Ekspromptne vastus ühele mõttele

Tihtilugu väljendame oma mõtteid läbi emotsiooni. On väljaöeldu absoluutne tõde või mitte, sõltub paljudest asjaoludest aga kui paljud inimesed mõtlevad ühtemoodi, siis on miski, mis sunnib neid sedasi mõtlema. Allegooriline võrdlus või olukorra kirjeldus ei pruugigi olla kaugeltki adekvaatne, kuid kui see tekitab erutava tunde, mis võib ajendada ja juhtida mõtlemist ning käitumist, siis on äärmiselt vajalik olukorra kirjeldamisel või lahti seletamisel olla radikaalne. Minna juurteni ja teha selgeks põhjus ja sellega kaasnev tagajärg. Ainult nii saame maailmast objektiivse pildi ja ei astu rehale, mille asetame ise enestele ette.


Üks kodanik tegi ettepaneku: “02.02.1944 oli Eesti kaitselahingute algus ! Kas on mõtteid kuidas seda sündmust meeles pidada? Narva saksa sõjavāekalmistule peaks midagi organiseerima, muidu tiblad arvavad, et vôim on seal kandis nende kāes. Linnapead ei julge seal isegi kommude nimedega tānava nimesidki āra muuta.”

Vastasin talle: “Nad lihtsalt mitte ei arva, vaid võim ongi seal nende käes. Küsimus on ainult selles, et miks on seal võim nende käes? Tänu meie aastatepikkusele kommunismi rudimentidega riiklikule poliitikale. Erakondadele, kelle liidrid on pakatamas rahulolust ja täisõginud end maksumaksjate arvelt. Heita end pimesi teise suurvõimu alla ja mitte arendada oma riiki, see on see põhjus, et mõnel maalapil Eestimaa pinnal saab eksisteerida kellegi teise võim. Jänkide võim on Kadriorus ja Toompeal. Narvas võimutsevad tiblad. Mu kõhu hääl ütleb, et õigete asjaolude kokkulangemise tõttu võib olla uus Tartu Rahu sündimas. Oskame me rahvana selle oma riigi hüvanguks tööle panna ja ka need tiblad, keda sa väidad olevat Narvas, saavad rakendatud õiget asja ajama? See nõuaks orjarahva mentaliteedi minetamist ja rahvusliku eneseväärikuse kehtestamist. On siis Eesti Rahvas selleks valmis? ELiit on nagu viisivaene laulukoor kus koos häälitsedes saab oma tühisuse ja küündimatuse kollektiivse vastutuse kaela veeretada. Ja segi ei tohi ajada kahte asja ega panna elu hoomamisel ühte patta- ühelt poolt õiguslikult ülereguleeritud, võõrideoloogiale tuginev ja seda matkiv poliitika ning selle väärastunud kandjad ja teisalt ühtsete piiranguteta, isereguleeruv, võrdsetele alustele ja avatud majandusele orienteeritud ühiskond. Need on kaks võtmeküsimust mis ei sobi kokku aga me oleme riigina püüdnud neid segada. Ja ongi kusagil Eestimaal keegi võõras, kes naudib meie lollust ja peab end riigis peremeheks. Rahvuslik väärikus algab eelkõige meist endist. Kas me enam teamegi, mis asi see tegelikult on? Ja kindlasti mitte ainult laulupidu.”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

%d bloggers like this: