See oli siis juba ajalugu. Mina nägin teistsugust Nõukogude Liitu. Nägin riiki mis sõi iseenneast sabast ning kõike, mis selles riigis kiiva kiskus.

Nõukogudemaal võis leida kõike. Oli taevani küündivat ülekohut ja hukutavat lauslollust. Oli kurbust ja leina ning armastust. Oli asju, mida oli sõnadegagi võimatu seletada ja ka seda, mis oli sõnadetagi selge.

Inimesed elasid, vaatamata igapäevastele raskustele ja uskusid. Uskusid helgemat tulevikku ja vihkasid sõda.

Kuid üks asi on kindel. Need, kes austasid tööd, kellel oli pea õlgadel ja käed ei kasvanud tagumikust välja, need elasid tolle aja kohta hästi. Eriti veel siis kui ei ületanud õhkõrna punast joonekest, millest üleastumine oleks esile kutsunud riigi pahameele.

Raamatu “Hüüdnimi Eestlane” tegevus põhineb tegelikkuses aset leidnud sündmustel. Ka nii elati. Kui keegi lugejatest peaks end samastama mõne tegelaskujuga, siis lohutage end teadmisega, et tegemist on ilukirjandusliku teosega.

 

 

 

Minu südamelt ära põhjendus poliitvankrile hüppamise põhjustest…

Meie riigi kodaniku jaoks on poliitika tegelikult tema igapäevane tubli töö oma riigi heaks. Iga sepp või fekalist, kes oma tööd korralikult teeb, eeldab, et ka „need, kes on seatud meist ülemaks“ teevad oma tööd korralikult. Ent ühel hetkel märkab sepp, et ta ei jõua enam osta niisugust vasarat, mis vastaks „kõrgemalt poolt“ kehtestatud normidele ja fekalistki avastab, et kehtestatud seadused on täitmatud ja põhjustavad varsti rahvale uputuse. Nii jõuamegi hetke, kus orjastava demokraatia tingimustes otsustavad nii sepad kui fekalistid minna poliitikasse, et teised sepad ja fekalistid saaksid oma tööd korralikult teha. Nii ka mina, Harry Raudvere, kandideerimisnumbriga 303.
Continue reading “Minu südamelt ära põhjendus poliitvankrile hüppamise põhjustest…”

Aeg viimaks ärgata

Meie riigil on aeg saada täiskasvanuks ja hakata asju nimetama õigete nimedega.

Euroopa Kohus lükkas tagasi Ungari ja Slovakkia protesti Euroopa Liidu pagulaste ümberasustamise kava vastu. Selle uudise valguses võime tõdeda, et liberaalsed jõud on otsustanud rahvusriigid lõplikult likvideerida ning tekitada Euroopasse juurteta ja põhimõteteta inimmassi, kelle piiramatu ja samas ka kontrollimatu liikumine meie traditsioonilistele elualadele muudavad senist harjumuspärast elukeskkonda kardinaalselt.

Teades, millised õudused valitsevad väljarändajate koduriikides, on nende ümberasumise tahe inimlikult mõistetav.

Siin paikselt elavatele inimestele on aga uute asukate soovid vastuvõetamatud. Suuresti tänu olukorrale, kus kõik meie valitsused on loonud taasiseseisvumise järel olukorra, mis on sundinud tuhandeid eestimaalasi oma kodudest lahkuma. Ideoloogia, millele on tuginetud, on otseselt inimvaenulik ja arvestab ainult ühiskonnakihtidega, kel on juurdepääs nii riigieelarveliste vahendite kasutamisele kui ka poliitiliste otsuste langetamisele. Liberaalide meelest olevat ka Eesti põhiseadus ajale jalgu jäänud. Continue reading “Aeg viimaks ärgata”