Tuleb siis sõda… või ei tule?

Vaatasin üle hulga aja AK-d. Selles saates sai sõna Jüri Luik, Eesti suursaadik NATO-s. Jäin kohe suu ammuli kuulama.

Ta ütles sõna-sõnalt „Kui venelased soovivad mingit tüüpi dialoogi, siis nad peavad hakkama samal ajal oma vägesid Ukraina ümbert koju tooma, sest on täiesti selge, et mingi tõsine dialoog ei tule kõne alla, kui Ukrainat otseselt sõjaliselt ähvardatakse. Mitte ainult Ukraina lõunatiival, vaid ka meie palju lähemal Valgevenes, kuhu Venemaa on viinud mitte ainult siis oma maavägesid märkimisväärsel hulgal, aga ka väga moodsat tehnikat, nagu raketid „Iskander“ või siis ka õhutõrjesüsteemid „S-400“.“

Hei-hoo! Pidage nüüd hoogu! Venelastel ongi praeguseks enamjaolt moodne sõjatehnika. Vananenud raketisüsteemid OTR-21 vahetatigi 2020. aastast välja Iskander tüüpi rakettidega. Kas nad peaksid vanarauda edasi-tagasi liigutama?

Ma tõesti ei saa aru, kuhu Venemaa peaks oma väed veel viima? Venemaa sõjavägi ongi ju omas kodus. Erinevalt USA vägedest, mida jätkub vist vähemalt pooltesse maailma riikidesse. Venemaa väekontingenti ei ole ei Baltikumis ega Saksamaal. Venelaste sõnum ei olnud ju Ukrainlastele, vaid hoopis USA-le endale, et miks on teie väed Venemaa piiride lähedal, kui USA ise asub teisel pool ookeani? Vene vägesid ei ole ju ümber USA.

Samas on Ukraina vägesid ja lääne sõjatehnikat Donetski Rahvavabariigi ja Ukraina piiril oluliselt rohkem kui Vene vägesid oma kodumaa piiri lähedal. Ja Ukraina väed hakkasid koonduma vahetult piiri äärde varem, kohe palju varem, kui venelased liigutasid oma vägesid ja baseerusid piirist tunduvalt kaugemale. Kes on siis kelle jaoks reaalne oht? Miks sellest Jüri Luik midagi ei räägi?

USA kõrged ametnikud rõhutavad oma kõikvõimalikes sõnavõttudes, et Venemaa ei täida Minski kokkuleppeid ja sellepärast ongi olukord Ukrainas pingeline. Tundub, et nad ei ole neid Minski kokkuleppeid üldse lugenud ega tea nende sisust midagi. Üks loll ütleb ees ja teised kordavad kooris järgi. Aga kui nad ikkagi teavad ja provotseerivad meelega, laiade arulagedate rahvamasside hullutamiseks, siis on tegemist sulaselgete lurjustega. Venemaal ei ole Minski kokkulepete alusel mitte mingisuguseid otseseid kohustusi ega ülesandeid. Mitte mingisuguseid.

Rahvusvahelise kokkuleppega on fikseeritud, et kõik riigid võivad kuuluda sõjalistesse liitudesse. Omakasupüüdlikult rõhub läänepool selles kokkuleppes nimetatud põhimõttelisest punktist ainult ühele osale. Ka teised naaberriigid, kes oma piiride juurde moodustatavast sõjalisest liidust tunnetavad eelkõige ohtu oma riigile ja turvalisusele, võivad nendes küsimustes kaasa rääkida.

Seda ju venelane üritabki, kui püüab kurtidele kõrvadele pidevalt selgitada, et NATO ei pidanud laienema endistele NSVLiidu riikide territooriumitele ja palub, et NATO liiguks tagasi selle piirini, mida lubati  ja kinnitati Venemaale Berliini müüri langemise perioodil. Nägin intervjuud, milles Venemaa presidendilt küsiti, et millest ta räägib, et kus selline kokkulepe on ka kirjalikult fikseeritud? Kehitati õlgu ja öeldi, et selliseid lubadusi ei ole antud? Keegi ei ole kunagi midagi Venemaale lubanud. Aga tuleb välja, et ikkagi on lubatud….

Selle peale ütles Venemaa president lihtsalt, et meie heauskset suhtumist on alatult ära kasutatud. Meile on valetatud, meid on lollitatud ja nüüd ootame USA-lt just kirjalikku vastust oma ettepanekutele või siis ultimaatumile, et saada juriidilised ja fikseeritud julgeolekugarantiid. Ja kui neid garantiisid pole võimalik diplomaatilisel teel saavutada, siis lahendatakse küsimus teisiti, aga lahendamata need ei jäeta.

Kui ülbe, loll ja kasuahne peab olema süsteem ja seda juhtivad liidrid, et mitte aru saada konkreetsest ja selgesõnalisest jutust? Venemaa ei taha vaieldamatult sõda, aga oma riigi ja rahvuslike huvide kaitseks on nad valmis minema lõpuni. Aga kas ka meie oleme valmis muutma oma riigi USA kapriiside ja kõrkuse tõttu sõja tallermaaks? Alles nägime kuidas USA sõna otseses mõttes põgenes Afganistanist. Oleme näinud, kuidas ta ässitab ukrainlasi ja siis tõmbub kõrvale, kui olukord võib muutuda ohtlikuks. Millised on tegelikult sellises rabedas ühtsuses Eesti garantiid NATO-s? Ausalt, mina neid ei näe ega usu ammugi.

Kui palju oleme kuulnud, et NATO mingi sisemise eeskirja või kokkuleppe alusel aetakse lahtiste uste poliitikat ja nii Balti riikidel kui ka Ukrainal oli ja on vaba õigus astuda NATOsse. Aga mis saab siis, kui Venemaa näeb selles ohtu oma riiklikule julgeolekule ja on seejuures väljendanud end väga selgesõnaliselt, et kui USA ja teised NATO riigid nende ettepanekut eiravad, siis puhastatakse lihtlabaselt NATO-st  Vene riigipiiri lähedased puhverriigid ja USA peab oma tuumarelvad Euroopast koju tagasi viima. Ja kui ei vii, lastakse kohapeal ribadeks.

Need, kes ise kogu aeg pluhvivad, ei usu, et venelastel võiks tõsi taga olla. Venemaa on USA meelest mingi katkise voolikuga bensiinijaam, mida võib sanktsioonidega lihtsalt maa pealt minema pühkida. Ja loomulikult see türannist Putin, kelle ikkest tuleb venelased vabastada ja neile tuleb õpetada tõelist läänelikku demokraatiat!

Ma ei ole mitte poole sõnaga kuulnud mingit ametlikku seisukohta selle kohta, et peale NATO minema peletamist võiks Venemaa kehtestada piiriäärsetes puhverriikides oma majandusliku ja poliitilise ülemvõimu. Lääne retoorika alusel peaks peale Vene vägede poolt Ukraina ründamist ja okupeerimist kehtestatama seal kohe Venemaa poliitiline ja majanduslik ühiskonnakorraldus. Venemaa liidrid on aga väitnud just vastupidist ja tundub, et Ukraina majanduse kollapsit nähes on nende väljaütlemised ka täiesti loogilised. Venemaa peaks hakkama lahendama suure riigi laostunud majandusküsimusi, võitlema korruptsiooniga jne… jne. Nad ütlevad, et milleks meile seda Ukraina jama veel kaela vaja, kui enesegi riigi sisepoliitilisi- ja majandusprobleeme on niigi rohkem kui küll. Paratamatult tuleb meelde Venemaa ja Gruusia sõda, mille päästsid valla grusiinid. Lääne poliitikute õhutusel ja relvastusega. Ja jälle ripub õhus küsimus, et miks ei vallutanud Venemaa Gruusiat kui tal oli selleks võimalus? Ma usun, et see ilmekas fakt räägib venelaste kohta nii mõndagi.

Kuulasin just lähiajal toimunud Ukraina ja USA presidentide telefonivestluse lääne poolset analüüsi. USA president oli viisakalt väljendades veidi paanikas ning kinnitas ja veenis Ukraina presidenti Venemaaga peetava sõjalise konflikti paratamatuses. Vist esmakordselt julges Ukraina president vastu hakata ja toonitas, et nad ei näe Venemaa poolt mingit rünnakut tulemas, ega tunneta ka otsest ohtu. USA president üritas maalida tulevikust võimalikult võika pildi, kuidas Kiiev venelaste poolt vallutatakse ja seejärel rüüstatakse.

Kõrvalt kogu tsirkust vaadates ja igalt poolt saabuvat informatsiooni analüüsides, jääb ühene mulje, et USA ja NATO teeks kõik selleks, et Ukrainas algaks Venemaa ja Ukraina vahel otsene sõjategevus. Siis saaks rakendada sanktsioone lausa Putini vastu isiklikult. Putin ei saaks Pariisis ostlemas käia ega midagi… Siis saaks uue Vene-Saksa gaasijuhtme õhku lasta ja hakata ise Euroopas gaasi „õiglaste“ hindadega müüma. Siis saaks SWIFT-i süsteemi Venemaa jaoks lukku keerata, et Venemaa ei saaks osaleda rahvusvahelistes rahaülekannetes ega dollariga arveldada. Juba need plaanid ja üleskutsed USA ja Euroopa poliitilise eliidi poolt on sulaselge möga, sest nii nagu küsisid venelased – kuidas Euroopa riigid kavatsevad siis gaasi eest maksma hakata? Rublades? Ja peale seda kaotab dollar vaieldamatult oma maailmaraha tähtsuse. Selline tegu viib USA oma tänase hüperinflatsiooniga sisemise revolutsioonini. Siin ei aita, et USA president sõimab valusaid küsimusi esitanud ajakirjanikku ühemõtteliselt lollakaks ja koerapojaks… Saaks ainult Ukraina ja Putini teemal tundide kaupa sõna võtta! Värise Putin, sest Sanktsioonide Ema on juba sinu poole teel…

Ma olen oma lolli peaga mõnikord mõelnud, et kui Venemaa ühel ilusal hommikul teatab, et tänasest on sanktsioonid kehtestatud Euroopa ja USA vastu. USA lennukitööstus pühkigu vene titaanist suu puhtaks, Euroopa tehku oma elektrit ja kütku maju peerugaasiga ja tema elektriühendusi ei saaks kasutada Leedu elektrienergiaga varustamisel. Kindlasti on midagi veel, aga juba sellest piisaks. Kuid paraku, see vastik Putin tahab sanktsioonide vastu ainult ausat kohtlemist, normaalseid suhteid ja vastastikust austust. Mulle öeldakse, et see ei ole võimalik. Soome riigil on, aga meil ei ole?

Ja veel! Putin kutsus kõiki huvilisi Venemaale krüptot kavandama ja soovitas Keskpangal oma nina sinna mitte toppida kuhu vaja ei ole. Mees teab, mis on tema maale kasulik.  Varsti vist saabki dollarite asemel Bitcoinide eest Venemaalt gaasi ja naftat osta. Mõne riigi eelarves on Bitcoinid juba kasutusel.

Kui mõelda eelneva jutu valguses Jüri Luige väljaütlemise peale, siis on selge, et mingit NATO vihmavarju ei eksisteeri. Me oleme lihtsalt rahvusvahelise sõjatööstuse ja kaasaegse monopoolse-imperialistliku majandussüsteemi ohvrid. Eesti rahvas vajab neutraalsust ja tarku poliitikuid. Mitte selliseid, kes kordavad papakoidena võõra ideoloogia dogmasid, saamata ise ka aru, kui rumalad nad kõrvaltvaatajale välja paistavad. Aga mis seal ikka – oma armas eesti rahvas…

4 kommentaari “Tuleb siis sõda… või ei tule?”

  1. Kiidan seda julget meest!Otsin siiani tikutulega,kes Eestis tuleks avalikult v2lja peavoolumeedia etteytlusest erineva arusaamaga.J2tkake samas vaimus!

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: