Meie riigi kodaniku jaoks on poliitika tegelikult tema igapäevane tubli töö oma riigi heaks. Iga sepp või fekalist, kes oma tööd korralikult teeb, eeldab, et ka „need, kes on seatud meist ülemaks“ teevad oma tööd korralikult. Ent ühel hetkel märkab sepp, et ta ei jõua enam osta niisugust vasarat, mis vastaks „kõrgemalt poolt“ kehtestatud normidele ja fekalistki avastab, et kehtestatud seadused on täitmatud ja põhjustavad varsti rahvale uputuse. Nii jõuamegi hetke, kus orjastava demokraatia tingimustes otsustavad nii sepad kui fekalistid minna poliitikasse, et teised sepad ja fekalistid saaksid oma tööd korralikult teha. Nii ka mina, Harry Raudvere, kandideerimisnumbriga 303.
Olen veendunud, et enam ei saa usaldada enda, oma laste ning loomulikult oma kogukonna elu tänaste poliitikute meelevalda, kelle elulised teadmised piirduvad statistika ja eneseupitamisega, millel ei ole tegeliku eluga mingit pistmist.
Tunnistan, et minu jaoks tähendab poliitika eelkõige aatelisust, vajadust tuua end ohvriks oma laste, perekonna ja rahva ees. Mulle meeldib meie Põhiseaduse sissejuhatus: “Kõikumatus usus ja vankumatus tahtes kindlustada ja arendada riiki…” Mul on see usk ja tahe ning ma tahan teha ja jätta oma lastele riigi, milles neil on hea ning turvaline elada.
Saaremaa on minu koduks olnud juba üle kahekümne aasta. Mäletan, et aastaid tagasi sõitis rannamaanteel veel liinibuss, mis viis maarahva otse suurde pealinna. Tänaseks on meie saarel isegi Kuressaarde liikumine jõukohane peamiselt neile, kellel on oma auto ja kes jaksavad sinna kütust osta. Isegi nii väikeses ja isoleeritud kohas nagu seda on Saaremaa, on suudetud käima panna „ääremaastumine“! Paraku sedamoodi juhtub, kui head inimesed ei tegele poliitikaga – poliitika hakkab tegelema nendega ja nad muudetakse… statistikaks!
Hakkan meie eest „sõdima“. Sünniaasta tagab mulle elukogemuse, lisaks olen õppinud majandust, õigus- ja sotsiaalteadusi. Olen olnud taasiseseisvunud riigi algusaegadel ettevõtja. Mitme aasta vältel juhtisin suurt riigihaiglat, kujundasin ning panin Tallinnas tööle ühe esimestest sotsiaalmajadest. Täna olen taas ettevõtja ning olen loonud oma elu jooksul tühjale kohale sadu töökohti. Tahan luua ja rajada, et meil oleks kogukond, mille liikmed ei peaks parema elu nimel välja rändama. Et meil oleks riik, mida pärandada tulevastele põlvedele.
Kallid hääletajad, kes te saate oma hääle mulle anda, ma ei hakka praegu siin seletama, kuidas minu nägemuses kasutada meie ühiselt teenitud maksurahasid, aga ma luban, et teen omalt poolt kõik selleks, et riigi nimirahvus, eestlased, jääksid kestma oma ajalooliselt määratletud maa-alal ja oma, mitte „sõprade“ seaduste kohaselt. Ma luban, et teen kõik, mis suudan, et luua pikaajalise arengukavaga Eesti Vabariik, mille otsene ja esmane ülesanne on tagada eestimaalaste hoitus ja väärikad elutingimused nii, nagu seda otsustab rahvas, mitte rahva poolt väidetavalt „demokraatlikult“ väljavalitud mugavusvalitsejad.
Ma luban, et teen sõltumata sellest, kas osutun valituks või mitte, kõik, et meie lapsed saaksid oma isamaal eesti keeles vajalikud teadmised. Et neil oleks oskus analüüsida ka väiksemaidki info- ja teadmistekillukesi ja neist kokku panna aina paremaid eluolu edendavaid kooslusi. Et nende kõlbelised tõekspidamised oleksid kooskõlas loodusseadustega nende algses, mitte ostetavate-müüdavate väärastuste tähenduses. Et neist kasvaksid tõelised kodanikud, kellel jätkuks oma riigi heaks nii kõikumatut usku kui ka vankumatut tahet ning kellele riik võib usaldada ka relva.
Ma luban, et siit, kõige madalamalt tasandilt, hakkan ma nõudma, et „riigi“ moodustaksid riigiväärilised kodanikud, keda me saaksime nimetada meie Riigiks suure algustähega, mille kohustused oma kodanike ees oleksid täidetud, sest eestlaste aatelisust saab äratada vaid elu- ja töötingimuste parandamise läbi ja see tähendab hoopis midagi muud kui bürokraatlikke norme, trahve, makse ja käskusid, mis kõik kokku on praegu Eesti Vabariigi tõeliselt loomuliku ja eestipärase arengu julm pidurdamine. Alustame Saaremaalt, tulge minuga!
HARRY RAUDVERE BLOGI 