Jää hakkas liikuma…

Mul on hea meel tsiteerida kirjandusklassikast ühe oma lemmikkangelase väljaütlemist – „Jää hakkas liikuma, härrad vannutatud mehed!“

Jää hakkas liikuma ka Saaremaa vallas, kui Isamaa fraktsiooni esimehe Mart Maastiku ettepanekule, mis puudutas opositsiooni laiapõhjalist kaasamist eelarve küsimuste arutamiseks, vastas vallavanem Madis Kallas sisuliselt ultimaatumiga. Nimelt on vallavanemat ärritanud opositsiooni poolt avalikult väljaöeldu, mis häirib usutavasti tema oleskelu, juhtides tähelepanu kitsaskohtadele ning otsestele puudustele valitsuskoalitsiooni tegevuses. Madis Kallas seadis võimaliku koostöö tingimuseks arutelu hea koostöö alustest koos reeglistike kehtestamisega, mis näeks ette kõikidesse osapooltesse lugupidava suhtlusvormi nii meedias, kui ka loomulikult kõikides teistes formaatides.

Selline ettepanek võib ju tunduda igati kohane ja mõistetav, kui ei oleks ühte pisikest aga. Mitte mingite kokkulepetega ega ettekirjutustega ei ole võimalik panna kedagi endast lugu pidama. Ametikoht ja nimi ei kindlusta juba eos, et sind austatakse sinu enda pärast. Keegi ei ole kunagi rünnanud Madis Kallast kui kodanikku, ega seadnud kahtluse alla tema vaimseid võimeid ja isikuomadusi. Kriitika ja satiir on teda tabanud kui vallaametnikku ja samuti valitsuskoalitsiooni tegevusi, mida ta viib ellu ja rakendab oma ametikohustusi täites. Sellel on väga suur vahe. Lugupidamine vallavanemana tuleb eelkõige opositsiooni silmis välja teenida, mitte hakata seadma omapoolseid tingimusi. Ma vastasin Madis Kallasele, et opositsioonisaadikud ei ole kindlasti nii meeleheitel, et nõustuvad selliste ettekirjutustega. Kuigi ennustamine ei ole muidugi tänuväärt tegevus.

Aeg oleks valitsuskoalitsiooni liikmetel enda lihtsatest liivakastimängudest välja kasvada, kus väiksemagi ebakõla ja kriitika korral võetakse kaasa oma ilma sabata puuhobune ja minnakse nurka nutma või ema käest lohutust otsima.

Oleks ettepanek tulnud laiapõhjalise koostöö vajadusest Madis Kallaselt eneselt, võiks veel kuidagi aru saada tema soovist kaasata ka opositsiooni saadikud vallaelanike jaoks oluliste küsimuste lahendamisel. Aga ei tulnud. Nii tähtsatel ametnikel ei kõlba ju ometigi opositsiooni saadikutele mingitki austusväärset ettepanekut teha. Mõelda vaid, milline mainekahju võiks sellise käitumisega kaasneda oma valijate silmis!

Ettepanek tuli hoopis Mart Maastikult, mis on otseselt kinnituseks, et erinevalt koalitsioonist on just opositsioonisaadikud huvitatud heast ja konstruktiivsest koostööst.

Viimasel volikogu istungil kinnitas Mart Maastik, et mingeid edasiminekuid ühiste küsimuste lahendamiseks ei ole rohkem valitsuskoalitsiooni poolt esitatud peale nendepoolse eelmainitud „viisaka koostöö“ ultimaatumi.

Pigem said volikogu saadikud Madis Kallaselt informatsiooni, et läbirääkimisi on peetud nii töötasude kui ka kõikides muudes küsimustes otse ja väga erinevate osapooltega. Lausa rõõm kuulda, kuid olen ka ise olnud osapool väidetavalt konstruktiivses dialoogis vallavanema ja ka praeguse volikogu esimehega, mida ma täna võiksin rahumeeli nimetada lihtlabaseks pläkutamiseks ja aja raiskamiseks. Tühipaljad sõnad, millele on pitseri alla vajutanud koalitsioonilepe, mis on sama püha, või pühamgi veel, kui lehm India prügimäel. Millegipärast tabas mind volikogus vallavanema juttu kuulates järjekordselt nostalgiline äratundmine – midagi ei ole muutunud ja kõik kestab vanaviisi edasi. Liikugu see jäämägi või seisku paigal. Tükke raiutakse sealt ikka vaid omatarbeks…

Artikkel on avaldatud ajalehes Meie Maa – “Jää hakkas liikuma…”