Kolmas tulemine…

Oleme massimeedia kaudu korduvalt kuulnud, et maailm olevat hulluks läinud. Keegi ei saavat aru mis täpselt toimub,kuid hullus luuravat iga nurga taga. Katsume siis üheskoos mõista, kas ühiskonnas toimuvaid loomulikke protsesse saabikkagi nimetada hulluseks või on see paratamatu nähtus. 

Üks tuttav kirjutas sotsiaalmeedia vahendusel, et lülitab oma tutvusringkonnast välja sõbrad, kes pidevalt edastavad ilma omapoolsete kommentaarideta Objektiivis või Uutes Uudistes kajastatud sõnumeid. Mis peaks siis nendel inimestel viga olema, et nad just nende toimetuste uudiseid pimesi edastavad? Kas mitte sellepärast, et nad tunnevad nendest lugudest ära riigis valitseva tegeliku olukorra ja tunnetavad üllatuslikult, et saavad vastuseid küsimustele, mis on neid pikema aja jooksul vaevanud.

Selgusehetked on üllatavad ja kes ei tahaks jagada oma äratundmisrõõmu teistega. Oleme ju sotsiaalsed olevused ning omasugustega suhtlemine on meie loomupärane vajadus. 

Kultuursete ja haritud inimestena teame, kuidas ja millise tegevusega meie esiisad hakkasid teadvustama eestlust. Olime ikkagi kindel rahvus teiste omasuguste seas. Meil oli oma keel ja kombed, kuid tõelist vabadust ja iseotsustamist ei olnud. Läbi sajandite olime võõrvõimude käskida ja keelata. Mitmedki  nii ida kui lääne poolt  on kinnitanud, et just nemad tõid meile kultuuri ja kombed, mis muutsid meid tsiviliseeritud rahvaks. Seejuures kiputakse jätma tähelepanuta, et rahvuslik ärkamine ja eneseväärikuse tunnetamine sai alguse ikkagi kohalike eestimaalaste hulgas, mis päädis omariikluse sünniga.

Ma ei ole kindel, kas ajaloolased ka sellist käsitlust heaks kiidavad, kuid see ei olegi antud kontekstis oluline. Oluline on fakt, et tänu eestlase pikale ja visale tegevusele, oli meil lõpuks oma riik, keel, kultuur ja harukordne laulupidu. Iseseisvust ei anta, see tuleb kätte võidelda. Paljud meie tublid rahvuskaaslased valasid verd oma riigi ja helgema tuleviku nimel. Seda pikaajalist protsessi võimegi kokkuvõtvalt nimetada esimeseks tulemiseks. 

Kuid nii, nagu mõnikord ikka juhtub, ei kesta hea igavesti. Kohalike reeturite kaasabil saabusid ida poolt uued kultuuritoojad, kes lootsid maailma uueks luua ja tervet inimkonda ahelatest vabastada. Kuidas neil see palverännak lõppes, ei ole kellelegi teadmata. Eesti rahvas hõiskas ja uskus, et laulis end Balti ketis seistes vabaks. Uskumine võib anda vaimujõudu ja energiat kuid sellel ei pruugi tegelikkusega olla ka kõige vähematki seost. Meid müüs üks suurvõim teise suurvõimu mõjusfääri, täpselt nii nagu lambaid müüakse ja sellepärast saimegi seekord verevalamiseta hakkama. Seda uut ja taevast sülle kukkunud iseolemist võimegi nimetada teiseks tulemiseks. 

Suures vabanemistuhinas tahtsime saada kohe rikasteks ja edukateks. Kahjuks ei suudetud tol ajal hinnata sotsialistliku idakultuuri laastavat mõju selgele mõistusele.

Aastate jooksul sissejuurdunud käitumisharjumused ja kombed ei kadunud iseenesest, vaid said hoopis jõudu läänelikest käitumismallidest, mille hukutavat koosmõju ei osanud sel hetkel keegi õiglaselt hinnata. Tahtsime turumajandust, tahtsime avatud ja liberaalset maailma, tahtsime vabadust olla ja kuuluda. Tahtsime olla samasugused kui unistuste rahvad, kelle edulugudest ja heaolust lasime end pimestada. Olime avatud ja sõbralikud. Ka nende vastu, kelle eesmärkideks oli meid oma huvides ära kasutada.

Hirmutamiste ja meelitamiste tulemusena hakkasime lihtsameelselt samm sammu haaval loovutama oma riiklikku iseseisvust, oma majandust, rahandust ja kultuuri. Meie uueks iidoliks sai raha ja parimaks eineks rahvuskaaslase hing. 

Olime vabad ja valisime pealtvaadatuna kapitalistlikule majandusmudelile tugineva turumajanduse. Eufoorilises tuhinas jätsime kahjuks märkamata, et rikkuse toob majja töö ning tootmine tagab jõukuse – mitte maaletoomine ega vahendamine. Korporatiivne, kommunistliku kasvatusega seltskond, jäi riigitüüri juurde ja hakkas kindlustama oma heaolu üldrahvalike hüvede arvelt. Kui ennemuiste liigitati kodanlikku klassiühiskonda ekspluateerijateks ja ekspluateeritavateks, siis uue käsitluse järgi moodustusid uued jaotused – ettevõtjad, palgalised ja ametnikkond, kelle hulka võib lugeda ka poliitilise eliidi. 

Tänaseks on selge, et antagonistlikud vastuolud erinevate liigituste või klasside vahel ei ole kuhugile kadunud, vaid ainult süvenevad. Ametnikkond, kelle käes on nii majandushoobadega manipuleerimine, kui ka riigieelarve käsutamine ja rahade jaotamine, üritab kõikide võimalustega kindlustada oma sotsiaalset üleolekut. Oleme jõudnud juba niikaugele, et kohtuvõimu mõjutatakse poliitiliselt ja kõrged riigiametnikud suhtuvad kodanikesse ja nende ühendustesse äärmise üleolekuga. Esindusdemokraatia on loonud anarhia ja see omakorda bürokraatia diktatuuri, mis lämmatab loovust ja ettevõtlikkust. 

Põhiseaduse riived on muutunud igapäevasteks nähtusteks, andes otsese võimaluse manipuleerida riigi juhtorganite moodustamisega. Seadustega ülereguleeritud ühiskond toodab kunstlikult ametnikke juurde. Oleme leplikult lubanud võõrkapitalil omandada rahvuslikku rikkust, mis peaks olema garandiks eestimaalaste sotsiaalsele turvalisusele, keele ja kultuuri säilimisele läbi aegade. Rahvas vaesub, sest meil ei ole sotsialistliku turumajanduse tingimustes pakkuda sisseostatavate kaupade eest vastu ekvivalentset toodangut ega oma raha. Riigi eksistentsi tagamiseks võtame laenu, hoomamata, kes või kuidas võib seda meie vastu ära kasutada. Rahvastik vananeb ja kolib pealinna või välismaale.

Masendav on sõita meie väikelinnades, kus alles aastate eest töötanud asutused ja ettevõtted on oma tegevuse likvideerinud ning uksed sulgenud. Välispangad sekkuvad otseselt ja jõuliselt riigi majandusse, dikteerides laenupoliitikat ja valides meelevaldselt kliente, halvates sellega otseselt eestlaste rahvuslike huvide elluviimise. Liberalismist pimestatud ja võõraste huvide kaitsmise eest kinnimakstud poliitiline eliit ja ametnikkonnad töötavad otseselt vastu Eesti, kui rahvusriigi huvidele. Saanud taoliselt enesele totaalse kontrolli õiguskaitseorganite tegevuse üle, puudub patriootlikul osal kodanikkonnast ka kõige väiksem legaalseim võimalus takistada ja pidurdada tõeliste rahvusriigi reeturite poolt organiseeritud riigivastast tegevust. 

Inimene õpib kõige parmini iseenese kogemuste najal. Järjest suurem osa rahvast puutub otseselt kokku bürokraatiadiktatuuri ilmingutega ja üksikute eraldiseisjatena ei ole neil muud võimalust kui kibestuda ja tõmbuda eemale aktiivsest ühiskondlikust tegevusest. Taanduda poliitikast, saamata seejuures aru, et ilma majanduspoliitikat tarbimata ei ole võimalik isegi poest sisseoste sooritada. Rääkimata otseselt puudutavast tööhõivest või sotsiaaltoetustest.

Kogu meie avatud sotsiaalne suhtlus tugineb poliitikale ja ühiskonna ideoloogilisele baasalusele. Sellest ei ole võimalik distantseeruda ega seda eirata. Küsimus on ainult põhimõttes, kas me kodanikena tahame ja suudame mõjutada poliitikatoma vajaduste ja eesmärkide kaitsmiseks, mis tagaks ja kindlustaks põhiseaduse preambulis välja toodud seisukohtade elluviimise – eesti rahvuse, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade?

Selles eesseisvas ja armutus võitluses Eesti, kui väikese rahvusriigi edasikestmise eest, on määrava tähtsusega küsimus – kelle toetuseks annavad hääle kaaskodanikud, kes elatuvad igapäevaselt oma tööjõu müümisest. Kas nad usuvad jätkuvalt libekeelsete võõrideoloogia kandjate mesimagusat valet või teadvustavad enestele, et nad peavad astuma ühte jalga nendega, kelle eesmärgiks on laenude võtmise asemel rahvusliku rikkuse suurendamine ja õiglasema ühiskonnamudeli loomine, kus haridus omab uue tähenduse ja ühiselt kogutud eelarvelisi vahendeid kasutatakse sihipäraselt ühiskonna hüvanguks, ega kandita kontrollimatult kitsa ringi eraettevõtjate põhiliseks kasumisaamise allikaks? Sellise ühiskonnamudeli, kus riik on rahvusliku rikkuse tagamise vahendiks, mitte sunniaparaat poliitilise eliidi ja ametnikkonna turvalisuse tagamiseks?

Järjest suurem osa eestimaalastet tunnetab riigisiseste radikaalsete reformise vajalikkust. Mõeldakse, arutatakse isekeskis, kirutakse olemasolevat olukorda, kuid ei ole veel reaalset plaani ega jõudu oma kodanikuõiguste eest seismisel. Vaja on algatust ja sädet, mis süütaks järjekordselt eestlaste teadvuses iseolemise ja vabaduse leegi, Sädet, mis sunniks unustama omavahelised väiklased erimeelsused ja koondaks jõu sisevaenlase vastu, kes on salakaval ja tänasel päeval kordades ohtlikum, kui hüpoteetiline välisvaenlane. 

Me peame oma rahvusriigi elukorralduse alustalaks võtma loodusseadused, mitte liberaalsusest nakatunud hullusele tugineva propaganda, kus vabaduse tunnetamisel minnakse tihtilugu üle igasuguste piiride ja peetakse loomuvastalisusiuuteks elunormideks. Loodus saab ilma inimeseta suurepäraselt hakkama aga inimene ilma looduseta mitte. 

Täna on meie ühiskond valmis uueks rahvuslikuks ärkamiseks. Kolmandaks tulemiseks. Möödub see veretult ja rahumeelselt? See sõltub kõikidest kaasmaalastest.

Kui me soovime olla üheskoos maailmale avatud, jäädes seejuures oma juurte, kultuuri, väärtuste ja rahvusliku väärikuse juurde, siis võidame rahumeelselt. Kui aga mitte ja laseme ükskõikselt multikulti liberaalsel ideoloogial end edasi valitseda, siis süvenevad lahkhelid ja jätkub ühiskonna lõhenemine, mis viib varem või hiljem ohvritega konfliktsete olukordadeni. Sellest ei ole pääsu. 

Meil on vaja tarkust ja kindlameelsust oma kodumaa kaitsmisel! 

Jõudu võiduks!

 

One thought on “Kolmas tulemine…”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.