Euroopa Kohus lükkas tagasi Ungari ja Slovakkia protesti Euroopa Liidu pagulaste ümberasustamise kava vastu. Selle uudise valguses võime tõdeda, et liberaalsed jõud on otsustanud rahvusriigid lõplikult likvideerida ning tekitada Euroopasse juurteta ja põhimõteteta inimmassi, kelle piiramatu ja samas ka kontrollimatu liikumine meie traditsioonilistele elualadele muudavad senist harjumuspärast elukeskkonda kardinaalselt.
Teades, millised õudused valitsevad väljarändajate koduriikides, on nende ümberasumise tahe inimlikult mõistetav.
Siin paikselt elavatele inimestele on aga uute asukate soovid vastuvõetamatud. Suuresti tänu olukorrale, kus kõik meie valitsused on loonud taasiseseisvumise järel olukorra, mis on sundinud tuhandeid eestimaalasi oma kodudest lahkuma. Ideoloogia, millele on tuginetud, on otseselt inimvaenulik ja arvestab ainult ühiskonnakihtidega, kel on juurdepääs nii riigieelarveliste vahendite kasutamisele kui ka poliitiliste otsuste langetamisele. Liberaalide meelest olevat ka Eesti põhiseadus ajale jalgu jäänud.
Me teame, et sisserännanute uskumused ja käitumiskultuur erinevad oluliselt eestlaste omast ning nad ei kavatsegi tunnistada meie kombeid ja reeglistikku. Nad tulevad siia, et elada nii, nagu nad on oma kodumaal harjunud.
Tõeliste põhjuste väljaselgitamine
Poliitikute suust kuuleme manitsevaid õigustusi, et Teise maailmasõja ajal Eestist põgenenud isikud võeti võõrsil tingimusteta vastu ning nüüd peaksime meie olema selle eest tänulikud ja võtma vastu ka kõik need, kes soovivad Euroopa riikidesse elama tulla.
Jah, eestlasi võeti mujal üldjuhul hästi vastu, sest nad integreerusid kohalikku kogukonda ja nende eluharjumused ning usukultuur samastusid suurel määral kohalike elanike omadega. Nüüdsed sisserändajad aga ei hooli ega kavatsegi hoolida meie elukeskkonnast ning juba sellepärast on tänapäeva migratsiooni sisse kirjutatud konflikt, mis on otseseks ohuks meie põhiseaduslikule korrale. Seda ei saa ma oma kodumaa patrioodina lubada ega heaks kiita.
Radikaalse maailmapildi kandjana häirib mind valitseva ideoloogia seisukoht, milles paanitsetakse ühiskonna radikaliseerumise pärast, andmata endale aru või mõtestamata lahti, mida see mõiste sisuliselt tähendab.
Radikaliseerunud inimeste all kujutab peavoolumeedia pommivöödega või autoroolis olevaid terroriste, kes tapavad valimatult rahulikke elanikke. Teadlike terroristide nimetamine radikaliseerunud isikuteks on aga sügavalt vale ning kunstlikult ja meelevaldselt tekitatud seisukoht, sest suurtele valedele rajatud poliitilistele suundumustele on radikaliseerunud inimesed kõige suuremaks ohuallikaks. Ohuks seepärast, et radikaalne maailmavaade tähendab eelkõige erinevate probleemide lahkamisel juurteni minekut – ehk siis tõeliste põhjuste väljaselgitamist ja mitte terrorismi.
Radikaalseid inimesi sildistatakse pahatihti ka vandenõuteoreetikuteks, aga kui nende poolt käsitletavas teemas leidub piisavalt faktilisi asitõendeid, mis kinnitavad teooriat, siis paljudel juhtudel ei ole tegemist pelgalt teooriatega, vaid lihtlabaste vandenõudega, mida sulid püüavad valede ja hämamisega varjata.
Radikaalse maailmavaatega inimesed ei reageeri tuntud sõnadele ega väljenditele ootuspäraselt ehk siis nii, nagu valitsev poliitiline eliit sooviks. Enne kui langetatakse otsus ühes või teises küsimuses, tehakse endale probleemistik detailideni selgeks ning tuuakse konkreetselt välja tagajärje põhjustanud asjaolud ja nendevahelised seosed.
Kui nüüd tagasi tulla põgenike probleemi juurde, siis küsiksin lihtsalt: mis on need sündmused, mis ajendavad miljoneid inimesi oma kodudest lahkuma ja uut elupaika otsima?
Enesestmõistetavalt saaksin vastuseks, et enamikul juhtudel on põhjuseks sõjaline tegevus. Loomulikult on ja ega keegi sellele vastu vaidlegi, kuid sellise vastuse baasil tahaksin ikkagi edasi urgitseda.
Muinasjutt lihtsameelsetele
Ametlikele allikatele tuginedes peaks üldsus üheselt teadma, et 2001. aastal USA-s korraldatud terrorirünnakud pandi toime islamiäärmuslaste poolt, kelle vaimseks juhiks oli keegi Osama bin Laden.
Minu silmis tõeliselt ilus muinasjutt lihtsameelsetele. Kui vaadata, kuidas maailma kaubanduskeskuse terastornid vabalangemisest kiiremas tempos maapinnale tolmuks varisesid ja väidetavalt Pentagoni lennanud lennuk jäljetult kadus, jättes seinte sisse tiibraketi suuruse augu, siis on igale haritud inimesele selge, et nii mastaapset hävitustööd said korraldada ainult väga kõrgetel ametipositsioonidel olevad poliitikud koostöös sõjaväelastega. Kindlasti mitte paberinugadega lennukites vehkivad terroristid.
Oma rahva kontrolli all hoidmiseks on kõige parem tekitada inimestes hirmu ja luua riigisisestelt probleemidelt tähelepanu ärajuhtimiseks ühine vaenlane. Loomulikult on parem, kui vaenlase kuju loomine annab ajendi ka võõrriikide anastamiseks. Olen veendunud, et terrorirünnaku provotseerimine USA-s oli stardipauguks plaanitud ja hästi ette valmistatud inimsusevastastele kuritegudele.
Tuginedes kirjeldatud sündmustele, julgen väita, et tänased Euroopasse trügivad põgenikud on sunnitud oma kodudest lahkuma just nimelt USA ja tema liitlaste ebainimliku ja süüdimatu tegevuse tulemusena. Maailma sandarmi poliitiliste ringkondade arusaamade järgi on ainult neil õigus dikteerida, kuidas sõltumatud rahvad tohivad olla või elada. Kättemaksu egiidi all ja valedele tuginedes hävitati erinevates riikides sadu tuhandeid rahulikke elanikke. Nii anti võimalus uuteks sõjapidamise vormideks, milleks on USA ja tema liitlaste vastu suunatud terroriaktid.
Seda sõda ei ole võimalik võita, sest veri on paksem kui vesi ja ülekohus ei seisa kotis. Tuleb karta, et kättemaksuaktsioonid jõuavad ka Eestisse – oleme ju meiegi süüdimatute riigijuhtide mahitusel osalenud inimsusevastastes kuritegudes, mida praegu veel kutsutakse hellitavalt demokraatia eksportimiseks, rahvuslike huvide kaitsmiseks või siis rahuvalve missioonideks. Üleüldisest rahu tagamisest rääkimata.
Tähelepanu kõrvalejuhtimiseks süüdistatakse islamiste ning nende usuga seonduvaid vaateid, kuid reaalsus on alasti. Ükskõik, kuidas seda ka varjata püütakse, on alustatud uut ristisõda idamaade rikkuste ülevõtmiseks ja omaenese rahva kontrolli all hoidmiseks. Mitmendat juba?
Uusorjanduslik kord
Maailm areneb, tehnoloogiad arenevad ja ka ühiskondlikud suhted arenevad. Viimaste puhul ütleksin, et need ei arene loomupäraselt ega stiihiliselt, vaid neid aretatakse. Täpselt nagu koeratõugu.
Teatud riikideüleste organisatsioonide ja poliitiliste liidrite soov on kujundada multikultuurne, üksteisega pidevalt vaenujalal olev üleilmne „uus ühiskonnakord”, mida on võimalik suunata ning kontrollida, kuid mis kujuneb kokkuvõttes uusorjanduslikuks korraks. Uue korra detailideni viimistletud käitumiskoodeks annab elitaarsele võimule õiguse sekkuda igal ajal kõikvõimalikesse küsimustesse ja juba eos elimineerida rahvaste iseolemise püüdlused.
Hinnates meie poliitikute senist tegevust, tuleb tõdeda, et kogu meie riigi välis- ja sisepoliitika on rajatud globaalsetele valedele, mis on otseseks ja vahetuks ohuks Eesti riigi, keele ja kultuuri säilimisele. Viimane aeg on mõelda avatult ja astuda reaalseid samme oma elukeskkonna mõistusepäraseks säilitamiseks, sest praegu on see veel võimalik.
Iga eestimaalane peaks mõistma ja aru saama, et passiivne nurgas konutamine ning varjatud võõra võimu teenimine maksavad valusalt kätte tulevastele põlvedele. Vaatamata libekeelsetele lubadustele kaitsta Eesti riiki ja rahvast, vajatakse meid eelkõige puhverterritooriumina Venemaa vahetus läheduses, sest salasoovi Venemaa koloniseerimiseks ei ole meie ookeanitagused liitlased kaugeltki maha matnud.
Külm sõda kogub hoogu, uued USA poolt kehtestatud sanktsioonid meie idanaabri põlvilisurumiseks ei arvesta enam Lääne- ega Ida-Euroopa majanduslikke huve.
Kui uskuda praegust venevastast propagandat, milles on kesksel kohal Venemaa hoomamatu soov oma impeerium taaskehtestada, siis kerkib üles üksainus vastuseta küsimus. Miks siis Venemaa ei liitnud Gruusiat enda koosseisu, kui tal oli selleks otsene võimalus?
Kas meil ei oleks riigina oluliselt kasulikum käituda põhjanaabrite eeskujul ja taastada idanaabriga head suhted, selle asemel, et USA õhutusel sinnapoole jätkuvalt rusikat viibutada?
On hakatud rääkima uuest rahvuslikust eneseteadvuse tõusust. Tõuseme siis! Meie riigil on aeg saada täiskasvanuks ja hakata asju nimetama õigete nimedega. Meeldigu see siis meie isehakanud sõpradele või mitte.
artikkel: Meie Maa
HARRY RAUDVERE BLOGI 