Head uut aastat, seltsimehed!

Mis köidab uuel alanud aastal kõige rohkem meie rahva meeli? Ma ei räägi üksikutest edukatest inimestest, kes on sotsiaalselt kindlustatud, ega ka ametnikest, kes ripuvad kramplikult riigi nisa otsas, et sellest viimaseid rahatilku välja imeda. Ma räägin meie oma rahvast, kelle keelt ja kultuuri oleme oma konstitutsioonis vandunud läbi aegade ennastsalgavalt kaitsta.

Polegi ehk midagi rohkemat soovida, kui säilitada oma olemasolev elustandard ja jääda seejuures ise ellu. Esimese soovi kohta pole mul kahjuks midagi asjalikku ega head öelda, sest inflatsioon sööb silmad peast ja järjest uusi makse ning reegleid, mis piiravad meie vabadusi ja iseolemist, tuleb kui ennemuistsel ajal Vändrast saelaudu. Viimane hullus, mis minu lauale jõudis, on seadusemuudatus, millega üritatakse lõpetada ühistuline tegutsemine Eestis. Riik plaanib hakata kontrollima ja ette kirjutama, kas ja kuidas tohivad kodanikud oma raha kasutada! Sedasama neile kuuluvat isiklikku raha, mille pealt on juba makstud mitmekordselt makse. Kui see ei ole sisuliselt uusorjandusliku korra eelmäng, siis mida küll see „vabas ja demokraatlikus“ ühiskonnas peaks tähendama?

Kirjanduskangelase Pipi isa ei tohi olla enam neegrikuningas ja igasugust arvamuse avaldamist võib tõlgendada vihakõnena. Piisab, kui kasvõi ükski õrnahingeline võib sellest solvuda. Minu meelest solvugu ja surgu või maha, sest solvumine on iga inimese oma asi ja looduslikku valikut ei ole suutnud veel keegi lõplikult eirata. Veidi veel ja meid hakatakse karistama ka mõtteroimade eest! Kiip ajju, ja mõne lolli peale sügavalt vihastamine toob kaasa lobotoomia koos ühiskonnast isoleerimisega. Kuritegude ennetamine muudab ju ühiskonna turvalisemaks. Aga kes seda kõike kontrollib ja otsustab? Jälle üdini loll küsimus. Uus maailmakord on tulemas. Juba paistab horisondil ja ma annaks palju, kui ta sinna horisondile ka igaveseks jääks. Oma laste, lastelaste ja nende laste pärast.

Meie ühiskonnakorraldus toetab raudselt põhimõtet, et tugevam õgib nõrgemat, kuigi me teeme näo, et nii see ometigi ei ole. Kuid paraku on – nagu looduseski – keegi ei küsi hiirelt tema hingeelu kohta, kui kass ta nahka pistab. Keda kotib siis solvunud heidiku hingeelu? Mitte kedagi, kes tahab olla siin ühiskonnas edukas. Jõulutunnelisse visatud mõned eurod ainult peegeldavad süsteemi suutmatust teha seda, milleks too on loodud. Või mida üldse peetakse edukuseks? Kas edukas on varakas ärimees, kelle pangaarve ajab üle ääre, aga munakotist ei vulpsa välja ühtegi edukat spermapoissi. Vau, muutusin jälle šovinistiks, kuid võite olla kindlad, et spermatosoid võib olla ka naissoost (sic!), või siis üldsegi mitte. Või on edukas ja kogunisti rikas see mees või ka naine, kellel on palju lapsi ja keegi neist lastest ei ole paljasjalgne. Meeldib see meile või mitte, kuid me kõik lõpetame ühte moodi ja surilinal ei olevat taskuid. Mille või kelle me enesest maha jätame? Rammusa pangaarve, mille inflatsioon või rahareform suure pauguga õhku laseb, ajapikku laguneva kinnisvara või teadmise, et sinu sugu elab siin sitasel maamunal edasi vähemalt niikaua kui lastakse.

Ma olen päris mitmel korral mõelnud, et meie hulgas elavadki reptiilid. Sellised sisalikulaadsed, lõhestunud keeleotsa ja laubal oleva kolmanda silmaga elukad, kes on teinud pesa meie, ja mitte ainult meie, riigijuhtide hulka. Nende arusaamised ja elukäsitlus ei allu inimlikule loogikale ja nad näevad asju hoopis teistes dimensioonides. Neil koosneb elekter molekulidest ja ka kõige lihtsamatele küsimustele ei ole nad suutelised adekvaatselt vastama. Vahest nii ongi, et nende aju jooksebki kokku kui tuleb öelda lihtsalt „Jah“ või „Ei“.

Keegi olevat oma silmaga näinud, kuidas USA presidendil, kodanikunimega George Walker Bush, olid ühel esinemisel muutunud silmapupillid mao silmadega sarnasteks püstisteks triipudeks ja muidu mitte midagi ütlev hallikas iiris olevat olnud kiiskavalt kollaka tooniga. Ka laubal olevat hakanud kolmas silm punnitama, kuid enne kui see lõplikult avanes, olevat kaameramees suunanud kaamera objektiivi puude latvadesse. Nojah, loomulikult võib öelda, et jutt on täielik jama ja nii see küll ei ole, ega saanudki olla, aga pange nüüd käsi südamele ja kinnitage, et samasugust absurdi ei loe ega kuule me igapäevaselt meie lugupeetud peavoolumeediast.

Alles täna lugesin ühest sopa- ja saastalehest väidetava eksperdi Kalev Stoicescu „kuldaväärt“ mõtteteri. Ta kirjutab (tsiteerin, et mitte eksida): „Ükskord me võidame niikuinii. Alanud aastal liigume jõudsalt võidule lähemale. Sõjategevuse lõpp on siiski poolik võit. Võit tähendab rahu, õigust ja õiglust väga pikaks ajaks.“

Ja siit jällegi õigustatud küsimus, et kellega siis meie riik sõdib ja keda me võidame? Kas meie reptiilistunud valitsus sõdib omaenese rahvaga, sest ametlikku sõjaseisukorda ei ole meil ju välja kuulutatud ja me ei ole ka ühelegi riigile sõda kuulutatud, samuti nagu pole seda tehtud ka meile. On ta siis ekspert või? Aga kellegi meelest on ta seda kindlasti, sest nii väidab ju ometigi Rahvusvaheliste kaitseuuringute teadur. Issand! Sa näed ja ei mürista, kes meie maksumaksja rahakoti kallal näkitsevad! Nagu rotid viljasalves.

„Võit tähendab rahu, õigust ja õiglust väga pikaks ajaks.“ Ka keegi kodanik Adolf Hitler unistas omal ajal tuhande aastasest rahuriigist, nii nagu ka meie aja kangelane Stoicescu. Ka Hitler unistas võidust. Suurest võidust, mis teeb temast maailma päästja ja puhastaja mingist kommunismisaastast. Unistas juutide ja slaavlaste orjastamisest ja tapmisest.

Nägin ja kuulsin, kuidas enne sõjategevust Ukraina marurahvuslased skandeerisid, et kes ei karga, see on Moskal või kuidas kõik venelased tuleb halastuseta noa otsa ajada. Eelkõige need, vene rahvusest oma riigi kodanikud, kellega koos loodigi omal ajal Ukraina riik. Vaatan Hitleri-aegseid ajaloolisi dokumentaalkaadreid massipsühhoosis kirgastunud meeletust rahvamassist ja tunnen, kuidas déjà-vu mind enesesse haarab. Aga ei! Euroopas ei ole peale Nürnbergi protsessi enam ei natsionaalsotsialismi ega fašismi! Ei ole siis või?

Hitlerit hästi tundev kaasaegne Konrad Heiden olevat tollal öelnud: „Rahvas unistab ja tõekuulutaja ütleb talle, millest ta unistab.“

Nähes ja teades, mis Ukrainas on aastaid kestnud, turgatavad mulle pähe väga ketserlikud mõtted.

Me teame kõik, et näiteks Belgias elavad koos mitmed rahvad ja riigis kehtib lausa kolm ametlikku keelt. Kuidas arenenud, liberaalne ja demokraatlik Euroopa reageeriks tõsiasjale, kui ühel päeval tuleksid sellessamuses Belgias hollandi keelt kõnelevad kodanikud tõrvikute ja loosungitega tänavale ja deklareeriksid, et kõik saksa- ja prantsuse keelt kõnelevad kodanikud tuleks ära tappa või koligu alternatiivina Prantsusmaale või Saksamaale, sest Belgia peab nüüdsest kuuluma ainult hollandlastele ja selles riigis räägitakse ainult hollandi keeles.

Või näiteks Kanada, kus prantslased hakkaksid inglastest kaasmaalasi minema kihutama ja keelustama inglise keelt ning nõudma, et mingit inglisekeelset haridust enam ei antaks. Ja kes vastu hakkab, need tuleb kas ära tappa või minema saata.

Meie lähinaabrit Soomet poleks vist mõtet mainidagi. Rootslased vardasse ja riigist välja! Aga pagulased moslemimaadest – „Tere tulemast!“ Absurdne, mis?

Aga Ukrainas oli totaalne absurditeater loomulik ja enamusele meie hulgast mõistusepärane. Huvitav? Miks ja kelle huvides?

Meie president, Alar Karis, sõnas oma uusaastatervituses:  „Eesti riik asus Ukrainat sõjaliselt toetama juba enne sõja algust ja õhutab liitlasi seda järjest rohkem tegema.“

 Enne sõja algust! Avalikult kättesaadavatest dokumentaalsetest allikatest oleme näinud, mida selle sõjalise toetusega saadeti Ukraina valitsuse poolt korda enne Venemaa sissetungi oma riigi kodanike suhtes Luganskis ja Donestskis. Kas siis lihtsalt sellepärast, et seal elasid enamuses vene rahvusest inimesed? Kui tegemist ei ole genotsiidiga, siis kuidas me saame nimetada vene rahvusest inimeste sihipärast tapmist? Keegi ei ole suutnud anda mulle sellele küsimusele adekvaatset vastust. Nad julgesid lihtsalt öelda, et ei tunnista konstitutsioonivastast relvastatud riigipööret? Ja see ongi põhjus oma riigi kodanike hävitamiseks? See on küsimus, mitte propaganda.

Me kõik mäletame Baskimaa enesemääramise referendumi saatust. Madriid ei saatnud pommitama Barcelonat nagu seda tegi peale riigipööret oma kodanike vastu võimule tulnud Ukraina valitsus. Ukraina presidendi Volodõmõr Zelenskõi valimiseelne peamine lubadus oli oma rahvale, et ta lõpetab igasuguse sõjategevuse. Rahvas uskus aga sai järjekordselt kõige haledamal kombel petta.

Ja mida nende suurte globaalsete valede juures peaksime või saaksimegi uskuda meie? Mitte midagi ega mitte kedagi!

Minule on täiesti vastuvõetamatu igasugune vägivald. Mulle on vastuvõetamatu küsimuste lahendamine sõjalisel teel kui oleks olnud väiksemgi võimalus inimelusid säästes rahumeelselt kokku leppida. Minskis lepped, oleks andnud sellise võimaluse. Praegused paljastused ja ausad ülestunnistused endise Saksamaa kantsleri Angela Merkeli ja endise Ukraina presidendi Petro Porošenko suust on rohkem kui õõvastavad. Diplomaatia oli sirmiks, et valmistada ette praegust sõjategevust, ehk tuhandete süütute inimeste tapmist. Ja see ei ole Kremli propaganda vaid alasti tõde!

Jah, Venemaa on täna agressor. Aga küsigem enestelt, mida meie ja rahvusvaheline üldsus oleks saanud ära teha Ukraina heaks, et täna seal sõjategevust ei toimuks.  Oi, kuidas oleksime saanud aga need on ju slaavlased! Juba sünnist saati lurjused ja kahjurid, keda tulekski maamunalt minema pühkida! Kas ei tundu tuttav?

Aga ei! Minu postkasti potsatab Advokaadibüroo Tark ja ajaleht Postimees kutse, millega kutsutakse mind osalema konverentsil „Majandus pärast sõda.“

Loen kutsest: Võib väita, et agressor, kes käivitas suurima konflikti peale Teist maailmasõda, on saavutamas soovitule vastupidist. Venemaa kaotab selle sõja. Ukraina on tõestanud oma tugevust ja astunud Euroopa Liidu lävepakule. See mõistetavalt häälestab meid teatud optimismile.
Sõjas kaotavad kõik, aga selle järgselt võivad paljud rikastuda.

Venemaa kaotab selle sõja. Äkki kaotabki. Seda võime me kõik loota aga kas ikkagi kaotab? Täna jagatakse karu nahka aga karu jookseb veel metsas ringi. Ka Hitler lubas sügiseks Venemaa maa pealt minema pühkida. Pühkis siis või?

Kas see Venemaa kaotus on ikkagi selline kaotus, et me saame rikastuda? Saame rikastuda Ukraina ülesehitamise kui ka sõja kaotanud Venemaa arvelt. Kas see ei olegi varjatult kogu läänemaailma suurim soov – rikastuda selle sõja arvel ja nüüd hakkame juba paika panema, kes ja kui palju saab rikastuda. Me teame ju suurepäraselt, et täna ei ole see enam kaugeltki Venemaa ja Ukraina konflikt. Venemaaga sõdib terve läänemaailm, oma oskusteabe ja ressurssidega. Ma tõesti ei saa aru, millele tuginetakse kui väidetakse, et sõda saab kohe läbi? Minu meelest on see Ukraina konflikt alles õige sõja pisikene eelmäng. Täpselt selline, nagu oli Hispaania kodusõda enne II Maailmasõda. Konfliktid maailmas ainult eskaleeruvad. Serbia ja Kosovo vahel pinged ainult suurenevad. Hiina on loonud liidu Venemaaga ja loob ning moderniseerib jõuliselt oma sõjaväge. Seni kehtinud jõujooned on plaanitud ümber jagada ja sinnapoole kõik ka kulgeb. Tegemist on suurriikide geopoliitiliste huvide ja globaalse konfliktiga ning ajalugu on näidanud, et nende ambitsioonide ohvriteks tuuakse halastamatult miljoneid inimesi. On toodud ja tuuakse edaspidi.

Jah, meie ühiskond on kinni soovmõtlemises, et Venemaa kaotab selle sõja.

Ma võin tunnistada end kõhklemata rumalaks inimeseks aga ma ei saa selle väite loogikast aru. Venemaa jaoks on see läänemaailma vastu peetav praegune sõda eksistentsiaalse iseloomuga. Nii tõlgendab seda suur osa Venemaa elanikkonnast. Nad näikse sellest aru saavat ja tuginedes II Maailmasõja analoogilisele kogemusele ollakse valmis minema lõpuni. Samuti võiduka lõpuni. Nemad on vaatamata oma kolossaalsele bardakkile ja aastate jooksul süvenenud minnalaskmise meeleolule, suutelised mobiliseerima sellised ressursid, mis peaks nii mõnegi tänase poliitpropagandisti muutma oma väljaütlemistes ettevaatlikumaks.

Aga kohe kindlasti pole vaja end tagasi hoida. Me ainult ootame, et Ukrainat hävitatakse järjest rohkem, et siis veel rohkem rikastuda selle riigi ülesehitamisel. Samamoodi nagu USA käitus omal ajal Iraagis. Ja usutavasti mujalgi.

Ma ei hakka spekuleerima teemal, mida on öelnud nende plaanide kohta Venemaa president. Pole minu asi anda tema seisukohtadele hinnanguid aga ta on sulaselgelt öelnud, eks proovige Venemaad lahinguväljal võita. Mida tema seisukoht peaks tegelikkuses tähendama jäägu igaühe fantaasia otsustada. Kas aga keegi on võtnud pähe küsida, et äkki hakkavad venelased euroopa rahvaste keeli õppima hoopis nende eneste riikide pealinnades?  Õudne mõelda aga kunagi ei tea ette, mida tulevik toob. Eriti veel siis kui soovmõtlemine täidab kogu teadvuse.

Ja nüüd lauldakse meile söögi alla ja peale, nii peavoolumeedia kui juhtivate poliitikute poolt, millest me peame (oleme kohustatud) unistama, mida uskuma ja kuidas tuleb maailma asjadest õigesti aru saada.

Meie president, Alar Karis, sõnas oma uusaastatervituses: „Oleme nõudlikud! Oleme nõudlikud iseenda vastu ja nende vastu keda märtsi alguses valime meie riiki juhtima. Ärme lase valimiskampaanial hääbuda sõnade ja lubaduste näilisusse, vaid vaatame nõudlikult nende lubaduste taha… on jälle lootuste öö, mil loodame vanast vabaks lasta, uskudes uude.“

 Millisesse uude me seekord uskuma peame? Me oleme pidanud uskuma sotsialismi võidukäiku, rahvaste sõprust ja ligemesearmastust. Oleme pidanud uskuma, et rahva teenrid teenivad rahvast tões ja vaimus ja pimesi uskuma meie suuri lombitaguseid sõpru. Oleme pidanud uskuma, et kodukulud hoitakse kontrolli all ja euro tulek ei tõsta hindu. Ja loomulikult seda, et meie silmad näevad, kuidas me jõuame viie rikkama riigi hulka. Peame pimesi uskuma, et Venemaa võidetakse lahinguväljal ja neil on juba ammu kõik laskemoonavarud otsakorral… jne… jne. Muideks, ka Hitler uskus seda. Veelkordne tõend pisiasjast, et kõike ei maksaks uskuda. Teadma peab.

Euroopa rahvad võiksid olla talle äkki hoopis tänulikud, sest ta peatas nendes riikides kõikide maade proletaarlaste ühinemise. See plaan mõlkus ju Stalinil meeles. Ja kaasaegsetel lillelastel pole aimugi, mida tähendas vene rahva jaoks tõeline Gulag. Ja mitte ainult venelaste jaoks. Vikerkaarelipuga ei oleks seal kaugele purjetanud.

Ideoloogiale tuginev vägivald oli tollal elunormiks. Kuid täna seda ideoloogiat enam ei eksisteeri. On siis ka sellest väga raske aru saada?

Mida me peame siis järjekordselt lootma või uskuma? Ühe esipropagandisti väidet, et meil tuleb parem aasta ja meil on põhjendatud lootus olukorra paranemisele. Millise olukorra? Ma ei usu seda väidet. Täpselt nii nagu ma ei usu, et Putin on hulluks läinud ja ta ei ole valmis oma riigi suveräänsuse tagamiseks ja säilitamiseks võtma kasutusele tuumarelvi. Huvitav, miks seda tema poolt välja öeldut meie propagandistid ei usu või ei ole kasulik uskuda?

Aga loomulikult! Siis ei saa ju hakata Ukrainat üles ehitama ja selle arvelt rikastuma, sest pole ei ehitatavat ega ehitajaid…

Aga rahvusvahelise valuutafondi IMF tegevjuht Kristalina Georgieva hoiatas, et suurele osale maailma majandustest tuleb alanud aasta kehvem kui eelmine. Vot teda ma usun! Sest see tundub loogiline.

Mida toob meile siis tegelikult uus ja alanud aasta?

Ma ei tea, aga valmistuda tuleb kõige halvemaks. Siis on hiljem vähem pettumist. Enne Ukraina sõja algust ma kirjutasin (ja mitte ainult mina), et sõda on möödapääsmatu. Ja nii see ka läks. Veidi teisiti kui võis arvata, aga õnnelikku lõppu ei paista saabuvat ühestki otsast. Praegune olukord on nagu aeglaselt sisisev süütenöör hiigelsuure pommi küljes. Millal see plahvatab, pole teada, aga inimlik rumalus ja kasuahnus ei võimalda seda ka kustutada. Seda ei saagi kustutada, sest meie majandussüsteem on rajatud ja suudab eksisteerida ainult majanduskasvu tingimustes. Aga majanduskasvu tingivad ja kindlustavad ressursid ning Venemaal on neid piisavalt.

Minu kirjapandu ei koosne Kremli jutupunktidest ja propagandast, vaid iseenese arusaamisest maalilma asjadest.  Kui keegi ajuhiiglane seda nii ka seekord väidab, et tegemist on Venemaa propagandaga või hakkab kontekstist üksikuid lauseid või sõnu välja rebima, siis on tegu äärmiselt pahatahtliku ja üdini rumala isikuga. Selliste vastu peamegi rahvana välja astuma ja valimised on just õige koht terade eristamiseks sõklatest. Selles osas on meie presidendil tuline õigus.

Ma olen kindel, et mu kirjapandu peegeldab reaalsust, mida me keeldume rahvana kategooriliselt uskumast. Me usume, loodame ja armastame, aga peaksime olema targad ja eneseväärikad ning mitte laulma omi laule võõral viisil. Meie õnnelikuks tulevikuks oleks tulnud hoida eemale kollektiivsest hullusest. Täna on see rong läinud ja ka uut ei tule, sest rööpad oleme ise üles kiskunud.

Ma lihtsalt ei saa oma talupojaloogikaga aru, miks peaksime ka meie, eestlased, valima sellise primitiivse võitluse rahu eest, kus kivi ei jäeta kivi peale? Kelle või mille huvides? Eesti rahva huvides? Kui kõige mustem stsenaarium peakski käiku minema, siis meie rahvast ei ole enam. Ei päästa meid NATO ega ka kõigevägevam. Ei ole siis meie keelt ega kultuuri, ega neid, kes olid valmis Eesti iseseisvumise nimel kartulikoori sööma.  On sellest siis nii raske aru saada?

Et midagigi normaalsuse poole muuta,  tuleks hakata eelkõige ennast austama ja vahetama lootuse ja pimesi uskumise reaalsuse tunnetamise vastu. Peame hakkama nimetama asju õigete nimedega. Ja karta ei tohi! Ükskõik, mida meie kinni makstud propagandistlik saast sinust arvab või millest kirjutab. Olen veendunud, et ükskord jõuab kätte aeg, mil nad kahetsevad südamest oma siia ilma sündimist, aga siis pole neil peale iseeneste süüdistada kedagi. Nii nagu Vanapagan oma kaaslastele ennemuiste kinnitas, kui Kaval-Ants talle sulatina silma valas – Ise tegi! Ise tegi!