Konstantin von Eggert – välispoliitika ekspert või lihtlabane propagandist?

Lugesin huviga 23. juunil Eesti Postimehes ilmunud Konstantin von Eggerti lugu: Putini artikkel on tegelikult tormihoiatus Venemaa naabritele.Lugesin ja hakkas imelik. Mitte sellepärast, et ma oleksin mingi eriline ajaloofanaatik ja kirjutis oleks kajastanud valesti ajaloosündmusi, kuid autori hinnangud neile olid piltlikult öeldes kallutatud. Rõhutan veelkord – igal inimesel on õigus oma arvamusi ja maailmavaadet jagada, kuid pidada end seejuures eksperdiks! Mina küll ei julgeks. Kuid sellele vaatamata, et ma ei tituleeri end eksperdiks, võin ka ometegi vaadelda ja üritada analüüsida Konstantin von Eggerti seisukohti.

Ta väidab, et Putin peab Teist maailmasõda Venemaa ajaloo võtmemomendiks, sest tema jaoks on see rahvusliku uhkuse alus, mida ta näeb oma poliitilise pärandusena. Teisest küljest on see tema arvates tänase ühiskonna jaoks oluline etapp. Ta kirjutab oma artiklis, et Venemaa mäletab stalinliku režiimi kuritegusid, kuid me ei ole hinnanud Stalini samme sõja vältimisel ja ärahoidmisel. Putin rõhutab ka nõukogude rahva valmidust ennast ohverdada, tänu millele võideti Teine maailmasõda.

Kuid mis võiks veel olla venelaste rahvusliku uhkuse aluseks, kui võit Teises maailmasõjas? Venemaa mäletab ja tunnistab stalinistliku režiimi kuritegusid ja ei ole selle üle uhke. Putin on vastanud oma pressikonverentsil vastuseks Eesti ajakirjanikule, kes küsis, kas Venemaa ei tahaks konkreetselt vabandada stalinismi kuritegude eest. Putini vastus oli selge ja adekvaatne. Ta selgitas, et NSV-Liidu ülemnõukogu on mõistnud hukka Molotov- Ribbentropi pakti ja sellega kaasnenud tagajärjed. Ta küsis vastuseks, et mitu korda ja miks me peame selle teema pärast hakkama jälle kõigilt vabandust paluma. Molotov- Ribbentropi pakt on mõistetud Venemaa poolt hukka ja see fakt iseenesest peaks olema kõikidele haritud inimestele selge ja üheselt mõistetav. Selle kinnituseks saime ju taastada oma riikliku iseseisvuse. Ainult naiivne võib seostada laulvat rahvahulka riikliku iseseisvuse tekkimisega. Oleks kõik nii lihtne, siis laulaks paljud maailma rahvad end vabaks kõikvõimalikest anastajatest.

Väita, et Molotov – Ribbentropi pakt päästis valla Teise maailmasõja, on pehmelt öeldes arulage. Ainult sügavalt rumal või pahatahtlik võib seda tõe pähe väita. Teine maailmasõda oleks puhkenud nii või teisti ja seda ilma Nõukogude Liiduta. Müncheni kokkuleppe järgi hakati jagama Euroopat. Saksamaa sai loa okupeerida Sudeedimaa. Veidi hiljem annekteerisid Poola ja Ungari väiksemad poolakate ja ungarlastega asustatud alad.Poola jagamine Saksamaa ja Venemaa vahel ei olnud sõja põhjuseks, vaid andis Saksamaale kindluse, et Euroopa riikide ründamise korral ei ole oodata hoopi seljatagant. Nii ka läks ja loomulikult üritas Nõukogude Liit samuti kindlustada oma positsioone enne algavat suurt sõda. Ja seda, et sõda oli tulemas, selles ei kahelnud keegi, kes suutis hinnata olukorda adekvaatselt. Küsimus oli ainult, et millal.

Kui analüüsida sõja kulgu, siis isegi USA toetas Saksamaad kuni 1941. aasta detsembrini. Kas siis Saksamaa sõdis üksinda Nõukogude Liidu vastu? Loomulikult mitte ja sellel olid väga konkreetsed põhjused. Täna ei räägita või vaikitakse maha nende riikide valitsused, kelle väeosad võitlesid Punaarmee vastu. Ka Nürnbergi kohtupingis istusid ainult natsid, kuigi süüaluste pink oleks pidanud olema kordades pikem.

Masendav on lugeda, et vene rahvas võitles ainult režiimi eest. Seda kohe kindlasti mitte. Võideldi oma kodumaa ja ellujäämise eest, sest Saksamaa väärastunud ideoloogia nägi ette lisaks juutidele ja mustlastele hävitada või orjastada kogu slaavi sugemetega rahvused, mida nad ka vallutatud territooriumitel üritasid ellu viia. Venemaa jaoks oli Suur Isamaasõda ikkagi sõda eksistentsiaalse tähtsusega ja seda üritatakse praegugi rõhutada.

Autor väidab, et Putini jaoks on palju olulisem see, et vene rahvas on kriitilistel momentidel valmis võimule alluma ja isegi seda võimu päästma. Ning selles mõttes pole tähtis, kas see on keisrite võim, peasekretäride võim või presidendi võim – oluline on see, et võim on peamine väärtus, mis eksisteerib Venemaal, ning Venemaa elanike jaoks on peamine alluda sellele võimule ning tunnistada seda võimu isegi siis, kui see režiim on halb.

Nii võib ju tõlgendada ja anda hinnangut iga riigi rahvale. Ka siin Eestis kehtib samasugune olukord, kui riiki sõjaliselt rünnatakse. Ei kaitsta valitsust ega režiimi, vaid kodumaad ja oma vabadust.

Ja ikkagi, millised on need venelaste patud, mida me kordades rõhutame ja ette heidame? Vaadake, mida nad tegid Gruusias! Okupeerisid osa võõrriigi territooriumist aga ei okupeerinud tervet riiki kuigi neil oleks olnud selleks reaalne võimalus. Kuid miks ja mis oli sellise sõjalise ründe ajend? Sellest vaatavad kritiseerijad paraku mööda. Kes alustas otsese sõjalise tegevusega? Ega ometi venelased ei hakanud öösel külades magavaid rahulikke venekeelseid elanikke suurtükkidest tulistama ja omaenese rahuvalvajatega sõdima. Gruusia päästis sõjategevuse valla ja sai selle eest karistada. See on reaalsus, mida ei taheta tunnistada, sest see ei ole kasulik.

Tänane Ukraina küsimus on kordades keerulisem. Nõukogude Liitu astumisega fikseeriti ära ka võimalus liidust välja astuda, kuid selle tegevuse kord jäi kehtestamata. Kinkisid ju Lenin, Stalin ja Ruštšov Ukrainale, kui kindlale Liidu liikmele, maid nii oma, kui ka võõraste territooriumite arvelt. Nende maade kinkimine koos venekeelse elanikkonnaga omas tähenduslikku iseloomu. Täna võime spekuleerida, mis ikkagi oli selliste kingituste tegelik eesmärk – kas külvata ja kindlustada sotsialistlikku ideoloogiat või kontrollida naaberriigi poliitilisi hoiakuid. See polegi oluline. Oluline on see, et nende maade andmine Ukraina koosseisu oli seotud otseselt omavaheliste liitlassuhetega kapitalistliku maailma ambitsioonide vastu. Täna neid liitlassuhteid ei eksisteeri ja Venemaa on avaldanud soovi saada kingitus tagasi.

Ukraina aga arvab, et need maad peaksidki loomulikult neile kuuluma. Venemaa täna veel retoorilises vormis esitatud küsimustele on keeruline vastu seista. Olid ju need kingitused seotud otseselt sõpruse ja koostööga, mida täna ei eksisteeri. Kellel siis on ikkagi õigus? Loogiliselt võttes Venemaal. Läksite minema ja lõite lahku, andke maad tagasi. Hea, et Eesti ei ole midagi kingituseks saanud vaid ise ära andnud. Sellele tänasele Venemaa loogikale tuginedes võiks täie tõsidusega Petserimaad tagasi küsida. See võib tunduda absurdne, kuid loogika oleks sellises küsimises olemas.

Rohelised mehikesed Krimmis ja võimalikult ka Narvas? Kogu see temaatika tõstab üles vaid ainsa küsimuse. Kus olid või on riigi sisesed julgeolekujõud, kes lasevad või laseks sellistel mehikestel vabalt tegutseda? Milliseid tõsiseid kaitselahinguid peeti Krimmis või mujal Ukrainas Venemaa väekoondiste vastu? Ei ole peetudki. Järelikult on ikkagi suur osa rahvast seda meelt, et olla hoopis Venemaa koosseisus.

Kui Narvas peaksid hakkama tegusid tegema mingid rohelised mehikesed ja meie keskvõimu vastutavad isikud vaatavad seda tsirkust tegevusetult pealt, siis on tegemist otseselt kodumaa reeturitega, kelle koht on seotud silmadega seina ääres. Riik, kes ei suuda, ja mitte ei suuda, vaid kes isegi ei ürita kaitsta oma suveräänsust ega territoriaalset tervikut, ei väärigi olema riik ja tema rahvas väärib oma saatust.

Me võime uskuda mida iganes, kuid kõikide uudiste ja arvamuste taustal ei tohi unustada suurte vastuolude tõelisi põhjuseid. Nii nagu Teise Maailmasõja vallapäästmise päästikuks olid hulgaliselt läbipõimunud põhjused, milledeks olid nii ideoloogilised vastuolud kui ka majanduslikud ambitsioonid, ei saa me ka tänaste sündmuste analüüsimisel neid kõrvale heita. Nii nagu on olemas ja maha kuulutatud Ameerikas rahvuslikud huvid, nii on need huvid ka Venemaal, Hiinal ja paljudel teistel riikidel. Kuid millegipärast ei tohi selliseid huvisid olla eestlastel. Meid sunnitakse kummardama täna võõrriikide huvisid ja kui nendest võõrriikide huvidest üritada avalikult rääkida, siis leidub alati mingi Konstantin von Eggerti sugune propagandist, kes jälgib ja kontrollib, et me kogemata valesti ei mõtleks ja saaksime maailma asjadest aru täpselt nii nagu tema leivaisad soovivad. Ja meie reeturitest võõrideoloogia sabarakud teevad kõik selleks, et lasta tõde just selles valguses paista.

One thought on “Konstantin von Eggert – välispoliitika ekspert või lihtlabane propagandist?”

  1. Täpselt nii nagu Venemaa on kinni II maailmasõja võidus klammerdub aasta aastalt Eesti aina rohkem oma nõukogude aegsete kannatuste tähistamisse ja selle valamisse pronksi või raiumisse graniiti.
    Justkui oleks see meie, kui rahvuse määratlemise alus!?
    Ei ole selleks ammu enam muistne vastasseis ristirüütlitele, ärkamisaeg või isegi taasiseseisvumine?
    Kõige tähtsam on igal võimalikul ja võimatul juhul kisada, kui süüdi venelased ja Venemaa on ning eos tappa iga diskussioon, mis julgeb selles kahelda või vähemalt suuremas pildis ka teisi suurriike lõpuni mitte usaldada.
    Tingimusteta lömitamine oma uute peremeeste ees on vaimselt hullem, kui kupjana naabrimehe piitsutamine mõisatallis.

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.