Päike polnud veel tõusnud, kui Lollidemaal käis vilgas tegevus…

Hulk aastaid tagasi sõitsin mitmeid ja mitmeid kordi Leningradi vahet. Iga kord turgatas see lausekatkend mulle pähe just siis kui ma teisele poole Narva jõge jõudsin ja mööda Ivangorodi auklike tänavaid edasi rühkisin. Ma olin veendunud, et jõudsin Lollidemaale. 

Kes meist ei teaks Buratino eksirännakutest Lollidemaal, kes seal sõprade soovitusel ja siiras usus kuldrahad maa sisse kaevas ning ootas, millal neist kulda kandev puu võrsuks. Ei idanenud tema investeering ja lõpuks jäi ta rahast sootuks ilma. Tollane Venemaa võis tunduda pealt vaadatuna tõelise Lollidemaana, kuid erinevalt Buratino Lollidemaast, kandsid seal nii mitmedki kullakülvid sotsialismi viljastavatest tingimustest hoolimata suurepärast saaki.

Haigused ei kõnni kive ega kände mööda, vaid levivad ikka inimeste kaudu. Ja ka see tõbi, mis suure ja uhke riigi Lollidemaaks kujundas, levis ajaga kaugele üle tollase Lollidemaa piiride. Selle nakkuse tõttu muutusid pealtnäha normaalsed ja intelligentsed inimesed vaimuvaesteks, lühinägelikeks despootideks, kelle loogiline mõtlemisvõime ja realiteeditunne said lootusetult pärsitud, aga enesehinnang seejuures taevani paisutatud.

Täna kannavad meie hulgas paljud Lollidemaalt levinud nakkust, mis on kordades ohtlikum kui COVID-19 ja koolera kokku. Mõni kaaskodanik nimetab seda tõbe rahvuslikuks eripäraks, mis võib olla samuti tõene, kuid samas vähe usutav, sest kõikvõimalikele teooriatele tuginedes peaksid täiskasvanud isendid olema süüdivad ja vastutusvõimelised olevused, kelle enesealalhoiuinstinkt sunnib neid mõtlema laiemalt kui pelgalt hetkeline heaolu. Ainult tõsiselt haiged ei saa nii lihtsatest asjadest aru.

Mida aeg edasi, seda realistlikumalt ja ohtlikumalt väljenduvad selle tänaseni nimetu haiguse sümptomid. Meie ühiskond, meie oma ja armas Eesti rahvas, on minetanud enesealalhoiuinstinkti, kaine mõistuse, ning selle asemele on tekkinud kollektiivne ilmeksimatu veendumus oma geniaalsuses, mis loob uued käitumisnormid ja tõekspidamised. Me ei suuda tegelikkust adekvaatselt hoomata ja liigume karjas kui sõgedikud riikliku suveräniteedi hävitamise teel.

Mis tagaks globaliseeruvas ja vastuolulises maailmas meie iseolemise, kultuuri ja keele säilimise läbi aegade? Mis tagaks meie heaolu tänases maailmas? Vastus on lihtne. Inimeste vaimurikkus, loomevabadus koos piisavate ressurssidega, ehk majanduslik sõltumatus.

Oleme siis rahvana osanud sellest lihtsast asjast aru saada? Loomulikult mitte. Jätkusuutlik iseolemine eeldab eelkõige vastutust – seda kõige kuradimat asja, mille eest oleme kollektiivselt ja teadlikult hoidunud. Küsimus ei ole pelgalt üksikisiku vastutuses igapäevaste pisitehingute teostamisel. Need on raamid, mille piirid on iga inimese enese hoomata, sõltuvalt tema isikuomadustest. Küsimus on hoopis põhiseaduse punktis, mis sätestab selgelt –  Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga, ega kanna õiguslikku vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites.

Riigikogu liikme lahtisidumine mandaadist kannab palju laiemat ja varjatumat eesmärki kui võimalik saadiku hüpoteetiline poliitiline tagakiusamine. Oma sõnade ja tegude eest vastutamatu saadik on esmane ja ka olulisem signaal vastutamatusest. Ja nii see elukene kulgeb. Milleks langetada ise otsuseid ja võtta enda kanda risk võimalike eksimuste eest? Vastutus tuleb delegeerida kellelegi, kes jääb süüdi ebaõigetes otsustes… Iga rahvas väärib oma valitsejaid! Samas ei saa ju seda avalikult tunnistada. Tuleb pidevalt üldsusele kinnitada, et vastutatakse… ja kuidas veel vastutatakse. Lausa poliitiliselt vastutatakse! Juhid ei tohi vastutada poliitiliselt, vaid peavad kandma sotsiaalset vastutust, ja kui vaja, siis ka kriminaalset vastutust. Poliitiline vastutus on vastutamatus.

Sotsiaalsest vastutamatusest tuge saades tekivad ühiskonnas nähtused, mida me kõik igapäevaselt kohtame. Võtame neid kui paratamatust, ega üritagi oma vaoshoituses ja alaväärsuskompleksidest läbipikitud eludega nende vastu võidelda. Me oleme viisakad. Lepime nurisemata alanduse ja avalike valedega. Tihtilugu me lihtsalt mitte ei lepi, vaid lausa kiidame heaks vastutamatusest vähkkasvajatena esile kerkinud pahesid nagu bürokraatia diktatuur ja väikerahvale kahjulik baas-ideoloogia, mida on otsustajatel ühiskonnas mugavam levitada, kui hakata ise oma riigi ja rahva jaoks tulevikku looma. Täna elame me rahvana tulevikuta ja võõrvõimu armust.

Tundub, et meie jaoks on ametlikult olulisemad võõrkapitali poolt tehtud investeeringud kui oma rahvuskapitali kasvatamine. Võõrkapitali investeering kõlab uhkelt. Pakume oma tooret, oma tööjõudu, tagame paljudele leiva lauale ja saame sotsiaalsete küsimuste lahendamiseks ka midagi maksude näol. Kasum aga liigub riigist välja ja muudab väljastpoolt kedagi veel rikkamaks. Ometegi võiks ju ka kasum jääda kodumaale ja suurendada sellega just nimelt rahvuslikku rikkust kõikvõimalike sotsiaalsete tagatiste kindlustamiseks. Kasvõi mõistusepärase riigireservi loomiseks. Elu näitas, et hädaolukorral ei ole meie rahval mingeid tõsiseltvõetavaid ühiskondlikke garantiisid. See jutt ei ole sotsialismi propageerimine, kus riik peaks kõik inimeste eest otsustama ja tegema. Lihtsalt omaenese ettevõtjatele tuleb luua poliitiliste otsustega tingimused, mis võimaldaksid kasvada ja arendada. Siis hoolitakse laiemalt ja rohkem ka oma elukeskkonnast.

Riigi jaoks, ja loomulikult ka ettevõtjate jaoks, on äärmiselt olulised odav energia ja selle efektiivne kasutamine. Lihtne ja selgelt väljendatud seisukoht. Sotsiaalse vastutuse puudumise tõttu oleme aga tänaseks muutunud täielikult sõltuvaks mujal toodetud elektrienergiast. Kasvõi selle loo kirjutamise ajahetkel toodame ise 456 MW aga tarbime 889,6 MW. Arvestades börsihinda, maksame me võõrtootjatele elektri eest igas tunnis üle 25000 euro. Nüüd võime küsida, et kuidas see on võimalik? Kogu aeg on meie mandaadist sõltumatud poliitikud rääkinud energeetilisest julgeolekust. Rahvas kuulas ja uskus, sest neil lurjustel oli ju oma otsuste kaitseks poliitiline vastutus. Poliitiline vastutus, mis praegusel hetkel viib meie kõikide taskust välja üle 25000 euro tunnis. Me omad ettevõtjad, kelle geniaalsust ja leidlikkust on täna hinnanud välismaised suurtootjad, nägid tulevikku ette ja pakkusid riigile lahendusi tekkinud olukorra vältimiseks, kuid sisuliselt ei huvitanud need ettepanekud ja võimalused kedagi. Ei huvitanud, sest puudus sotsiaalne vastutus oma rahva ees. Selle asemel, et näha ja hinnata tõelist väärtust, hakati ühiskonnas looma kuvandit ettevõtjatest kui kurjategijatest, kelle sooviks on rahva arvel rikastuda. Ja inimesed uskusid ning elasid kaasa valedele, neid pidevalt võimendades. Täpselt nii oleme hävitanud oma tervishoiukorralduse, muutes kiire ja kvaliteetse arstiabi saamise äärmiselt komplitseerituks, oleme oma geniaalsuses muutnud enamuse Eestimaast ääremaaks, kus töö tegemine ja isegi alghariduse saamine on küsimärgi all. Tublimad ja ettevõtlikumad inimesed on pühkinud kodumaa tolmu jalgelt ja läinud sinna, kus neid väärilisemalt hinnatakse. Vaatamata suurtele lubadustele ja plaanidele, tuua ettevõtjad koju tagasi, muutub olukord aina hullemaks. See kes on siit läinud, see on läinud suure tõenäosusega igaveseks.

Patriootlikum osa ühiskonnast ei suuda aga kahjuks näha ühistegevuse jõudu rahvusliku rikkuse suurendamisel. Kodanikena vaidleme ja vaidlustame kõike, mis võiks muuta naabri meist jõukamaks. Me ei lähtu otsuste tegemisel ega tuleviku planeerimisel tihtilugu teadmistest, vaid oma emotsioonidest kallutatud arvamustest. Me käitume rahvana nagu kari lolle. Igaühe pühaks eesmärgiks on iseendaga kuidagi hakkama saada, mitte luua rikast ja elamisväärset keskkonda.

Paljudes riikides on pidanud jõukamad end peitma elektriga pingestatud traataedade ja müüride taha. Samamoodi jätkates oleme ise varsti samasuguses seisus kui need riigid, kelle eesmärgiks on olnud rikkuste soetamine teiste riikide ja rahvaste arvelt. Neil on omad probleemid ja taak, mida täna lunastada. Meil on teistsugune olukord. Me oleme vabatahtlikult ja lõplikult nõus oma suveräänsusest loobuma ja võtma vastu pakutava vaesuskultuuri. Tulemus on masendav, ja jutt viie rikkama riigi hulka jõudmisest on Lollidemaa vaimuhaige sonimine, millele suur hulk rahvuskaaslasi on säravail silmil alla kirjutanud.

Oleme rahvana tõesti lihtsalt Lollidemaa nakkust kandvad lollid või on meie desorienteeritus reaalsuse tunnetamisel muutunud aastatega rahvuslikuks eripäraks? Kas meid on võimalik veel lollusest ravida, või ongi protsess muutunud pöördumatuks? Selles on küsimus.