Tegelikke teateid tuulerindelt

Raadios, ajalehtedes ja internetis ilmuvad ärevad teated kaitseministeeriumi paanilisest võitlusest Aidu tuuleparki paigaldatavate tuulegeneraatorite vastu. Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu on värvanud Aidu rindele enesele appi juba nii Tehnilise Järelevalve Ameti kui ka politsei. Avalikkusele paisatud propagandistlikust sõjahüüdest saame Meelis Oidsalu suu läbi teda, et Aidu tuuleparki arendavad vennad Sõnajalad on hullemad kui ükskõik millised pahalased mõnest verd tarretama panevast õudusfilmist, kuid meie riik ei tohi alla anda ja on tugevam ning suudab bürokraatlike paberiveskite toel paisata rindele aina uusi pabereid ja käsuridade üksuseid. Jääb mulje, et kevadsuvel viiakse läbi ka totaalne mobilisatsioon gümnaasiumilõpetajate hulgas, täiendamaks vabatahtlike abipolitseinike ridu.

Seda seisukohta kinnitab kaitseminister Jüri Luik kui ka meie president Lüganuse vallavolikogu rahvaga kohtudes.

Kuid kas kõik on nii nagu Meelis Oidsalu ja pealtnäha soliidne seltskond rahva rahustamiseks räägib? Kuidagi kaheldav. Kas või sellepärast, et lisaks Aidu tuulepargi vastu sõdimisele sõdib samamoodi kaitseministeerium kõikide teiste tuuleenergiat arendavate isikutega ja seda üle kogu Eesti. Kuid millegipärast ei käi võitlus Eesti Energia vastu, vaid kõikide teiste vastu, kes võiksid odavalt toodetud elektrienergiaga pakkuda Eesti Energiale mingitki konkurentsi. Sügavalt vaenupoole tagalast teatab võitluskaaslane Igor „vana luuraja“ Gräzin: „Eesti Energia EI OLE ETTEVÔTE vaid rahandusministeeriumi osakond. Tal ei ole käivet vaid maksulaekumine, sest tal puudub majandustegevus, vaid on administreerimine ja raha kogumine.“

Mis toimub?!

Selleks, et minna teemaga radikaalselt juurteni, tuleb alustada päris algusest ja just nimelt sellest, et 2012. aasta aprillikuus kooskõlastas kaitseministeerium Aidu tuulepargi eelprojekti märkusteta. Seega oli kaitseministeeriumile juba siis selge, et Aidu tuuleparki rajatavad tuulegeneraatorid ei sega Kellavere kalli ja kvaliteetse radari tööd.

Kaitseministeerium on teistelegi arendajatele korduvalt väitnud, et nende tuuleparkide keelustamise üheks oluliseks põhjuseks on rajatavate tuuleparkide koosmõju, mis omavat riigi kaitsevõime ohustamisel tunduvalt suuremat tähtsust.

Huvitav tähelepanek, kuid kuidas siis Kaitseministeerium kooskõlastas märkusteta just Aidu tuulepargi arenduse kui samal ajal oli piirkonnas juba teisigi varem alustatud tuuleparkide arendusi, mille olemasolust kaitseministeeriumi esindajad suurepäraselt teadsid ning kuhu oli tehtud arendajate poolt juba olulisi investeeringuid? Kuhu kadus siis tuuleparkide müstiline koosmõju?

Aidu teema arenes omasoodu ja 22. jaanuaril 2015. aastal toimus Vabariigi valitsuse märgilise tähtsusega istung, kus päevakorra ühe punktina oli arutusel Aidu karjääris olevate maade koormamine hoonestusõigustega tuulepargi rajamiseks. Ettekande tuulepargi tarbeks hoonestusõiguste seadmiseks tegi tollane keskkonnaminister Mati Raidma. Usutavalt oli kõigile koosviibijatel selge ja üheselt mõistetav, et hoonestusõigused seatakse just nimelt kõrgete tuulegeneraatorite püstitamiseks. Koosolekul viibis ka tollane kaitseminister Sven Mikser, kes oleks pidanud oma positsiooni arvestades koheselt protesteerima Aidu tuulepargi rajamise vastu kuid nii nagu me loeme istungi protokollist, hääletas kogu valitsus ühehäälselt tuulepargi rajamise poolt. Seega tunnistas kogu Eesti Vabariigi valitsus ametlikult, et tuulegeneraatorite püstitamine Ida- Virumaale ei ole Eesti riigi kaitsevõimele mingiks ohuks.

Lüganuse vald, kes sai hoonestusõiguste omanikuks ei oleks ise suutnud tuuleparki rajada ja nii pandigi hoonestusõigused avalikule enampakkumisele. Hilisem pakkumiste esitamise tähtaeg oli 20. veebruaril 2015. aastal. Päev enne seda saatis Eesti Energia Lüganuse vallavalitsusele kirja, milles palus pakkumise tähtaega edasi lükata, kuna nad ei suutvat nii lühikese aja jooksul oma pakkumise materjale esitada. Sellega nõuti esimest korda ja ootamatult endale eritingimusi. Kas tõesti võttis Jordaania ja Utah’ hiigelkaevanduste kallal toimetamine Eesti Energialt kogu jõu ja võimekuse? See pole kahjuks pole teada.

Lüganuse vald vastas ausa keeldumisega, sest kõik pakkujad olid võrdselt koheldud ja kui teised pakkujad said oma pakkumised esitatud, siis puudus igasugune õiguspärane võimalus Eesti Energia saamatuse pärast enampakkumise tähtaega pikendada. Hoonestusõiguste enampakkumise võitsid vennad Sõnajalad oma äriühinguga.

Pärast Eesti Energiale äraütlemist algasidki selle rinde avalahingud. Keskkonnaministeeriumi ettepanekul alustas Ida- Viru maavanem järelevalve menetluse Lüganuse valla tegevuse üle, põhjendusega, et Lüganuse vallal puudus seaduslik õigus hoonestusõiguste enampakkumist korraldada, mis oli sulaselge vale nagu enamuse maailmas peetavate ründesõdade puhul. Seda kinnitas ka oma aususest ja neutraliteedist kasvõi elu hinnaga kinni hoidev kohus.

3. märtsil 2015. aastal kohtusin koos vendade Sõnajalgadega minister Sven Mikseriga. Minister oli millegipärast oma seiskohta väga lühikese aja jooksul kardinaalselt muutnud ja nüüd äkki oli kavandatav Aidu tuulepark saanud Eesti julgeolekule juba otseseks ohuks, teised arendatavad tuulepargid veel takkaotsa. Ei taha spekuleerida kuid usutavasti põhjustas ministri meelemuutuse asjaolu, et nii hästi plaanitud ja ettevalmistatud Aidu tuulepargi afäär lõppes Eesti Energia jaoks lüüasaamisega. Samasugust „riigitruud“ meelusust ilmutas ka Ida-Virumaa tollane maasekretär Eve East, kelle sõnul olid Sõnajalad üldse ühed vastikud tegelased, kelle tegutsemiskoht ei peaks olema Ida-Virumaal. Kui püüdsin selgitada, et neil plaanis on luua Ida-Virumaale sadu töökohti, siis naeris ta mind välja põhjendusega, et Ida-Virumaal ei ole kedagi, kes oleksid suutelisedki mingit vastutusrikkamat tööd tegema. Tasuks arvestada, et Eve East oli sellel hetkel maavanema ülesannetes, ehk siis kõneles tema suu läbi Riik Ise.

Lõpuks, peale pikki vaidlusi, kui kõik Keskkonnaministeeriumi esitatud vastuväited olid ümber lükatud, andis Keskkonnaministeerium nõusoleku hoonestusõiguse seadmiseks vendade Sõnajalgade äriühingule ning ühishüpoteegi seadmiseks Lüganuse valla kasuks. Nüüd tundus olevat kõik korras, kuid kaotus jäi „peastaabi“ hinge kripeldama ning Aidu tuulepargi arendajate ründamiseks seati oma sõjavankri ette Kaitseministeerium suure kimbu riigisaladuselooridega.

Oleme kuulnud läbi aegade erinevate kaitseministeeriumi ametnike meeleheitlikest sooloponnistustest tuuleparkide rajamise takistamiseks Ida-Virumaal. Küll on keegi tark rääkinud tähtsal koosolekul tuulegeneraatorite mõjutustest raadioluurele, jättes kõrvale, et näiteks 330 kV elektriülekandeliin on oluliselt suurema mõjuga kui tuulegeneraatorid kokku. Keegi teine soovinud kogunisti, et kõik planeeringud, mis on Ida- Virumaal tuuleparkide rajamiseks kehtestatud, tuleks uuest Ida-Virumaad hõlmavast üldplaneeringust välja arvatud. Nagu „põletatud maa“ taktika kohe!

Kõige markantsem kuju Aidu tuulepargi vastu võitlemises on loomulikult Kaitseministeeriumi kaitseplaneerimise asekantsler Meelis Oidsalu. Ma saatsin talle isiklikult Postimehe ajakirjaniku Siiri Liivaga ettepaneku, et kohtuksime DELFi kaamerate ees ja räägiksime silmast silma, kuidas ja mismoodi on riik käitunud tuuleenergeetika arendajatega ning kuidas on ikkagi tegelikult lood selle kurikuulsa Aidu tuulepargiga. Liiga palju on ministeeriumi poolt esitatud üldsusele valeinformatsiooni, mida on väga kerge ümber lükata. Nagu arvata oligi ei soostunud Meelis Oidsalu minuga avalikkuse ees kohtuma, tuues põhjuseks, et on antud teema käsitlemisest üdini väsinud. Tema edasist vendade Sõnajalgade avalikku tõrvamist ja pidevat sildistamist vaadates ei saa küll tõdeda, et vaese mehikese oleks tuulegeneraatorite teema surmani ära väsitanud. On ju sõimamine vahevorm kakluse ja põgenemise vahel.

Pöördusin avaliku kirjaga kaitseministri Jüri Luige poole ja küsisin, kas ta peab kohaseks kui kõrge ametiisik kasutab ärimeeste laimamiseks väljendeid, mis võiksid paremal juhul olla sobilikud voorimehele. Kaitseminister Jüri Luik ei leidnud Meelis Oidsalu kõnepruugis midagi taunimisväärset. Ju siis kadestab ise teise „sõnaosavust“.

Seega vahest ongi nii, et kaitseministeeriumiga tulebki suhelda just sellises keeles, mida nad mõistavad ja millest aru saavad. Nii nagu on kunagi avalikult kirjutanud Raigo Sõlg kaitseminister Jürgen Ligi kohta, et see mees on värdelajas, nii saab seda kaunilt kujundlikku sõna kasutada ka teiste kaitseministrite kohta. Kohus leidis, et Raigo Sõle väljendusviis on täpne ja iseloomustav nimetatud persoonile ja selle tulemusena ennistati Raigo Sõlg uuesti kaitseliidu ridadesse.

Milles siis Aidu tuulepargi arendajaid konkreetselt süüdistatakse, et nende poolt rajatavad generaatorid ohustavad Eesti riigi kaitsevõimet? Eks ikka sellepärast, et nad ehitasid tuulegeneraatorite vundamendid kokku kuhjatud pinnasehunnikutele ja nende tuulegeneraatorite labad on kaks meetrit (sic!) pikemad kui peaksid olema. Me oleme teinud põhjalikud uuringud nii Aidu kui ka teiste tuuleparkide osas, et selgitada välja kui kõrged tuulegeneraatorid ei ole radari otseses vaateväljas. Aidu tuulepargi kohal on maapinnalt arvestades radari eest peidus kuni kuuekümne meetrilise kõrgusega objektid. Neid objekte radar ei näe. Rajatavad tuulegeneraatorid on aga sada kaheksakümmend meetrit kõrged. Seega on kogu tuulegeneraatori pöörlev osa ja rohkemgi veel otseselt radari vaateväljas, sõltumata sellest, kas nad on kümme meetrit kõrgemad või mitte. Samas ei ole kahe meetri erinevus labade pikkuses nii pika vahemaa tagant radarile üldse äratuntav ning see suurusjärk kaob ümmardades iseenesest. Ka radaritootja väidab, et tuulepargid ei sega nende radari tööd. Raadioluure segamisest ei ole mõtet üldse rääkida, sest see teema püstitus kaitseministeeriumi poolt on igale raadioasjandust tundvale inimesele sulaselge naerukoht. Kui raadioluure teostamise takistamine oleks tuulegeneraatorite poolt reaalne, siis tuleks päevapealt Narva tuhaväljal asuv Eesti Energiale kuuluv suur piiriäärne tuulepark likvideerida. Kaitseministeerium keeldub selle kohta täpsustavaid selgitusi andmast kuid Päite – Vaivina tuulepargi rajamisel olevat väidetav raadioluure kahjustamine ainsaks tuulepargi rajamist takistavaks teguriks. See tuulepark ei ole isegi radari otseses vaateväljas ja asub riigipiirist kümnete kilomeetrite kaugusel.

Ja nii nagu ma olen juba öelnud saab riigisaladuseks olla ainult see asjaolu, et meie luurajad on oma olemuselt niivõrd äpud, et nad suudavad luurata ainult kunstlikult loodud tehiskeskkonnas, kus kõik ümberringi hinge kinni pidades kikivarvul seisavad. Kas see pole mitte kaitseministeeriumi poolne avalik solvang meie luurajatele? Õiged luurajad peaksid olema võimelised luurama ikkagi tegelikes tingimustes. Või paluvad ka vaenlasel istuda hiirvaikselt kui neil tuleb parasjagu luuramise tuju.

Seega saame täna kindlalt väita, et sõda Aidu tuulepargi vastu on käsurea osana Meelis Oidsalu ja veel kellegi isiklik üritus, kus võidu saavutamiseks eiratakse seadusi ning oma ametipositsiooni ära kasutades antakse suuniseid riigi jõustruktuuridele. „Kindral“ Oidsalu ässitab riigiametit ja jõustruktuure enese eest tegevusse ning sekkuma küsimustesse kus kohtuvaidlused pooleli. Kui me oleme kodanikena selliste ilmingute vastu ükskõiksed ja hoolimatud, siis ühel hetkel võib mõni ennasttäis ning süüdimatu inimene võimu juurde pääsedes seada tõeliselt ohtu meie kõikide turvalisuse.

Riigivõimu kasutamine isiklikel eesmärkidel ja oma ihade rahuldamiseks teeb riigi mainele oluliselt suuremat kahju kui mõni kinni püütud välisriigi spioon. Sellised Luige, Mikseri, Easti ja Oidsalu sugused ning nende seljataga seisvad inimesed õõnestavad riigi autoriteeti seestpoolt. Need isikud ongi meie riigis kellegi käsurea moodustanud tegelikud sisevaenlased. Kuidas meil kodanikena saab olla austust ja lugupidamist riigiametite vastu kui need on muudetud isiklike ambitsioonide väljaelamise atribuutideks?

Tänane siseminister, EKRE esimees Mart Helme on öelnud, et ta ei ole rahul riigi jõustruktuuride tegevusega kuna need teevad poliitilisi tellimustöid. Väga õige tähelepanek. Kaitseministeerium on just üheks selliseks selline asutuseks, kus ametnike korruptsioon on ületamas ühiskonna valuläve ning on muutunud paljude ettevõtlike inimeste jaoks isiklikuks asjaks. Täna on härra Helmel võimalus end tõestada ja näidata oma valijatele, et tegemist ei ole järjekordse ministritooli täitva mölamokast tühikargajaga, kes teeb ainult suuga suuri linnu ja käega ei kärbse pesagi.

Ja lõpetuseks küsiks, kas kaitseministeeriumi ametnikud ja nende sabarakud ikkagi hoomavad mida nad tegelikult korda saadavad?  Kas nad hakkavad seekord omast taskust kinni maksma kahjusid, mida nad on riigile ja rahvale aastate jooksul tekitanud? Või üritavad nad oma ülbuses jätkuvalt  ka kohtunikke enese pilli järgi tantsima panna?
See selgub juba lähitulevikus.

 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.