Kommentaar ERR portaalis avaldatud arvamusele – Margus Oro: surrogaatvanemlus sünnitaks Eestisse uusi vanemateta lapsi ( LINK )
Mu täiskasvanud tütar pistis mulle nina alla SOS Lasteküla juhatuse liikme Margus Oro ERR-is avaldatud arvamusloo – Surrogaatvanemlus sünnitaks Eestisse uusi vanemateta lapsi – ja küsis kuidas mina sellest loost aru saan.
Lugesin arvamuse pealkirja ja ei saanud samuti aru, et kuidas saaks surrogaatvanemlus põhimõtteliselt vanemateta lapsi sünnitada. Surrogaatvanemluse olemusse süüvides peaks olema kõigile üheselt selge, et loomuliku seksuaalvahekorra abil lapsi mitte saavad mees ja naine pöörduvad pädeva meditsiiniasutuse poole, kus viljastatakse naise munarakk ja siirdatakse kasvama teise naise üska. Sünnib laps ja viljastatud munaraku andnud naine ja mees saavad selle lapse omale. See on lihtne ja põhimõtteline skeem. Kuid kuidas saab Margus Oro väita, et sellel teel ilmavalgust nägeval uuel ilmakodanikul puuduvad vanemad? Mismoodi tekitaks surrogaatvanemluse seadustamine ühiskonda paradoksaalsel kombel senisest rohkem vanemliku hooleta lapsi, kelle eest peab hakkama vastutama riik?
Tundub, et sellise küsimuse esitaja ei saa üldse aru, millest käib jutt või kui saab, siis peavad tema seisukohad teenima mingit teist eesmärki. Ma ei usu, et pealtnäha nii intelligentne inimene nagu seda on Margus Oro, ei saa aru, millest ta räägib. Tõena võttes ei saaks ta ka siis üle tänava minna ilma auto alla jäämata.
Kuulasin hiljuti meie peaminister Jüri Ratase isiklikku seisukohta, et äkki ikkagi pole vaja Põhiseadusesse sisse viia konkreetset perekonna mõistet, mis seisneks selles, et perekond saab olla ainult mehe ja naise vaheline ühendus. Piisavat perekonnaseaduses välja toodud seisukohast. Normaalses ühiskonnas piisaks tõesti, aga kas me oleme ikkagi normaalne ühiskond? Kaheldav, sest nii mitmedki riigid on muutnud traditsioonilise peremudeli mõistet ja leidnud, et ka kahe samast soost isiku kooselu võiks olla perekond ja neil oleks lapsendamise õigus. Vabad inimesed demokraatlikus riigis võivad elada koos kellega tahes, aga perekond saab olla ikkagi mehe ja naise vaheline kooselu, mille eesmärgiks on järglaste saamine.
Ja selguse mõttes tulekski selles võtmes Margus Oro arvamust analüüsida.
Mulle tundub, et Margus Oro töötab oma põhimõtetega kaudselt klassikalise peremudeli vastu ja näeb lastetu pere jaoks ainsat lahendust lapsendamises. Arvestades tema rakendusvaldkonda ei ole see talle pahaks pandav, aga siiski…
Ta kirjeldab olukorda: Murelike nägudega noorpaar, kes saatuse tahtel püüab saada Ukraina surrogaatemalt last ja kogub selleks sotsiaalmeedias raha – sellised kaadrid tekitavad mõistagi tuhandeis vaatajais kaastunnet ning küsimuse, miks nad ei tohiks saada seda kõike siin, Eestis? Lihtne vastus – Eesti on arenenud riik, ent küllap jääb sellisest selgitusest paljudele väheks.
Eesti on arenenud riik! Mis osas me siis arenenud oleme? Nii nagu mehe ja naise suguorganeid tavatsetakse kutsuda hellitavalt erinevate nimedega, nii oleme hakanud nimetama klassikalisi pederaste ja lesbisid ka teiste nimedega. Seisneb selles meie areng ja edu? Ja USA ei ole siis arenenud riik, kus surrogaatlusteema on legaalne ja avalik? Käsitlematu demagoogia või mis?
Oro kinnitab, et alati jääb ju võimalus lapsendada. See on tõsi, et alati jääb see võimalus, kuid milleks lapsendada, kui sul on legaalne võimalus saada oma laps. Sinu enda lihast ja verest last. Last, kelle kohta öeldakse, et ta on just isa või ema suust kukkunud ja saanud päranduseks vanaema lampjalad.
Las lapsendamise rõõm jääb eelkõige kooseluseaduse subjektidele, kuigi ka see on paljudel juhtudel küsitav. Ma ei väida, et see oleks oma olemuselt loomuvastane, kuid just siin tuleb ühiskonnal teha palju, veendumaks, et neil kooselajatel oleks lapse kasvatamiseks piisav ettevalmistus.
Ukraina naised võtavad surrogaatlapsi sünnitades raskeid terviseriske. Kas siis oma mehe lapsi sünnitades ei võta kõik naised riske. Miks just surrogaatlapsi sünnitades tekivad naistel rasked terviserikked? Või on sünnitamine üldse niivõrd kahjulik ja terviseriske sisaldav tegevus, et sellest tuleks loobuda. Samast soost kooselajad on sellest riskist vabad, aga keda nad siis lapsendada saaksid kui keegi üldse ei sünnitaks?
Surrogaatema saaks olla suurepäraselt sündinud lapsele ammeks ning normaalse suhte korral ei oleks see mingiks probleemiks. Toimub ju surrogaatemaks ettevalmistamine, selleks saamine, kindlalt fikseeritud juriidilise lepingu alusel ja pädevate meditsiinitöötajate pilgu all.
Mis puutub teemasse autori väide, et iga järgnev laps tõstab pere vaesusriski ning kitsikus muudab pered haavatavaks nii meil kui mujal? Need mees ja naine, kes tahavad saada oma geneetilist järeltulijat ja on nõus selle eest välja käima väga suure summa, suudavad usutavasti ka oma lapsed vaesusriski tundmata üles kasvatada.
Samas ma mõistan Margus Oro muret sotsiaalsete orbude osas, keda ta näeks kasvamas mitte SOS lastekülas, vaid normaalsetes peredes. Kõik on õige, aga mis on sellel kõigel pistmist surrogaatlusega? Need on täiesti erinevad teemad. Sotsiaalsete orbude hulk ühiskonnas ei tohi takistada inimeste vaba tahet surrogaatemade abil lapsi saada. Sotsiaalsete orbude küsimus on seotud otseselt vabalt valitud ühiskonna ideoloogilise mudeliga ja neid küsimusi praegu käsitleva teemaga ei ole võimalik lahendada, ega ole mõtet ka teemasse segada.
Margus Oro väidab, et bioloogiliseks vanemaks saamise võimaluste paranedes väheneks kindlasti lapsendamiste arv, mis juba tänaseks on langenud 20-30 lapsendamisele aastas. Ei saa vastu vaielda. Igas ühiskonnas on lapsi, kes on kaotanud vanemad ja kellel pole lähedasi. Kas lapsendamiste vähenemine ei ole mitte otseselt seotud rahva majandusliku seisu ja/või kindlustunde halvenemisega, mille juured peituvad riigi väärastunud majandusmudelis? Ma olen veendunud, et põhjus on just selles, ja otsida lapsendamise probleemi lahendamiseks kunstlikult põhjuseid surrogaatemaduse keelamiseks, on pehmelt väljendades kohatu.
Lapsendamiseks peab vastama teatud kriteeriumitele, läbima vastava koolituse ja lõpuks tehakse perehinnang, mis annab selge indikatsiooni perekonna valmisolekust.
Margus Oro on mures, et surrogaatvanemaga lapse saajaid sel moel ei testita, puudub igasugune sõel, et millised on nende võimed või motiivid. Samas ei testita ju ka loomulikul teel laste saajaid, mitte ainult surrogaatemaga lapse saajaid.
Millised ikka võiksid olla surrogaatema abil lapse saanud isikute motiivid, kes on maksnud lapse saamise eest meie mõistes üüratuid summasid? On neil teistsugused motiivid kui tavalisel teel lapse saanutel? Julgen kahelda. Pigem hoolivad nad oma lapsest enam, kui need lapsevanemad, kellele laste saamine ei ole valmistanud probleeme. Vaevaga lapse saanud vanemad teavad ja oskavad usutavasti hinnata, millise väärtusega on nende suguliini jätkumine.
Me võime tunda ühiskonnas põhjendamatut või ka põhjendatud hirmu, kui ühel hetkel last oodanud paarile asetatakse sülle kellegi teise kantud surrogaatbeebi, et kas vajalik lähedus lapsega üldse tekib? Nii võib juhtuda, kuid juhtub ka neil, kes on oma last üheksa kuud üsas kandnud.
Ei ole mõtet hakata oletama, mis võiks olla ja mis võiks tulla. Ei ole usutav, et puudust kannatavad ja vaestest peredest pärit naised tormavad seaduse jõustumisel kohe hordidena võõraid lapsi kandma ja sünnitama. Ei maksa unustada, et selline protseduur on ka tellijale päris kallis ja kindlasti ei ole ühiskonnas palju neid, kes surrogaatema teenust kasutaksid.
Paljukordse isa- ja vanaisana võin kinnitada, et siin ilmas on lapsed parim investeering. Kallis investeering, kuid kindlasti seda vaeva väärt. Ja nii nagu ärimaailmas öeldakse – oma investeeringuid tuleb kaitsta. Tähendagu see mida iganes.
Lisan mõned lingid, et oleks näha kuidas arenenud riikides asjad käivad.
https://www.americansurrogacy.com/ – Täisteenus, kulud varieeruvad, kuid orienteeruv summa alates 75 000-125 000 USD.
http://www.circlesurrogacy.com/parents/how-it-works/programs-costs -Summa varieerub, vastavalt valitud programmile 100 000 – 150 000 USD.
HARRY RAUDVERE BLOGI 