Külvad tuult, saad tormi

Mõni aeg tagasi küsisin retooriliselt, kas sõda tuleb… või ei tule. Täna olen veendunud, et tuleb. Varem või hiljem, aga tuleb kindlasti. Ma mõistan, et see väljaütlemine võib tunduda paljudele julma ja äärmiselt rumala ennustusena, kuid jätta oma mõtteid lugejatega jagamata, ei ole minu meelest õige. Ma annan enesele täielikult aru, et minu poolt välja öeldud seisukohad ei muuda midagi, ega kujunda ümber ka inimeste arusaamu maailma asjadest, aga teinekord on vaja ajapikku kogunenud emotsioonid enesest välja elada või siis lihtsalt maha laadida.

Küsimuse rõhuasetus ei ole kaugeltki ühes või teises riigis, ega samuti parasjagu riigitüüri juures olevas persoonis. Probleem peitub sotsiaalmajanduslikus süsteemis, mis toetub ideoloogilistele tõekspidamistele. Meile on läbi aegade sisendatud, et näilisele isikuvabadusele tuginev avatud ühiskonnamudel saab olla ainuõige, sest see mitte ainult ei taga, vaid ka  garanteerib kõikidele ühiskonna liikmetele võrdsed õigused olla rikas ja ka õnnelik. Selle teadmisega me õhtul uinume ja hommikul ärkame. Uued väljakutsed, konkurents, kasum ja kõikvõimaliku kapitali akumuleerimine või soetamine mõlgub meil pidevalt meeltes. Olla homme varakam kui eile. Paljude jaoks on ka eluliselt oluline oma ego upitamine ja võimu kehtestamine, kas siis oma kogukonnas, või ühiskonna liikmete üle tervikuna. Ka neid isikuid, kes väidavad oma tegutsemise ajendiks motivatsioonipuhanguid ühiskonna turvalisuse kindlustamiseks ja rahva elujärje parandamiseks, ei ajenda enamalt jaolt muu, kui rahuldamatu egoism ja saamahimu.

Nad erinevad oma maailmapildi tunnetamisel oluliselt laiadest rahvamassidest, või õigemini kodanikest, kes on tihti ka enesele arusaamatult valitseva ideoloogilise mõttemalli ja süsteemi ohvrid. On ilmselge, et ühiskonnas on masside peamiseks eesmärgiks iseenese elementaarse toimetuleku kindlustamine ja oma võimaliku potentsiaali ning eelduste realiseerimine ettekirjutatud demokraatlike või siis mitte nii demokraatlike mängureeglite järgi. Reeglid käsivad massil olla kuulekas ja toetada oma häältega isikuid, kellel on võimalus ja vahendid oma ideoloogilise ülemvõimu ja tõekspidamiste kehtestamiseks. Rünnates politseid, ründad sa riiki! Kui rahvas ründab politseid, siis kes on siis ikkagi see riik, kus kõrgema võimu kandjaks peaks olema seesama rahvas? Või on meie riik ikkagi valitseva klassi poliitiline organisatsioon, kelle eksistentsi ja heaolu kaitseb politsei või jõustruktuurid tervikuna?

Need enese eksistentsi eest pidevalt võitlevad tavalised ühiskonnaliikmed moodustavadki mitte midagi tähendava statistilise massi, kes on allutatud riikideülese globaalse rahamaailma diktaatoritele ja elavad selles maailmas sõna otseses mõttes nende armust, mille arusaadavamaks ja hoomatavamaks väljenduseks on lihtlabane võimalus manipuleerida pankadevahelise intressimääraga. Pelgalt intressimäärde kontrollimisega on võimalik suunata ja mõjutada meelsust ning kindlustada oma globaalset ülemvõimu. Raha määrab, kes tellib muusika ja kelle etteantud viiside järgi tuleb tantsida. Ja neid, kes julgevad süsteemis kahelda ja selle vastu avalikult astuda, neid tuleb karistada vahendeid valimata. See puudutab nii riike kui ka üksikisikuid. Süsteem on püha ja puutumatu! Seda ei tohi kritiseerida ega rünnata!

Paljud iseseivust ihaldanud riigid on määratud kaasa laulma kooris, mille lõppakorde üritatakse summutada vaibuvas surmakorinas. Mõnikord on see läinud õnneks. Samas ka mitte alati, sest maailmas eksisteerib veel kainet mõistust ja tarkust, saamaks  aru, mis ohustab ja võib inimkonna viia paratamatule hukule. Iraak.. Liibüa… Süüria… jt. Nüüd on silmapiiril Venemaa.

Kapitalistlik-imperialistlik ideoloogiline ühiskonnakorralduslik mudel saab eksisteerida ainult majanduskasvu arvelt. Igasugune tagasilöök või paigalseis põhjustab kriisi. Toodang vajab realiseerimist ja ületootmine tekitab kaose. Kapital kontsentreerub. Rikkad lähevad rikkamaks ja vaesed muutuvad vaesemaks. Lihtsad aabitsatõed mida teatakse, kuid mida praktikas ignoreeritakse. Võitlus vaesuse vastu on näiline ja teenib tihtilugu kellegi varjatud eesmärke. Ma pean rõhutama, et ei räägi toidupangast või arengumaadele antavast humanitaarabist. Ma püüan käsitleda võimalikult lihtsakoeliselt ja arusaadavalt meil valitsevat ideoloogilist sotsiaalmajanduslikku süsteemi.

Ma ei ole kursis ühegi teooriaga, mis viitaks teaduslikule ja just reaalsele ühiskonna arengumudelile.  On spekulatsioone ja idealistlikke kirjeldusi või ennustusi, kuid mitte ühtegi teaduslikku põhjendatust. Vähemalt mina ei ole kohanud, kuigi kindlasti võib neid olla väga palju, millest ma ei pruugi midagi teada. Erinevad ühiskondlikku arengut analüüsivad ja prognoosivad teooriad on kõik olemasolevat süsteemi, kui paratamatult ainuõiget, õigustavad. Ühiskonna arengumudeleid prognoositakse ja konstrueeritakse olemasoleva ideoloogia baasil, mis on juba eos inimkonna jaoks väärastunud.

Ürgselt loodud ideoloogiline majandussüsteem, mis on orienteeritud majanduskasvule, vajab oma eksistentsiks uusi turge nii toorainele kui toodangule. Tehnoloogia areng kiirendab protsessi, luues näilise efekti inimkonna heaolu suurenemisest ja laiendab märkimisväärselt tarbimisele orienteeritud ühiskonda. Kapitali kontsentratsioon seab tarbimise võimalustele piirid ja paljudel ühiskonna liikmetel puudub progresseeruvalt võimalus piisavalt tarbida, vaatamata sellele, et tööstusrevolutsioon kindlustab turu uute toodetega ja alandab hindu, suurendades samas näiliselt kättesaadavust.

Need, kes on end olemasolevas, seni domineerivas majandus-sõjalises süsteemis kindlustanud ja hoomavad majanduse raudset loogikat, tunnetavad tehnoloogilise revolutsiooni võidukäiku jälgides paratamatult tekkivat olukorda, milles ilma kardinaalsete muutuste elluviimiseta variseb kokku kogu nende senine maailm. Seda ei tohtinud lubada.

Ma olen sageli mõelnud, kas Homo Sapiensi mõistusele tuginev käitumine saab olla inimliigi eksistentsi kindlustavaks faktoriks, või tekitab hoopis vastupidise efekti. Loomariigist kaasa saadud instinktid ei ole meis kadunud. Mõistusepärane analüüs ja tunnetus  on lisanud midagi võigast, mida teised liigid ei oma. Ainult inimene hävitab süstemaatiliselt ja teadlikult oma liigikaaslasi, kasutades selle efektiivsuse suurendamiseks järjest rohkem ja rohkem uusi teaduslikke saavutusi.

Stardipauk anti 9/11 sündmustega USA-s. Kiirelt oli vaja oma sõjalise röövmajandusliku poliitika alustamiseks ja elluviimiseks ajendit. Kontroll globaalse massimeedia üle lõi fooni ja näilise demokraatia kaitsele viskusid ka need riigid ja rahvad, kus kaine mõistus oleks pidanud võimutsema. Kunstlikult loodud olukord võimaldas kehtestada täiendava kontrolli nii oma rahva, kui ka teiste rahvaste meelsuse ja majandusliku olukorra üle.

Meile on selle ilminguna kõige arusaadavam ja hoomatavam rahade liigutamine pangasüsteemis, kus sinuga käitutakse igal võimalusel kui mingeid terroriste rahastava lurjusena. Kontroll, regulatsioon ja piirangud, on esmased vabaduse minetamise atribuudid. Ka maailma lukustamine pandeemia sildi all teenib alatut ja planeeritud eesmärki. Rahvalt tuleb võtta sõnaõigus ja allutada totaalsele kontrollile. Vaja on kehtestada uusorjanduslik kord, mille sisu on kaasajastatud, aga olemusega on inimkond juba kunagi kokku puutunud ja tunneb selle juba eos ära.

Milline võiks olla poliitiline jõud Eestis, kes sellisele anastavale ja elementaarseid vabadusi piiravale vägivallale suudaks vastu seista?  Õigus, need piirangud olevat kehtestatud ju meie kõikide heaolu kindlustamiseks ja huvides!

Kuid nii, nagu sageli juhtub kõikvõimalike plaanidega, ei läinud röövkapitalistidel sugugi kõik plaanipäraselt. Esile olid kerkinud uued ja võimsad jõud, kes hakkasid jõuliselt oma rahvuslikke huvisid kaitsma jänkide poolt kehtestatud maailmakorrale vastukaaluks. Esimene arvestatav jõudude kokkupõrge kulmineerus Süürias. Siiamaani oli tegemist väiksemate vastuseisudega Gruusias ja Jugoslaavias. Ma usun, et USA ja tema satelliitide arrogantne arusaamine Venemaast oli tingitud eelkõige inimlikust rumalusest, või sulaselgest harimatusest. Nemad olid õiged, ja siis tulid kõik ülejäänud, keda pidi pimestama „Ameerika Unelma“ röövpoliitikale rajatud maailmakord.

Sõda näinud põlvkond leinab ja tunneb valitsenud õudust. Järgmine põlvkond teab sellest vahetult. Kolmas põlvkond on kuulnud ja neljandal põlvkonnal on juba uued probleemid. Rahvas, kelle kodumaal ei ole sõjakoledused maad laostanud, puudub sõjast, kui totaalsest kaosest, rahvuslik mälu. See pärsib riiklikul tasemel reaalsuse tunnetamist. Seda enam, kui ollakse oma võimsuses kindlad. Koondada, liita ja siduda enesega erinevad majandused ja sõjalised potentsiaalid, on tekitanud USA valitsevates ringkondades karistamatuse ja käsitlematu ülbuse tunde, mis väljendub nende ametlikes sõnavõttudes ja mille abil loodetakse maailmas jätkata oma hegemoonaia võidukäiguga.

Kõik, kes seisavad sellel teel, tuleb hävitada. Kui ei saa majanduslikult, siis sõjaliselt. Majandussanktsioonide kehtestamine Venemaa suhtes ei ole kandnud kaugeltki loodetud eesmärki. Pigem on truualamlikult kannatanud teised riigid, kellega normaalsed kaubandussuhted Venemaaga oleks oluliselt loonud juurde rahvuslikku rikkust. Nendel vasallriikidel tuleb leppida USA diktaadiga, sest lombitaguse finantsmaailma haarmed on sügavalt seotud Euroopa riikide rahandussüsteemiga ja mitte ükski poliitiline võim ei ole suuteline ilma rahvuslikku kaost läbi elamata sellest vabanema. Jänkid teavad seda ja see lisab kindlust. Aga nad ei kujuta oma naiivsuses ette, et Venemaad SWIFT süsteemist välja viskamisega ei saavuta nad midagi. Pigem tugevdavad Venemaa ja Hiina sõjalis- majanduslikku läbikäimist.

Nii, nagu sai eelnevalt kirjutatud, vajab praegune imperialistlik ideoloogia uusi turge, ehk Venemaad. Eluliselt vajab, saamata aru, et tänase Venemaaga ei saa suhelda sanktsioonide ja relvadega hirmutamise vaimus. NSVLiidu lagunemise järgsest kaosest on üles ehitatud võimas majanduse- ja sõjalise potentsiaaliga suurriik. Venemaa president on öelnud, et meie ei taha kellegagi sõda ja me ei alusta sõda, sest alustada heast peast sõda NATO-ga oleks hullumeelsus, aga kui meid selleks sunnitakse, siis peate arvestama kõikide kaasnevate tagajärgedega. Ainult äärmiselt piiratud teadmistega inimesed ei saa selle jutu sügavmõttelisust aru, ega hooma olukorra tõsidust. Siinjuures ei maksa unustada, et kriitilistel hetkedel on venelased võimelised viskuma ambrasuurile, mitte jänkide moodi põgenema kui jalgealune põletama hakkab.

Jänkidele on vaja sõda Venemaa vastu nagu õhku. Ja Vene riik tuleks laiali lammutada võõraste kätega. Saamata aru, et kaasaegse sõjategevuse korral ei pääse hukatusest keegi. Ka ameerika rahvas. USA majandussüsteem ulub majanduskasvu järgi ja kriisid raputavad kogu riiki. Rakendatavad abinõud võivad hetkeliselt olukorda leevendada, kuid ei ole lahendused.

Jänkid on oma tänase majandussüsteemiga nagu nurka aetud hiired, kelle ainsaks ja seni äraproovitud pääseteeks oleks võidukas sõda, mille abil saavutada kontroll Venemaa rikkuste üle. Neil on lähiajaloost Venemaa suhtes ajalooline kogemus, kui nii Jeltsin kui ka Gorbatšov pakkusid jänkidele vene rahvast ja riiki täpselt nii, nagu pakuks peigmees oma süütut pruuti tühjade lubaduste eest lurjustele meelelahutuseks. Sama mentaliteet valitses tollal ka Venemaal.

On seletamatultki selge, miks praegust Venemaa presidenti Putinit vihatakse jänkide ja NATO liikmesriikide eliidi poolt lausa isiklikult, aga samas ka kardetakse. Talle ei mõju lapselikult retoorilised ähvardused, et kui sa peaksid oma õiguste eest seisma, mida loomulikult väljendatakse teises sõnastuses, siis sa alles näed, mis juhtuma hakkab. Tuhanded vene sõdurid jõuavad laibakottides koju ja teie majandus hävitatakse täielikult.

Kas need ärplejad on aga ka eneselt küsinud, et kui te alustate või provotseerite sõjategevust, mis siis saab teist enestest ja teie rahvast? Tundub, et oma võimuiha kindlustamise ja pimestava valitsemissoovi valguses ei oma see mingit tähtsust. Plaanida kehtestavate sanktsioonide nimekirjadesse hõlmata ka süütuid lapsi on teema omaette, mis kinnitab, et demokraatlik ühiskonnakorraldus on jõudnud oma olemuselt stalinistliku ideoloogia tasemele.

Inimesi pidigi olema maailmas üleliia palju. Loodusseadusi arvestades ei saa ükski liik lõpmatuseni paljuneda. See puudutab ka otseselt inimkonda. On rahvastiku arvukuse regulaatoriks mõni senitundmatu taud või kindel ja süstemaatiline hävitustöö, siis kaalukauss kaldub hävitustöö kasuks. Üks küünik on küsinud, et milline hullumaja valitseks maailmas, kui kõik need noored inimesed, kes hukkusid II maailmasõjas oleks toonud hulgaliselt järglasi?  Maailm oleks veel rohkem üle rahvastatud ja eliidi elamistingimuste parandamiseks on vajalik hakata inimeste arvukust reguleerima. Jah, tapad ühe, on tegemist mõrvaga. Hävitad miljoneid, see on statistika.

Nurka aetud hiir võib oma elu päästmiseks rünnata enesest palju suuremat ja tugevamat. Rahvusvaheline imperialistlik ideoloogiline sotsiaalmajanduslik mudel on ise end nurka ajanud ja sellest väljatulemiseks toetutakse naiivselt nii USA kui liitlasvägedega NATO sõjalisele võimsusele. On inimlik, et rahumeelne pingete lahendamine muudab maailmas paratamatult ja oluliselt praeguseid jõujooni. Ja nüüd tuleks Läänemaailma liidritele meelde tuletada lihtsat ja elutarka ütlust –  Uhkus ajab upakile, kangus käima käpakile.

Kuid kas põlvkondade kaupa ajupestud ja heaoluühiskonna võimurid sellest ka aru saavad, ei ole kaugeltki kindel. Nad ei ole võimelised loobuma, sest on harjunud ainult saama. Ka seekord võivad saada. Väga valusalt maksa pihta ja meie peame oma rumaluses seda valu jagama koos nendega.

One thought on “Külvad tuult, saad tormi”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: