“Pahapulli Pahalased”

Eessõna

Tõsielulisel fantaasial põhinevale rannarahva poolt suust suhu edasiantavatele juttudele.

Illustraator Erki Evestus.

Lutsu-vääriline Pahapulli rahvas

Eestlastel ei ole enamasti naabritega hästi.
Selle igihalja tõsiasja on Tammsaare jäädvustanud üha taas-elustatava „Tõe ja õiguse“ Andrese ja Pearu suhtesasina. Sama sassis on tänase Maarjamaa seisud – saared kaasa arvatud.
Mitte talude, vaid suisa külade, ilma- ja silmavaate pikkuses-laiuses sõidavad siitmaarahva suusad üha risti. Sarvitsi-rinnutsi kokku läinud arvamisi ja suhtumisi, tahtmisi ja tegemisi oleks väga lihtne kurjaks groteskiks kirjutada. Eestis on seni olnud vaid üks suurmeister, kes on ka kõige mannetumad mehed ja moorid osanud üles sõnastada vaimuka sõbralikkuse ja andestava elutarkusega. Oskar Luts.

Nüüd on meie kirjarahva seas Lutsu-vääriline karakterite kirjeldaja. Läbinägelik ja humoorikas. Heatahtlik ja suuremeelne. Mõistev ja andestav.
Ehkki Pahapulli kompleksikägarad, jotakotid ja madalalaubalised kõige ja kõigi kartjad-torpedeerijad on tegelikult täielised progressi pidurid, on Harry Raudvere sellest põlvepikku jamast üle. Aga ei sõida üle. Ajab oma asja – ning lõbustab nii ennast kui lugejat sellest kirjutamisega, mida nägeb-kogeb.

Harry ei anna hinnanguid – ta kirjeldab meisterlikult, kui haiged on inimesed – ja kui lootusetult nad vaenavad haigeks kõik, kelle püüdlustele ja unistustele nad ajuvabalt, aga seda veendunumalt vastu sõdivad. Vampiirid.

Pahapulli lugudega tõestab Harry Raudvere – oma „Hüüdnimi Eestlane“ raamatusarjaga juba lugejate lemmikuks saanud – kui Suur Mees ta tegelikult on. Igas mõttes.

Tema sõna-joonistatud inimtüübid on maitsekalt ja naljakalt ligraansed. Tema jäädvustatud majanduslikud- poliitilised-psühholoogilised arutlused on lihtsad ja ehtsad.
Pahapulli lugudesse hõlmatud eestlaste minevik-olevik-tulevik on tänase hetke dokument. Lahe lugemine, äratundmisrõõm ja -kurbus ning kaasamõtlemise kuldvara.

Saagu see tuju tõstev saare-saaga teie lugemislauale, hea rahvas viikingitest vippideni.

Kati Saara Vatmann
Toimetaja

Ajakirjandusvabadusest ja demokraatiast

EKRE võimuletulekuga olevat meie riigis seatud ohtu sõnavabadus. Kodanikuna ei ole ma sellest aru saanud, et midagi oleks kardinaalselt muutunud või muutumas. Nii nagu pandi vabadele mõtetele päitsed pähe aastate eest, nii jätkub see usutavasti ka tulevikus. Vahetub ainult retoorika.

Loe edasi “Ajakirjandusvabadusest ja demokraatiast”

Harry Raudvere – Europarlamendi valimistel kandidaat nr 163

Tunnistan ausalt, et sündisin 23. novembril 1958. aastal Elva linnas. Olen abielus ja mul on lapsed.

Oma elu jooksul olen õppinud majandust, õigus- ning sotsiaalteadusi ja olnud palju aastaid ettevõtja. Olen Tallinnas juhtinud suurt riigihaiglat ja töötanud üle kümne aasta Nõmme Sotsiaalmaja direktorina.

Olin mitu aastat Keskerakonna Nõmme piirkonna esimees ent lahkusin vabatahtlikult erakonnast, sest minu maailmavaade ei sobinud kokku nimetatud erakonna poliitikaga.

Olen olnud mitme rahvusvahelise firma juhtorganites ja töötanud edukalt erinevate projektide elluviimisel.

Täna olen ettevõtja ja Tartu Hoiu-laenuühistu nõukogu liige.

Eesti on meie, eestlaste,  kodumaa. Üks ja ainumas. See on lapike maakeral, kus peaksime tundma end kindlalt ja julgelt. Ei ole oluline, kes on meie sõbrad või vaenlased – täna vastutame  rahvana oma laste ja lastelaste ees, et ka neil oleks päris oma kodumaa. Ja ka nende lastel.

Iga väikerahva esindaja peabki olema oma hingelt natsionalist, rahvuslane. Kaitsma oma sünnimaad, keelt ja kultuuri. Mina, Harry Raudvere, olen oma kodumaa patrioot.

Ma ei saa leppida, et meie vabadusi üritatakse piirata ja meie riiklikku suveräänsust ohustatakse nende poolt, kes nimetavad end meie sõpradeks. Ma ei saa anda oma elu ja oma laste saatust nende inimeste otsustada, keda ma ei usalda.

Iga Eesti Vabariigi kodaniku tähtsaim kohustus on teha kõik temast sõltuv, et tagada eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsima jäämine ning areng tema ajalooliselt määratletud maa-alal,  et ka selle maa keel taevani tõustes üles võiks igavikku endale otsida. Ja seda igavikku ei tule endale  kelleltki lunida, välja kaubelda, andes samas ära midagi olulist. See igavik tuleb endale kätte nõuda ja kui vaja, siis selle eest ka veriselt võidelda! Või kuidas me muidu, ilma vereta, oleksime saanud oma riigile saja-aastase mineviku?

Et seista kogu oma jõu ja mõistusega meie ideaalide eest, kõikide eestimaalaste eest,  kandideerin ma Euroopa parlamenti, et seal võidelda Eesti õiguse eest olla Eesti ja jääda Eestiks, mõelda ja otsustada oma olemist ise ja mitte kelleltki küsida, kuidas istuda või astuda.

Ma kandideerin ise ja üksi, rahva nimel, et ükski partei ei saaks mulle öelda, mida tohib ja mida ei tohi.

Ma lähen võitlema seda võitlust ise ja üksi, aga ma leian endale liitlasi omasuguste hulgast ja uskuge, neid  ei olegi nii vähe!

Ma vastutan oma tegude eest ise ja üksi, oma naha ja karvadega ja ma ei kavatsegi pugeda kellegi selja taha ega oma vastutust peita anonüümsesse otsustajate ringi!

Lõpetuseks meenutaksin Rudolf Rimmelit:

“Kui peab valima poliitika ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima enda ja rahva vahel, tuleb valida rahvas; kui peab valima mitme rahva vahel, tuleb valida oma rahvas.”

Need  on kuldsed sõnad, rahva ja rahvuse tugevuse ja elujõu võti! Selle nimel tasub võidelda isegi siis, kui see oleks viimane võitlus!

Teie üksikkandidaat nr. 163 – Harry Raudvere

Paanika kaitseministeeriumis

Politseil on kurjategijate püüdmiseks lihtne kuid efektiivne meetod. Pahalane tuleb oma urust välja meelitada ja ta tegutsema sundida. Siis teeb see provotseeritu end paljastavaid vigu ning ülejäänu on ainult tehnika küsimus.

Täpselt samasugune klassikaline mudel kumab läbi ka nüüdseks urust välja pugenud kaitseministeeriumi tegevuses. Aastaid on riik lasknud laagerdada kaitseministeeriumi vastaseid kaebusi kohtus, õigusemõistmisi pidevalt edasi lükates. Täna on nad aga avalikult sunnitud oma tegevusi õigustama. Mida rohkem kaitseministeerium oma senist käitumist üritab põhjendada, seda rohkem ta end sisse mässib. Küsimus ei ole kaugeltki ainult Aidu tuulepargis, mis on täna meedia huviorbiidis ja mis on sundinud kaitseministeeriumit oma senist tegevust õigustama, vaid kaitseministeeriumi pikas ning sihipärases võitluses kõikide vastu kes üritavad rajada tuuleparke, erandiks miskipärast ainult Eesti Energia. Loe edasi “Paanika kaitseministeeriumis”

Tegelikke teateid tuulerindelt

Raadios, ajalehtedes ja internetis ilmuvad ärevad teated kaitseministeeriumi paanilisest võitlusest Aidu tuuleparki paigaldatavate tuulegeneraatorite vastu. Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu on värvanud Aidu rindele enesele appi juba nii Tehnilise Järelevalve Ameti kui ka politsei. Avalikkusele paisatud propagandistlikust sõjahüüdest saame Meelis Oidsalu suu läbi teda, et Aidu tuuleparki arendavad vennad Sõnajalad on hullemad kui ükskõik millised pahalased mõnest verd tarretama panevast õudusfilmist, kuid meie riik ei tohi alla anda ja on tugevam ning suudab bürokraatlike paberiveskite toel paisata rindele aina uusi pabereid ja käsuridade üksuseid. Jääb mulje, et kevadsuvel viiakse läbi ka totaalne mobilisatsioon gümnaasiumilõpetajate hulgas, täiendamaks vabatahtlike abipolitseinike ridu.
Loe edasi “Tegelikke teateid tuulerindelt”

…vaenlase vastu võideldes…

Mõni aeg tagasi saime lugeda paljude jaoks harjumuspärast, aga tegelikult skandaalset uudist, et valitsus keeldus KAPO käsul Saaremaa hiiglaslikule meretuulepargi arendajatele hoonestusloa andmisest, mille tulemusena on arendajad sunnitud oma õiguste kaitsmiseks pöörduma kohtusse. Miks ma nimetan seda uudist skandaalseks? Eks ikka sellepärast, et tegu on olukorraga, kus poliitilised ringkonnad kasutavad riigikapitalismi tugevdamiseks eraettevõtluse vastu riigi jõustruktuuri. Loe edasi “…vaenlase vastu võideldes…”