“Pahapulli Pahalased” – Nimepanemine

“Pahapulli Pahalased”
1.lugu – Nimepanemine
Illustratsioonid: Erki Evestus

⋅⋅◊⋅⋅

Ühe mitte eriti väikese saare põhjakaldal asub imepärane küla. Läbi aegade on inimesed pidanud seda küla eriliseks. Vaprate meresõitjate suu läbi jõudis selle küla kuulsus ka kõige kaugematesse maailma nurkadesse ja isegi Maroko kuningriiki.

Kes seda nüüd nii täpselt mäletab, millal murjanite suur kuningas kuulis esmakordselt sellest pealtnäha pisikesest külast, mis asetses mingi kauge ja võõra saare kaldal. Ei oleks ta sellest suuremat väljagi teinud, sest tema valdustes oli palju kauneid saari, kus elas üheskoos kitsedega ka igat nahavärvi inimesi.

Kui aga ka teised ja kolmandad ja neljandad kaugelt tulnud meresõitjad jutustasid imelikest inimestest, kellega nad olid kokku puutunud sellel kaugel põhja poole jääval saarel, siis ei suutnud kuningas enam oma uudishimu talitseda – ja saatis mitu laevatäit tublisid sõjamehi vaatama, kas kuuldud juttudel võiks ka tõepõhi all olla.

Nimelt olla kuninga kõrvu jõudnud kuuldus, et selles mereäärses külas elavatel inimestel on iseäraline komme teha kaugemalt tulnud rändajatele kõiksugu naljakaid trikke, mis neid endid lõbustasid ja pisarateni naerma ajasid. Ise nimetasid nad oma trikke pullitegemiseks. Nende naljad ja trikid olid aga tihtilugu nii ülemeelikud, et kutsusid esile rändajate sügava meelepaha.

Tihtilugu läks pealtnäha lõbus ajaviitmine üle veriseks kakluseks, mistõttu oli selles külas pidevalt ametis kolm õpetatud rohusegajat. Ei möödunud päevagi, kui keegi poleks tulnud abi otsima. Küll oli külamehele rüselemise käigus vikat ribide vahele susatud või kaugelt tulnule nuga kanni löödud. Kõik said abi ja lohutust.

 

Nii jõudiski ükskord kätte kena suvehommik, mil silmapiiril paistsid kolme võõra laeva siluetid. Külaelanikud kogunesid randa ja vaatasid lähenevaid laevu. Varsti oli neile selge, et laevad liikusid just nende suunas. Küll siis läks alles rabistamiseks! Eided tormasid kiiruga koju end ehtima. Noorepoolsed mehed hakkasid aida all nuge teritama. Suuremad lapsed pühkisid väiksematel ninad tatist puhtaks ja mutid-ätid sättisid end surema. Kõik valmistusid kalleid väljamaa külalisi väärikalt vastu võtma.

Trobikonnas seisti küla sildumiskoha vastas ja oodati võõrapäraste laevade saabumist. Üllatusega märkas külarahvas, et laevade pardal olid ainult musta nahavärviga murjanid, kelle lumivalgete hammaste sära paistis juba penikoorma tagant. Selline vaatepilt oli külaelanike jaoks midagi täiesti uut, sest ükskõik kui palju nemad oma hambaid tuhaga ka ei oleks poleerinud, jäid need ikkagi kollasteks ning jäävhammaste tekkimisel lagunesid hoopistükkis ära. Olid selle põhjuseks merest püütud lahjad lestad või issanda kättemaks pullitegemise eest, seda ei osanud ka külatark mõistusepäraselt seletada.

Kui esimene laev oli nigela puusilla külge otsad kinnitanud, upitasid külamehed üldise naeru saatel murjanite laeva poole laia tammepuust tahutud plangu, mis pardale toetununa oleks lihtsustanud murjanite maale tulekut. Plangu külje olid külamehed aga libeda hülgerasvaga läikima poleerinud, mis peale astudes tundus libedam kui kevadise sulailma merejää.

Plank kindlalt paika pandud, astus esimene murjan plangule ja saanud vaevalt paar sammu astuda, hakkas kohe koledal kombel kätega vehkima. Ajas silmad punni ja jalad harki ning selles asendis kukkuski ta üle planguääre suure plärtsuga merre. Küll nüüd alles hakkas külarahval lõbus. Lapsed kiljusid kui timukarattal olles, eided–taadid susistasid oma hambutut naeru, piigad pühkisid undrukuäärega silmanurgast naerupisaraid ja mehed tagusid suurest vaimustusest käsi kokku.

Kõrvalpõikena tuleb mainida, et sellisest käte kokkutagumisest sündiski ajapikku uus mood mida tsiviliseeritud rahvad hakkasid plaksutamiseks kutsuma. Mõned temperamentsemad kogunisti aplodeerimiseks.

Kui juba neljas murjan meres siples ja ahastuses oma keeles appi karjus, ei julgenud neist keegi enam plangule astuda. Külamehed viipasid küll julgustuseks kätega, kuid murjanite pealik oli teist meelt. Ta kamandas oma sõjarüüs mehed parda äärde ritta ja käskis vibud vinna tõmmata. Küll nüüd hakkas külaelanikel kiire! Suure kisa ja lärmiga põgenesid nad rannalt ja tormasid oma armetutesse hurtsikutesse varju otsima.

⋅⋅⋅

©Harry Raudvere. Kõik õigused kaitstud.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.