Eestis oleme jõudnud juba niikaugele, et ärimeeste rahakottidele tuginev valimisliit otsib karjeriste, et investeerida nende esinumbriks olemisse. Loomulikult kaasnevad sellega vastastikused kohustused või tänuvõlg, mida poliitik peab valituks osutumisel tasuma. Poliitiline korruptsioon on jõudnud avalikult sellisele tasemele!
Libekeelsete valed ja kallutatud seisukohad
Kuidas eristada pimedat võõraviha kandvat natsionalisti oma riigi patrioodist ja selgitada seda avalikult rahvale? Seda enam, kui peavoolumeedia, mida kontrollivad ja suunavad isikud on läbi põimunud ning käsist ja jalust seotud poliitilise korruptsiooniga, paneb kõik vahet tegemata ühte patta?
Rahvas peab nägema ja tunnetama. On olemas mehi ja naisi, kes suudavad ka avalikes väitlustes põrmustada libekeelsete valed ja kallutatud seisukohad. Ja mitte olema seejuures poliitiliselt korrektsed. Asju tuleb hakata nimetama õigete nimedega ning kui inimene (poliitik) on ikkagi lurjus ja oma riigi reetur (tegutseb riigi põhiseaduse vastaselt), siis tuleb seda ka valjuhäälselt teada anda.
Tõsi, paljudel juhtudel ei ole mõtet rünnata isikut, sest selline on vastaste taktika – naeruvääristada ja alandada oponenti. Rünnata ja põrmustada tuleb poliitiliste erakondade (ringkondade) tegevust.
Lihtne näide – Keskerakond propageerib enda eduks tervishoiule eraldatud 215 miljonit eurot. Ja selleks, et arstiabi kättesaadavus paraneks. Samas on ravikindlustuse eelarve täitmise algne põhjus selles, et elanikkond saaks arstiabi, mitte ei ostetaks rahvale tervishoiuteenust. Nendesamade, ühiselt kogutud vahendite arvelt ei saa ega tohi hakata kinni maksma eraettevõtjate põhikasumit, mis praegu on vaieldamatult tervishoiukorralduse osa.
Ükskõik kui palju praeguse baasmudeli abil raha tervishoidu juurde anda, ei suurene oluliselt arstiabi kättesaadavus, vaid suureneb hoopis väikese osa meditsiiniteenust pakkuva kontingendi kasum. Sest raviteenuste hinnakirja koostavad erialaliidud, kuhu kuuluvad need isikud, kes seda täiendavat rahaeraldist noolivad. Kontroll selle eraldise efektiivsuse üle puudub, sest Reformierakonna “tarkade” poliitiliste otsuste tõttu ei eksisteeri sellist mõistetki, mida võiks nimetada tervishoiuökonoomikaks.
Urmas Sõõrumaa ja Tallinna linna koolide äri ei tasuks siinkohal mainidagi. See on klassikaline näide ühiselt kogutud raha väljakantimisest. Suur osa sellistes JOKK-süsteemides on just küündimatutel erakonnapoliitikutel, kes on valmis rammusama ninaesise eest valimatult jagama laiali kõik, mida rahvalt on sotsiaalsete garantiide tarbeks kokku kogutud. Saarlased on väidetavalt selliste tendentsidega kokku puutunud Reformierakonna valitsemise ajal.
Samamoodi toimetatakse paljudes riiklikult vajalikes valdkondades ning selle muutmiseks ei aita akadeemilised jutud ega ka heietused võimalikest sotsiaalsetest ja majanduslikest arengutest.
Tõsi on see, et normaalselt toimivat riigi mudelit on vaja hakata alles looma ja meie riik tuleb praktiliselt uuesti üles ehitada, aga selleks ei piisa lihtsalt kirjutamisest ja pöördumiste tegemisest. Nende, kes peaksid riiklikult mõtlema ja isiklikult vastutama, prügikastid on põhjatud.
Akadeemilise seltskonna (loe: ideede generaatorite) üheks suuremaks ja olulisemaks veaks on see, et nad ei oska lihtsaid ja loogilisi asju lihtsatele inimestele lihtsalt seletada. Ei ole vaja näidata oma ülevoolavat tarkust, sest see on enamusele koormav ja arusaamatu. Lihtsalt väljaöeldud tõed võivad olla palju geniaalsemad.
Ei ole mõtet arendada teooriaid ilma praktikata. Praktilise poole saab headele ja selgetele mõtetele anda ainult rahvas oma häältega. Häid mõtteid ei tule mitte sahtlisse lukustada, vaid ka ellu rakendada. Kodanikena tuleb avalikult kritiseerida valedele tuginevat rumalust, mis valitseb riigi sise- ja välispoliitikas. Seda meie akadeemiline eliit ei tee, sest hirm kammitseb.
Või tõesti on akadeemiliselt omandatud väärteooriad tekitanud muteerunud maailmavaate, kuhu ei mahugi faktipõhine süntees ja loov ajutegevus, sest, issake küll, mida minust siis mõeldakse, kui ma avalikult meie riigi juhtide ning nende otsuste vastu sõna võtma hakkan?
Mind ei kutsuta presidendi vastuvõtule ja mina lihtsalt ei mõista sellist lödipükslust!
Kõikumatu usk ja vankumatu tahe
Üheskoos mõttekaaslastega tegime kodusaarele oma valimisliidu Meie Saaremaa. Ka teistes Eesti piirkondades osalevad kohalikel valimistel meiega sarnast maailmavaadet jagavad inimesed oma nimekirjadega.
Oleme realistid ja teame, et praegu on meid veel vähe, suutmaks korda saata midagi suurt, aga kui inimesed mõistavad meie taotlusi, siis on see esimene samm kodanikuühiskonna loomisel. Meid innustavad kõikumatu usk ja vankumatu tahe kindlustada ja arendada riiki, mis on kaitseks sisemisele ja välisele rahule ning pandiks praegustele ja tulevastele põlvedele nende ühiskondlikus edus ja üldises kasus.
Ja kust veel alustada, kui mitte omast kodust, mis tuleb haldusreformi tõttu sisuliselt uuesti üles ehitada ja inimsõbralikult toimima saada. Seda me suudame!
Me ei taha jätta oma lastele riiki, kus neil oleks halb elada. Me ei taha, et meie lapsed tuleksid meie haudadele kükitama – et me teadsime ja nägime asju ette, aga ei teinud midagi olukorra muutmiseks. Oma laste paremat tulevikku saame täna kujundada üheskoos.
HARRY RAUDVERE BLOGI 