Põlevkivist toodetud elektrist ja muust

Juba 2015. aasta alguses esinesin Eesti Klubis ettekandega põlevkivielektri tootmisest ja hinnakujundusest. Minu oponendiks oli majandusmees Arvi Hamburg, kes on töötanud läbi aegade meie riigis vastutavatel ametikohtadel.

Ettekanne sai tema poolt suure kriitika osaliseks, sest ta ei saanud aru, mida tähendab põlevkivielektri omahind. Tema seisukoha järgi eksisteeris elektril ainult üks hind – börsihind. Lisaks ei kasutanud ma üldtunnustatud autoriteetide seisukohti, mis ülistasid põlevkivist elektri tootmist ja valgustasin teemat sellise kandi pealt, mis andis objektiivse pildi valitsevast olukorrast.

Seda kõike arvestades ei tasu imestada miks meie elektrienergia tootmine on jõudnud täna kriisieelsesse seisu. Esitan tutvumiseks oma loengu konspekti ja igal lugejal on võimalus enesel tutvuda ja anda hinnang meie põlevkivist toodetud elektri konkurentsivõimele. Ja millelegi veel.


Taustast

Minu hea sõber ja meelsuskaaslane Andro Roos tegi mulle mõni aeg tagasi ettepaneku esineda Eesti Klubis ettekandega ja sellisel teemal nagu julgeolek ja energeetika. Või täpsemini öelduna – energiajulgeolek.

Selline mõte sai alguse sellest kui olin rääkinud Androle imelikest nähtustest, mis tervikuna vaadeldes tekitavad hulgaliselt küsimusi ning lasevad üheselt mõista või õigemini hoomata, et kõik ei ole kaugeltki nii nagu räägitakse või välja paistab –  ning nii nagu „Salatoimikute“ filmi tunnuslause kõlab – Tõde on kusagil olemas.

Teema on päris komplitseeritud ja samas ka piisavalt leierdatud ning sellepärast ei osanud ma selle kohta midagi kosta, aga kui ma veidi järele mõtlesin, siis otsustasin, et võiksime ju seda teemat käsitleda populaarteaduslikult, takerdumata detailidesse, et ka need inimesed, kes pole selle teemaga enne sügavuti kokku puutunud mõistaksid, et energiajulgeolek ripub meil täna juuksekarva otsas ja seda eelkõige riigi juhtpoliitikute korruptiivsele tegevusele, samuti ametnike lollusele, arrogantsusele ja pealiskaudsusele.

Aga see selleks.

Nii nagu ma ütlesin, tahaks Eesti energiajulgeoleku teemat käsitleda ühes  valdkonnas, millega ma olen päris lähedalt kokku puutunud juba 2000 aastast, ehk siis juba viisteist aastat. Kogu see aeg on mul tulnud Don Quijote kombel võidelda tuuleveskitega ning mida aeg edasi seda enam olen ma veendunud selles, et meie riigis on kõige tulusamaks äriks erastada riigieelarve  – ning läbi osavate skeemide tagada iseendale ja oma lähikondlastele mõnus äraelamine meie kõikide arvelt. Sellist tõdemust ei julgeta nii otsekohe välja öelda, aga täna on seda olukorda adunud juba päris paljud inimesed, kuigi süsteemselt pole seda veel keegi terviklikult käsitlenud. Kas või parlamendiparteide riigieelarveline toetus, keskmise palga arvutamise metoodika jne.

Sõltumatud ühiskonnateoreetikud kipuvad seda olukorda nimetama uusorjanduslikuks ühiskonnakorraks, kus võru kaela ümber on asendunud finantsorjusega. Kuid see võiks olla tulevikus omaette teemakäsitlus, sest sellekohast õõvastavat materjali on piisavalt.

Nagu ma mainisin, olen aastaid tegelenud niinimetatud taastuvenergia küsimustega, ehk täpsemalt tuulest toodetud elektrienergiaga. Selle teema käsitlemisel olen kokku põrganud riiklike seisukohtade ja arvamustega, mis valitseva kliki meelest on absoluutne tõde aga samas risti vastuolus loogilise mõtlemisega ning mis lõppkokkuvõttes töötavad otseselt vastu meie Põhiseaduses fikseeritud riigi kui institutsiooni peamiste eesmärkidega. Ja muidugi toidab pooltõdesid inimeste harimatus.

Ma mõtlesin rääkida kitsalt ühest olulisemast energiavaldkonnast, milleks on elektrienergia tootmine Eestis, Elektrienergia efektiivne tootmine peaks tagama meie energiajulgeoleku ja elektrienergiaga varustuskindluse igal ajahetkel. Mitte ainult meile vaid ka meie lastele ning lastelastele. See, et ka nemad võiksid end kindlalt ja turvaliselt tunda, sõltub ju tänastest otsustest ja oskusest asju ja olukordi ette näha ning neid ka prognoosida.

Pole vist mõtet hakata kellelegi seletama kui oluline on elekter meie igapäevaelus ja loomulikult elektrienergia kättesaadavus ning varustuskindlus. Need on need märksõnad, mida me oleme harjunud kuulama kui seda teemat käsitletakse. See on meile kõigile üheselt selge – kuid kuidas ja millise hinnaga me seda elektrit toodame, milliseid keskkonna mõjutusi see enesega kaasa toob ja kas tänane baaselektri tootmine on jätkusuutlik, seda võiks vaadelda veidi detailsemalt.

Me teame, et rõhuv enamus meie kasutatavast elektrienergiast on toodetud põlevkivist. Eestil olemas rida võrguühendusi naaberriikidega, kust saame ise ja kuhu anname vajadusel elektrit. Toimub pidev elektrienergia vahetuse protsess.

Tegelikult saame elektri liikumise voogusid vaadelda kui vee liikumist torudes. Kus surve on madalam, sinna liigub ka vesi ja kus tarbimine on suurem, sinna liigub ka piltlikult elekter.

Miks ma toon sellise paralleeli, mida teab iga algklasside laps aga olen sunnitud seda kasutama just sellepärast, et meie lugupeetud akadeemikud ja koos nendega grupp seltsimehi, kes on põlevkivi tootmise ja sellest elektri tootmise eest seisvad isikud on kogu aeg kujutanud Eesti elektrisüsteemi kui suletud süsteemi, kui omamoodi konnatiiki, kus tuulegeneraatorite (ka kõige tühisema arvu juures) töötamise korral on vaja tuli Narva katelde alt ära kustutada ja siis kui tuul vaibuks, ei oleks võimalik enam nii kiiresti kui vaja elektrit uuesti elektrivõrku suunata. Lihtne ja loogiline argument, mis on täna inimeste teadvuses kanda kinnitanud ja kujundab suuresti ühiskondlikku arvamust.

Vaatame nüüd slaidi ja näeme, et kui kõrvale jätta ESTLINK  ülekandeliinid, siis on Eesti olnud pidevalt  seotud naaberriikidega ülekandeliinide kaudu, mis tasakaalustavad ja lükkavad ümber demagoogilised väited Eesti kui energeetilise konnatiigi staatusest. Lisaks on loodud ESTLINK ülekandeliinid, mis parandavad veelgi varustuskindlust, tagades sellega suuremad võimalused tuulest toodetud elektri tootmiseks ja kasutusele võtmiseks.
Juba varem, tänasest vaadatuna palju aastaid tagasi, enne ESTLINKi ühenduste valmimist tutvusid Taani eksperdid Eesti energiasüsteemiga ja nende hinnangul võis ilma täiendava elektrivõrgu tasakaalustamisteta lülitada süsteemi  ca 700 MW tuulegeneraatoreid. Seda on oluliselt rohkem kui seni paigaldatud.

Kuid täna ei olegi see teema enam nii aktuaalne, sest põlevkivielektri pooldajad on leidnud palju teisi niinimetatud „absoluutsele tõele“ tuginevaid argumente, mis on palju paremini maskeeritud kui see „konnatiigi teooria“, kuid peavoolumeedia poolt võimendatuna on pakutavad pooltõed alla neelanud nii poliitikud kui ka ühiskond ning nüüd on nende müütide murdmine oluliselt keerulisem.

Me teame kõik, et kõige suurem ja räigem vale on pooltõde.

Aga vaataks kõiki küsimusi kordamööda ja siis paistab, kas tegemist on ikka mõistusepärase tegevusega või osavalt maskeeritud petuskeemiga, mis loob tõelise julgeoleku riski  ja on otseselt ohtlik meile kõigile.

Alustame põlevkivist

Ma olen tänase ettekande andmete kogumisel lähtunud meelega sellistest allikatest, mis on kõigile vabalt kättesaadavad ja kontrollitavad. Ja paljud seisukohad ja väljaütlemised ei ole minu fantaasia vili vaid seda on teinud isikud, kes oma ametipositsioonile ja teadmistele tuginedes on piisavalt adekvaatsed väljendama seda, millega me kõik avalikult tutvuda saame.

Lisasin igale slaidile ka viited, kust olen midagi laenanud, et ei saaks esineda mingit plagiaadiefekti.

Nii nagu me kõik teame, on põlevkivi meie väärtuslik maavara, mille 1 tonni kaubapõlevkivi kütteväärtuseks arvestatakse 2,33 MWh.

1 tonnist põlevkivist saab toota 850 kWh elektrit või 125kg põlevkiviõli ja 35 normaalkuupmeetrit uttegaasi.

Kasutegurit arvestades saame elektrijaamas ühest põlevkivikilost seega ainult 0,666 kWh elektrienergiat. Ühe kWh elektrienergia tootmiseks kulub 1,5 kg põlevkivi. VELLO TOHVER  – AS Eesti Põlevkivi juhatuse liige.

Nüüd kerkib teravalt üles küsimus, et mis siis maksaks tonn põlevkivi ja kas need hindamismehhanismid on õiged ja kuidas seda ikkagi metoodiliselt käsitleda?

Riigikontroll on tuvastanud, et uuringuid, mida aktsepteeriks nii riik kui ka ettevõtjad ja mis oleks tehtud poolte kokku lepitud meetoditel, ei ole tellitud. Põlevkivile õiglase hinna määramine ei ole olnud seni päevakorras, kuna enne elektrituru avamist oli esmatähtis hoida põlevkivist toodetud elektri hind madalal (Riigikontroll – LINK).

Isegi Riigikontroll on tulnud järeldusele, et põlevkivist toodetud elektri hind tuli hoida madalal ja seda hoitakse ka täna kramplikult madalalal, mis on oma olemuselt vastuolus avatud turu reeglite, võrdse kohtlemise ja paljude teiste õiguslike põhimõtetega. Ja madalal hoitakse elektri hinda eelkõige vale põlevkivi hinnakujundusega.

Praegu puudutan just põlevkivist toodetud elektri hinda aga mitte neid arve, mis kajastuvad meie kõikide elektriarvetel. Sellest veidi hiljem.

Ma jätan esialgu kõrvale saastetasud ja nende võimaliku kasvu, sest saastetasude kasv mõjutab nii või teisti põlevkivi hinna kasvu aga sellega on võimalik süsteemisiseselt mängida ning selle mõju elimineerida või oskuslikult pehmendada. Normaalses majapidamises nimetatakse seda maksude optimeerimiseks läbi tehnilise progressi, mis on oma olemuselt põlevkivist elektri tootmise seisukohalt naerukoht. Piisab saastetasude ja CO2emissiooni hindamise metoodika või maksumäära muutumisest (kallinemisest), on tegu kriisiolukorraga kui mitte äärmiselt tõsise julgeoleku ohuga Ida-Virumaal. Kui ei leita põlevkivi kaevandamisega seotud inimestele alternatiivset tegevust ja sellega kaasnevat sissetulekut on see otsene sotsiaalne probleem, mille vältimiseks tuleks koheselt astuda otsustavaid samme.

Eesti Energia struktuur

Sellelt skeemilt näeme, et Aktsiaselts Eesti Energia kaevandused ja Aktsiaselts Eesti Energia Narva Elektrijaamad kuuluvad Eesti Energiale.

 

 

Kuidas siis hinnata õiglaselt põlevkivi turu hinda?
Mõned teoreetikud on seda võrrelnud põlevkivi ja söe kütteväärtuste suhtega, sest söe hind on maailmaturul kindlamalt fikseeritud. Selle käsitluse alusel  võiks eelnimetatud pariteetsust arvestav põlevkivi teoreetiline turuhind olla 38 EUR/t.

Äripäev kirjutab, et Eesti Energia Kaevandused müüvad VKG-le põlevkivi hinnaga 31,74 eurot tonn, samal ajal kui kontsernisiseselt müüakse põlevkivi 12,24 eurot tonn. Siit näeme, et hinnavahe on 19,5 eurot igalt müüdud tonnilt.

Seega saame otseselt ja üheselt väita, et 31,74€ ühelt müüdud põlevkivitonnilt ongi põlevkivi turuhind Eestis, millega tuleks ja peaks kõikidele isikutele müüdama põlevkivi, kes seda osta soovivad ja loomulikult peaks selline hind kehtima ka kontsernisisestes tehingutes.

VKG-le kehtestatud müügihind pidi väidetavalt peegeldama õiglaselt ja objektiivselt põlevkivi omahinda, millele lisanduvat mõistlik kasum.

VKG tegevjuhi Priit Rohumaa sõnul peab turgu valitsev ettevõtja kohtlema võrdselt kõiki kliente – nii kontsernisiseseid kui –väliseid. (http://energiaturg.ee/uudised/vkg-kaebas-polevkivi-hinna-tottu-eesti-energia-konkurentsiametisse/)

  • 1. Konkurentsiseadus

Konkurentsi seaduse reguleerimisala on vaba ettevõtluse huvidest lähtuva konkurentsi kaitsmine loodusvarade kaevandamisel, toodete valmistamisel ja teenuste osutamisel ning toodete ja teenuste (edaspidi kaubad) ostmisel ja müümisel ning muus äritegevuses konkurentsi takistamise, piiramise või kahjustamise (edaspidi kahjustamine) ärahoidmine ja kõrvaldamine.

VKG on kohtus vaidlustanud väidetavalt seisukoha, et EE müüb oma grupi siseselt põlevkivi oluliselt odavamalt ja neile müüdav põlevkivi on liiga kallis.

Kuid äkki on küsimus hoopis teistpidine? Äkki hoopis EE müüb grupisiseselt põlevkivi alla turuhinna ja VKG-le müüakse põlevkivi just õiglase hinnaga.

Miks jälle nii väita? Lihtsalt sellepärast, et Riigikontroll on lapsesuuga paljastanud olulised andmed, mida me niigi kõik niinimetatult mitteametlikult teame. Ja riigikontroll on öelnud…

Uuringuid, mida aktsepteeriks nii riik kui ka ettevõtjad ja mis oleks tehtud poolte kokku lepitud meetoditel, ei ole tellitud. Põlevkivile õiglase hinna määramine ei ole olnud seni päevakorras, kuna enne elektrituru avamist oli esmatähtis hoida põlevkivist toodetud elektri hind madalal. (link)

Seda seisukohta võiks tõlgendada nii või teisti aga selge on see, et see küsimus on poliitikute, EE ja majandusministeeriumi ametnike, või pagan teab kelle seisukohana ka täna äärmiselt aktsepteeritav, sest odav elektri omahind annab võimaluse demagoogilisteks heietusteks, mis väljendub eelkõige sõnumis- tarbija huvide kaitsmine on esmatähtis. Kõlab ju kenasti ja me oleme seda kuulnud nii poliitikute kui ka ametnike suust. Kas mõni neist rääkijatest seda ka tõe pähe võtab, see sõltub eelkõige seotusest või siis lapselikust sinisilmsusest, teadmatusest või koguni lauslollusest.

Ma puudutaksin veel ühte huvitavamat fenomeni – nähtust – millega ei ole otseselt kokku puutunud isikud, kes elavad eelarvelistest vahenditest ja ka paljud ettevõtjad kui nad ei ole raamatupidamislikus mõistes seotud kontsernisiseste suhetega.

Ma tuginen sügavalt isiklikele kogemustele suhetes Maksuametiga, sest mulle kuulub kontsern, kus on mõned omavahel seotud ettevõtted, mis oma struktuurilt meenutab Eesti Energia struktuuri. Loomulikult oluliselt väiksema ettevõtete arvuga. Aga sellel pole vahet. Seaduse ees peaksime olema kõik võrdsed ja meie tegevust peavad reguleerima ja ka reguleerivad ühesugused seadused.

Seotud isikute vahel turuhinnast madalamalt tehtud tehinguid nimetatakse siirdehindadega teostatud tehinguteks.

Tegemist on eelkõige juriidiliste isikute tehingutega, nii residentide kui ka mitteresidentidega mida siis riigi poolt maksustatakse tulumaksuga. See tähendab meie vaatluse all olevas teemas, et riik peaks maksustama Aktsiaseltsi Eesti Energia Kaevandusest turuhinnast odavamalt müüdud põlevkivi ja turuhinna vahe lisaks kõigele muule ka tulumaksuga. Ma millegipärast ei usu, et siin seadust järgitakse aga ma olen isiklikult selle probleemiga kokku puutunud ja tean kuidas selles valdkonnas eraettevõtjaid represseeritakse.

Tulumaksuseadus annab seotud isikute mõistele lõpliku loetelu ja siit tulenevalt ei ole võimalik seotud isikute ringi muuta ega laiendada.  Ja kontserni Eesti Energia kohta kehtib see täielikult.

Ettevõtte tulumaksu määr 2015. aastal on 20% (link).

Kui nüüd eeldaksime, et tuginedes Konkurentsiseadusele ja sellisele mõistele nagu siirdehinnad, siis peaksime vaatama, milline võiks olla siis kalkuleeritud põlevkivielektri õiglane hind ja seda veel ilma saastetasude ja kapitalikuludeta.

Me teame, et ühe MW/h tootmiseks kulub 1,5 tonni põlevkivi, seega peaks vabaturu hindade järgi 1 MW/h elektrienergia tootmiseks maksma põlevkivi juba:

1,5 X 31,74 = 47,61 €

AS Eesti Põlevkivi juhatuse liige VELLO TOHVER on öelnud, et koos raudteetariifiga moodustab põlevkivihind 41% elektri hinnast Narva elektrijaamades (link).

Kui me nüüd arvestame, et põlevkivi on kallima omahinnaga, siis eeldatavasti on tema protsent elektri omahinnakomponendina suurem. Matemaatiliselt peaks see olema siis nii, et kui Elektrijaamadele müüdav tonnihind on 12,24€ ja see moodustab koos väidetava raudteetariifiga 41% elektri omahinnast, siis peaks elektri hind selle loogika alusel olema 27,8€MW/h ja õiglase põlevkivi hinna alusel olema kogunisti 63,18 €/MWh.

On loomulik, et sellist lihtsustatud metoodikat kasutades ei ole mõttekas hakata norima komakohtade kallal aga üldprintsiibis on kõik õige ja näitab ilmekalt ära suurusjärgud, mida me tegelikult peaksime teadma. Seda siis avalikult avaldatud andmete alusel, jättes veel põlevkivielektri omahinnast välja saastemaksude suurenemise osakaalu ja rõhutan veelkord, et väljas on ka investeeringuteks kulunud kapitalikulud, mis  peavad kajastuma kindlasti toodangu omahinnas.

Riigikontroll väidab, et seniste põlevkivi keskkonnatasude kehtestamisel ei ole silmas peetud keskkonnatasude eesmärke, vaid neid tasusid on aritmeetiliselt järk-järgult tõstetud, hindamata põlevkivi kasutamisest ühiskonnale tekkivaid tulusid ja kulusid. (link)

Kapitalikulusid elektrihinna sees loomulikult kajastada ei saa, sest see muudaks põlevkivielektri tootmise hetkega absurdeks. See raha kogutakse rahvalt riigieelarvesse hoopis teiste – nii otseste kui varjatud maksudega.

Narva elektrijaamad ei suuda erinevalt väiksematest elektri- ja küttejaamadest soojust korralikult rakendada. Osa praegusest Balti elektrijaama soojusest lastakse lihtsalt sooja veena Narva jõe vesikonda. Taastuvenergia koja hinnangul on selleks hulgaks 175 000 megavatt-tundi aastas. Seda võiks kasutada mõne linna kütteks, see on 7 miljonit eurot. Ja riik doteerib kogu seda tegevust. (RENE TAMMIST: PUIT NARVA KATELDES ON HULLUMEELSUS).

Rene Tammist kirjutab Londoni ülikooli kolledžis doktoritööd Euroopa Liidu energiapoliitikast. 2007–2009 oli ta Eesti Energia nõukogu liige.

Juba 2006. aastal ütles Raivo Vilu, Tallinna tehnikaülikooli biotehnoloogia õppetoolist, et meie elektritootmissüsteemi kogu-efektiivsus on 15%, sellele lisandub energia raiskamine tööstuses ja olmes. Põlevkivielektri tootmise kõige suurem häda seisnebki selles, et tarbijate vähesuse tõttu juhitakse igal aastal soojust Narva jõkke. See on energiaühikutes rohkem, kui me elektrina kasutada saame. (link)

Kurioosum on seegi, et soojuse ärajuhtimiseks tuleb iga tonni põletatava kivi kohta kasutada 100 tonni jahutusvett, mis teeb Eestist maailma suurima mageda vee tarbija inimese kohta. Kuigi seda vett ei saastata, on see ikkagi markantne näitaja. Elektrijaamad asetsevad Narva jõe suhtes järjestikku, mistõttu vesi on sisuliselt korduvas kasutuses – Eesti elektrijaamas kasutatud vesi juhitakse jõkke tagasi ja läheb kasutusse allavoolu asuvas Balti elektrijaamas. Jahutusvee osa Narva jõe aastakeskmisest äravoolust on 8 kuni 20%, keskmiselt 13%.(link)

Ta lisas, et Keskkonnaministeeriumis valmiva põlevkivi kaevandamise arengukava töös olev versioon näeb optimaalse stsenaariumina ette põlevkivi tootmise suurendamise praeguselt 15 miljonilt tonnilt aastas vähemalt 30 miljoni tonnini. Sellest läheks kolmandik õlitootmise suurendamiseks, ülejäänust jätkataks elektri “hõõ-rumist” ning sellises kiirendatud tempos tuleks kaevandada vähemalt aastani 2015. Arengukava koostava töögrupi juhi arvamuse kohaselt oli just selline stsenaarium riiklike huvidega kooskõlas ning kompromiss avalike ja erahuvide vahel. Selle stsenaariumi kavandamisel ei arvestata aga kliimamuutusi, energeetilist efektiivsust, Ida-Virumaa keskkonna- ega sotsiaalseid probleeme – ainsaks kriteeriumiks on Eesti Energia ja õlitootjate vajadustest lähtuva huvi rahuldamine. Selline loogika on äraspidine ja Eesti arengule kahjulik.  (“Põlevkivi kaevandamine – kas ja miks ning kelle huvides?”)

Keskkonnaministri käskkiri sätestas, et põlevkivi kaevandamise arengukava komisjon võtab oma otsused vastu kahe kolmandiku häältega. Praegune (tollane) komisjon on moodustatud nii, et põlevkivi jätkustsenaariumi toetava enamuse kokkusaamine komisjonis ei tohiks probleemiks olla.

Kuhu me selle arengukavaga jõudsime näeme täna  oma elektriarvetelt.

Arengukava

Väga naljakas ja deklaratiivne dokument, millel on pealtnäha õilsad eesmärgid aga kui selle sisusse süveneda, siis leiame sealt jälle ja juba tuttavad küsimused, mis ei vii meid kuhugi vaid kindlustavad järjekordselt põlevkivi kaevandamise ja põlevkivist elektri tootmise võidukäiku.

Selle tabeli nimi võiks hoopis olla striptiis.

Selle tabeli nimi võiks hoopis olla striptiis.

Ma arvan, et arengukava koostajad ei uskunud, et keegi viitsib vaevaks üldse sellesse joonisesse süveneda aga meie, Tuuletehnoloogia Liidu liikmed, hoiame silma peal ja kui sai liidu poolt juhitud tähelepanu ebakõladele ja loogikavigadele, siis võiks öelda, et lõpptulemuseks on jätkuvalt põhimõte, kus karavan liigub ikka edasi, mis sellest, et koerad hauguvad. Vähemalt minu andmetel koristati see joonis arengukavast välja.

Igatahes on see sama jabur dokument nagu eelminegi arengukava.

Isegi poolkoksgaasi praeguse Eestis tootmise mahu juures oleks võimalik teenida kümnetesse miljonitesse USA dollaritesse ulatuvat tulu kui saadusi poolkoksgaasist müüa eraldi selle asemel, et kasutada gaasi kütusena elektrijaamas. (Põlevkiviõli tootmisel tekkiva uttegaasi kasutusvõimaluste uuring – Alar Konist, PhD Volitatud soojustehnikainsener).

 

Vähemalt riigikontroll on oma 2014. aasta auditi kokkuvõttes tõdenud, et Riiklike arengukavade, sh põlevkivi arengukava, peamine eesmärk – tagada põlev-kivienergiaga Eesti energeetiline sõltumatus – pole praeguses käsitluses enam asjakohane, sest on vananenud ja vajab seega ümbermõtestamist (link).

Riigikontrolli hinnangul ei taga riigi toetusel uute põlevkivielektrijaamade ehitamine Eestile avatud turu tingimustel energiajulgeolekut ega taskukohast elektrihinda tarbijatele ning hoopis olulisem on elektriühenduste loomine naaberriikidega, elektrivõrkude arendamine, vananenud tootmisvõimsuste asendamine konkurentsivõimelistega ja energiasäästmise suurendamine. (link)

Riigikontroll on õigesti märkinud, et vananenud tootmisvõimsused tuleb asendada konkurentsivõimelistega ja põlevkivienergiaga ei ole võimalik tagada.

Mida siis saab selle teadmisega meie riigis peale hakata? Eks see kajastubki siis otseselt või kaudselt selles uues Elektrimajanduse arengukavas, kus on tehtud nägu, et töö käib ja võimalikele probleemidele otsitakse lahendusi.

Ma leidsin ühe huvitava tabeli, 2012 aastal toimunud XX APRILLIKONVERENTSI materjalide hulgast, mis oli pühendatud teemale, mis käsitles rakendusgeoloogilisi uuringuid Eestis. Selles Peep Siitami (Eesti Omanike Keskliit) ja Anto Raukase (TTÜ GI) ühiskirjatükis –  “Põlevkivi vajab senisest paremat vääristamist” on põlevkivielektri hinnad kenasti välja arvutatud ja see annab päris adekvaatse ülevaate.

Põlevkivielektri täiskulu arvestus.
Põlevkivielektri täiskulu arvestus

Vaadates seda tabelit näeme, kui palju maksab meile, tarbijatele tegelikult põlevkivist toodetud elekter ja kui meid püütakse peavoolu meedia abil usukuma panna, et põlevkivist elektri tootmine on odav, siis tuleb sellise väära informatsiooni levitamse põhjuseid hakata põhjalikumalt vaagima.

Ma täiendasin veidi seda tabelit ja lisasin sinna siis tuulest toodetud elektri 1MW/h keskmise hinna, kus on juba arvestatud investeeringu kulu, tootmiskulu, maarente, amortisatsiooni, hoolduskulu ja kõike mida on vaja kanda tuulegeneraatori 20 tehase poolt garanteeritud tööaasta jooksul. See 37 € MW/h kahekümne aastast töötsüklit arvestades. Tänaste kaasaegsete tuulegeneraatorite tootlikkus võib küündida nimivõimsusest 50% ja üks selline kaasaegne 3 MW võimsusega lidarsüsteemiga tuulegeneraator töötab täna Saaremaal ja selles kasutatav tehnoloogia on unikaalne ja meil siin Eestis patenteeritud. See on fakt ja seda eirata ei ole võimalik.

Vaadates seda tabelit ja analüüsides reaalset tulemit tekib kindlasti palju küsimusi, kuidas saab siis põlevkivist elektritootmine kindlustada Eesti energiajulgeolekut ja miks on põlevkivi põletamine täna nii oluline. Energia julgeolek muutub olematuks kui tarbijad ei suuda toodetud elektrienergia eest tasuda.

Üheks argumendiks põlevkivist toodetava elektri säilitamisvajadusest  on loomulikult sotsiaalne aspekt. Annab ju põlevkivi kaevandamine ja selle töötlemine tööd tuhandetele peredele. Tegelikult sellisele argumendile tuginedes tuleb tunnistada, et lisaks energia olematule julgeolekule on olnud olematu ja on ka praegu olematu riiklik regionaalpoliitika.

2012. aasta suvel toimus Riigikogumajanduskomisjonis istung, kus vaadeldi  taastuvenergiat käsitlevat regulatsiooni ja selle võimalikku muutmist, kus teemakohaste sõnavõttudega esinesid keskkonnaminister Keit Pentus, ASi Elering juhatuse esimees Taavi Veskimägi, Eesti Taastuvenergia Koja juht Rene Tammist, Eesti Jõujaamade ja Kaugkütte Ühingu aseesimees Andres Taukarning Eesti Energia strateegiajuht Jaanus Arukaev. Pankade seisukoha esitas Eesti Pangaliidu juhatuse esimees Priit Perens.

Keskkonnaminister rääkis taastuvenergia toetuste valguses energeetika ja keskkonna koosmõjudest.

Riigikogu majanduskomisjoni esimees Arto Aas ütles peale koosolekut: „Täna toimunud arutelul sai selgeks, et taastuvenergia tasusid saab ja tuleb muuta väiksemaks.“ (link).

Kõige naljakam asjaolu on see, et põhimõtteliselt käib taastusenergia tasude vähendamise plaan tuulest toodetud elektrit silmas pidades.

Millele kulub maksumaksja raha tegelikult?

Artikkel: Taastuvenergiast: keda toetab maksumaksja tegelikult?

Kuivõrd artikli fookus oli subsiidiumitel, siis keskendugem sellele. Allpool oleval graafikul on kajastatud fossiilsete kütuste subsiidiumid võrdluses taastuvallikate subsiidiumitega.

 1. Põlevkivi saamata jäänud ressursitasu moodustab suurima osa subsiidiumist. Selle arvutamiseks on kasutatud Riigikontrolli auditi „Elektritootmise valikud“ lk 38 kasutatud metoodikat.

2. Suuruselt järgmiseks allikaks on CO2 subsiidiumid, mille väärtust on Keskkonnaministeerium aastatel 2008-2012 hinnanud 680 miljoni euroni (Keskkonnaministri kiri Majandusministrile 14.02.2012 nr 1-7/861-3).

3. 150 miljonit eurot toetus pärineb otse riigieelarvest. Advokaadibüroo Glimstedti eksperthinnang kvalifitseerib selle ebaseaduslikuks riigiabiks. 2013 aastal suurenes makstav summa 200 miljoni euroni ja 2014 a. maksti veel 200 miljoni euro ulatuses toetust.

4. Narva elektrijaamadele põlevkivi ja hakkepuidu koospõletamise eest maksti taastuvenergia tasu Riigikontrolli arvutuste kohaselt kokku 51,5 miljonit eurot. 

5. Põlevkivituha ohutuks tegemiseks on riik Keskkonnaministeeriumi hinnangul juba viidatud kirjas maksnud aga 30 miljonit eurot.

Kui panna need summad omavahel võrdlusesse, siis joonistub selgelt, et subsiidiumite vahe on järjepidevalt olnud ligi kümnekordne põlevkivienergeetika kasuks. Oluline on siinjuures meeles pidada, et põlevkivijaamade väliskulud on siinses arvestuses üldse arvesse võtmata. Nii loetleb juba viidatud Riigikontrolli audit subsiidiumitena ka madalaid keskkonnatasusid, tõdedes: „Vaatamata põlevkivi riiklikus arengukavas plaanitule on energeetikasektoris keskkonnatasud endiselt väiksed“. Üldse on kajastamata aga põlevkivisaaste tervisemõjud ja nende arvestamine elektrihinnas. 

Nüüd tekibki küsimus: Kuidas on ikkagi võimalik, et põlevkivist elektri tootmine on avatud turul kasumlik ja põlevkivist toodetud elektri hind on börsil konkurentsivõimeline?

Tuginedes olemasolevale informatsioonile peaksime keskenduma veidi laiematele ühiskondlikele nähtustele, mis pealtnäha ei ole asjakohased ega puutuks üldse teemaga kokku.

Kuidas saab börsil müüa oluliselt kallimalt toodetud elektrit ja jääda seejuures kasumisse?

Oleme kuulnud igasuguseid põhjendusi ja saame teada, et on vaja investeerida uutesse ülekandeliinidesse ja see kõik ongi nii kallis. Tundub loogiline aga kas siis näiteks postsotsialistlik Läti või Leedu olid paremates liinitingimustes kui Eesti. Väga vähe usutav. Olid ühed GOSTid ja standardid.

Aktsiiside võrdlustabel – Elektriaktsiis min.määr ELs: ärikliendile 0,5 EUR/MWh, erakliendile 1,0 EUR/MWh Nõukogu direktiiv 2003/96/EC (27 October 2003)

Kuid võrdleme siis elektri hinnale lisanduvaid maksumäärasid.

Näeme, et Eesti on jälle esirinnas ja kaes on viitsinud end selle küsimusega kurssi viia, seda see ei üllata.

Lätil ja Leedul ei ole vaja vuhveldada. Me maksame tarbijatena kinni enamuse eksporditud põlevkivielektri hinnavahe. Neil pole nii kõrget aktsiisi vaja.

Heidame veel ka pilgu elektrienergia tootmise- ja transportimisega seotud ettevõtete põhilistele majandusnäitajatele. Odavalt kallist põlevkivielektrit müües peaks Eesti Energiat ootama ees pankrott aga nii ju ei paista.

EE majandusnäitajad

Maksame maksumaksjatena nende tegeliku kahjumi kinni teistest allikatest ja riik koos EE loovad mustkunstniku illusiooni odavast elektrist. Jälle tekib küsimus, et miks on nii see?

Võiks ju ausalt tunnistada, et olukord on hull, põlevkivielektri hind on normaalse majandamise juures äärmiselt kallis ja me otsime paaniliselt riiklikul tasemel uusi ja taskukohasemaid lahendusi. Seda me aga ei näe. Ei näinud 2006. aastal ega näe ka uues Elektrimajanduse arengukavas, mille vastuolulisuse juures me ennist peatusime. Meie energeetikaalane tegevus käib risti vastupidiselt mõistuspärasele tegevusele.

Meil peaks olema ju piisavalt tarku ja kompetentseid inimesi, kes saaksid ja peaksid otsustavalt nendele teemadele ühiskonnas tähelepanu pöörama. Kahjuks tihtilugu ei ole see nii ja väga raske on inimesi selles ümber veenda.

Näiteks toon ühiskonna tuntud isiku ja ettevõtja (eduka inimese) Rainer Nõlvaku seisukoha, mis ilmestab tänast olukorda (link).

Ta leiab, et akadeemiku tiitliga käib kaasas sotsiaalne vastutus. Just akadeemikute tarkusele ja ettenägelikkusele toetudes tehakse küpses ühiskonnas olulisi otsuseid.

Akadeemia rolliks on tippteaduse ja elutarkuse sünteesi abil aidata ka tavainimestel igapäevaelus oma hoiakuid kujundada, nii peaks see minu arvates ka Eestis käima.

Hannu Krosing: “Seega, armsad inimesed, ärge uskuge midagi ainult sellepärast, et seda räägib akadeemik või muidu tunnustatud ja tark inimene – tal võivad olla valetamiseks omad põhjused või siis on tema kunagine tarkus ta lihtsalt maha jätnud. Ja kui teile mõne väite kinnituseks öeldakse, et seda on lihtne kontrollida, siis kontrolligegi, sest pahatihti on see lihtsalt demagoogiline võte oma jutu usutavuse tõstmiseks.” (HANNU KROSING: Kuidas akadeemik ehitas valedest maja).

Näikeks: akadeemik Anto Raukas on öelnud puidu kasutamise kohta rohelise energia tootmiseks järgmist: „Puidu põletamine elektrijaamade kateldes on pigem tegevus taastuvenergia sildi all rahapesuga – selle sõna otseses mõttes. See on ebaefektiivne ja kallis ning tuleb tarbijatel kinni maksta”. Ainsaks tulemuseks on kütte- ja tarbepuidu meeletu kallinemine nõudluse suurenemise tõttu (Arvamus puidu põletamisest Narva elektrijaamade kateldes).

Riigikontrolli arvutuste kohaselt Narva elektrijaamadele põlevkivi ja hakkepuidu koospõletamise eest taastuvenergia tasu kokku 51,5 miljonit euro ulatuses. Selle raha eest oleks saanud ehitada näiteks 40 MW suurusega tuulepargi, mis oleks tootnud 20 tööaasta jooksul ca  2 764 800 MW/h

Eesti praeguste võimaluste juures tuleks just keskenduda tõeliselt odava elektri tootmisele ja mitte sõna otseses mõttes lüpsta oma rahvast …

Aga miks siis tahetakse tegelikult piirata tuulest elektritootjatele makstavaid tasusid?

Vastus on lihtne ja ühene. Ei taheta lasta turule ühtegi teist arvestavat elektritootjat, kes ei kuulu kartelli. 

Elektriarve

 

Vaatame ühte mulle saadetud elektriarve väljavõtet. Näeme ja seda teab igaüks, et elekter maksab oluliselt vähem kui muud teenused.

 

 

Kas siis tõesti hoitakse elektrihind madalal tarbijate huvide kaitseks. Kui see nii oleks, siis ei oleks meil sellise ülesehitusega elektriarveid. Me maksame kõik kinni. Kas otseste või kaudsete maksudena aga see raha röövitakse meilt (sõna otsese mõttes) nii või teisti, seega on tarbijate kaitsmise väide täielikult asjakohatu ja isegi ebaeetiline.

Väliskaubanduse bilanss

Mina lihtsameelne tõin naiivses lootuses 2004. aastal Eestisse kaks suure võimekusega energiafirmat Hispaaniast ja nad olid valmis siia investeerima, et me saaksime puhtama keskkonna ja inimsõbralikumad tootmisvõimsused. Nad olid valmis lahkuma siinsetest äridest kui projektid töötavad ja andma tootmisvahendid üle õiglase tasu ja maksegraafiku alusel kohalikele tootjatele.

Paratamatult kerkib silme ette maailma ühe suurema taastuvenergiatootja Iberdrola juhtkonda kuuluvate isikute Jose Oriol Hoyos ja Joaquin Aranda Beltran näod ning sõnum, mille nad mulle eravestluse käigus edastasid ja kinnitasid,  et  nad lõpetavad oma investeeringute programmi üheskoos EBRDga Eestis ainult sellepärast, et siin riigis ei ole see lihtsalt võimalik ja vaatamata deklareeritud ja lubatud eesmärkidele normaalselt töötada.
Kõrgemal tasemel tehakse kõik selleks, et energeetika valdkonda ei lisanduks uusi konkureerivaid tootjaid. Aranda Beltran lisas, et Eesti on oma eluga jõudnud hullemasse rappa kui mõned Ladina-Ameerika riigid, kus riigi ja rahva suhtes kuritegelikud rühmitused on saavutanud sellise taseme, et kontrollivad poliitilist süsteemi ja seadusandlust ning kaitsevad oma turgu kõikide vahenditega.

Ja rõhutan veelkord – ideaalne on kontrollida peavoolumeediat, omada karistamatut õigust käituda riigi vahenditega nagu iseenda omadega ja sisendada kõigile, et saab olla ainult kaks arvamust – ainuõige valitsejate arvamus ja vale arvamus.

Võib tunduda absurdne aga kui vaatame, et kunstlikult hoitakse elektrihind madalal ja näiteks odavaima tuuleenergia tootmiseks  tehakse kõikvõimalikke takistusi ja seatakse piiranguid.

Näiteks toetustele kehtestatud üldine piirang. Täna on see tuulegeneraatorite puhul 600 GW/h. Algul oli 200 GW/h, siis 400 GW/h. See summa kasvas täpselt nii nagu oli just vaja EE ja Nelja Energia saaks oma tuuleparkidele saada toetust.

Kõik võimalikud projektide kaasrahastajad küsisid, et mis siis juhtub kui see 600 GW/h saab täis? Krediitideks antav raha tuleb maksta tagasi enne kui äriprojekt kasumlikuks muutub. Investeeringud on suured ja vajavad teistsugust rahastamise mudelit. Juba selline, riigi poolse rahastamissüsteemi loomine ei soosi ausat konkurentsi.

Seadus ei võimalda energiaühistute loomist, ega plaanitagi sellekohast seadusemuudatust. Kõik peab jääma mikrotootja tasemele. Või olema äriühingute hallata – kindla finantseerimisskeemiga. Rahval on võimatu raha kokku koguda ja iseendale ühisomandisse elektrijaama ehitada.

Samuti on täna Kaitseministeeriumi ametnikud piiranud tuuleparkide rajamist, tuues aluseks riigikaitse küsimused ja Kellavere radari töö segamise. On huvitav märkida, et kui küsimus puudutab samas piirkonnas ja radari tööväljas olevaid tuuleparke, mis on rajatud EE poolt ja mida plaanitakse enampakkumise korras rajada riigile kuuluvatele maadele, mille eest saaks riik hoonestusõiguste tasu, siis seal ei kehti mingid riigikaitselised piirangud.  Ministeeriumi ametnike poolne ülbus ja suhtumine on kindel märk sellest, et nende seljataga seisavad teatud ringkonnad, kes ei taha konkurente turule ja on EE teinud enesele rammusa lüpsilehma.

Miks siis ikka rajatakse uusi, kalleid ebaefektiivseid põlevkivikatlaid meie kõikide raha eest? Jätame varustuskindluse ja tarbijate huvid kõrvale. Neid asjaolusid ei arvesta reaalsus.

Ma arvan, et nendelt investeeringutelt on võimalik eelkõige hästi vahelt välja varastada. See on ka otseseks tagajärjeks, miks meie meditsiinitöötajate, õpetajate palgad on madalad aga pealtnäha mõttetuteks investeeringuteks raha jagub. See on paljudes valdkondades just nii.

Maksad palgana välja, jäävad endale tühjad pihud. Kuluaarides liiguvad jutud, et nii üks kui teine lähedalseisev isik on näiteks Luksenburgis või mujal avanud endale pangaarve ja on kimbatuses oma miljonite kasutamisega.

Meenutab Ilf ja Petrovi raamatut “Kahteteist tooli”, kus vanadekodu personal oli vanadekodu tühjaks varastanud. Nad häbenesid aga ikka varastasid. Meie investeeringutega on see lugu, et enam ammu ei häbeneta.

Kas te arvate, et uue ja kalli Eesti Rahvusliku Ringhäälingu saadete kvaliteet sellega paraneb, et nad saavad uue ja kalli maja? Näiteks Nõmme Raadio sõnasaadete maht ei jää neile palju alla. Ressursside erinevusest ei tasu rääkidagi.

Eesti energeetilise julgeoleku tagaks võimalikult hajutatud elektritootmine koos selle tarbeks planeeritud jaotusvõrguga, kus oleks integreeritud nii koostootmisjaamad ja tuulegeneraatorid.

Eesti huvides oleks vähendada meie energeetika sõltuvust põlevkivist 2020. aastaks nullini. See tähendab, et sel aastal peaks Eesti toime tulema ka ilma põlevkivita. Selleks tuleb välja ehitada energeetikasüsteem, mis põhineb hajutatud soojuse ja elektri koostootmisel ning alternatiivsetel (taastuvatel) energiaressurssidel. Sellise süsteemi loomine on kahtlemata Eesti rahvuslik huvi. Praegune Loode-Venemaa energiasüsteemi lahutamatu osana toimiv põlevkivielektri süsteem ei saa meid mingil juhul ei praegu ega tulevikus rahuldada. Täna on see veel võimalik.

Riigifirmade erastamise kavast

Riigifirmade erastamise kavast

Täna ma olen sügavalt muutnud oma arvamust riigile kuuluvate ettevõtete erastamine osas. Oleks nad jäänud riigiasutusteks, mitte muudetud riigile kuuluvateks juriidilisteks isikuteks ehk äriühinguteks või siis sihtasutusteks.  Vahet pole. Riigiasutuse olemus ja mõte oli ühiselt korjatud vahendite, ehk eelarveliste vahenditega lahendada ühiskonnas sotsiaalsfääri kuuluvaid küsimusi – näiteks tervishoid, side, elekter.

Ka mina olin sügavalt veendunud, et riigiettevõtteid ei tohtinud erastada ja nad peavad eksisteerima ja funktsioneerima eelkõige kodanikkonna huvides, mitte teenima kodanike arvelt kasumit. Kogusin ka allkirju elektrijaamade erastamise vastu.

Kui nüüd tagantjärele vaadata ja analüüsida, mis olukorras me täna oleme, siis elektrijaamade erastamise korral oleks need vabaturu tingimustes olnud juba ammu pankrotis ja maapealt kadunud. Eriti siis kui elektrijaamadesse oleks põlevkivi ostetud õiglase turuhinnaga. Kui muidugi elektrijaamade ameeriklastele müümisega ei oleks võetud rahva nimel kohustust, et igasugustest teistest allikatest peale põlevkivi elektrienergia tootmine on keelatud.

Me oleksime sunnitud riigina mõtlema palju radikaalsemalt oma energiajulgeolekule. Täna on võimalik olukorda elektriturul reguleerida ja hindu alandada.

Ja kindlasti peaks  Eleringi majandama eelarve alusel ja ka Jaotusvõrk ei peaks kuuluma Eesti Energiale, vaid nad võiksid olla kõikide eestimaalaste omanduses ja nende  tegevuse esmane eesmärk ei ole kasumi teenimine vaid elektri kohaletoimetamine kõikide vajajateni. Ja nende majandamine oleks otseselt seotud riigieelarve reaga.

Tänan kuulamast!

Eks igaüks otsustab ise ja teeb oma järeldused kuuldu kohta, sest niipalju kui on inimesi, niipalju on ka arvamusi aga üks on selge – faktid räägivad iseenese eest.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.