Mis on vihakõne või vaenukõne, mille kehtestamisega justiitsminister Maris Lauri üldsust hirmutab? Loogiliselt saab tema väärmõtet tõlgendada ja sisustada ainult ühel viisil. Ei ole kahtlust, et igasugune konkreetne väide vajab selguse huvides tõestamist. Eriti kui sellel väitel on kellegi teise või kolmanda jaoks mingi alatoon, mis heidab varju kas siis üksikisikule või mingile grupile.
Kas näiteks lause, milles inimene väidab, et homod on talle vastikud ja vastuvõetamatud, saab olla vihakõne? Kindlasti mitte, sest see peegeldab inimese suhtumist teatud nähtustesse, mis ei ühti tema maailmavaate ja eluliste põhimõtetega. Nii arvata ja tunda on isiku elementaarne õigus ja samasugune õigus on tal seda ka välja öelda.
Kui ta aga oma subjektiivselt negatiivsele seisukohale tuginedes kutsub üles homosid peksma või ühiskonnast välja juurima, siis on see otsene üleskutse vägivallale ja selle tõkestamiseks ei ole vaja mingit uut seadust, sest Karistusseadustiku § 151 on konkreetne, andes õiguskaitseorganitele piisava põhjuse üleskutsele reageerimiseks.
Väita kellegi kohta midagi alusetut – ja ka kaaskodaniku solvamine – ei ole tänases õigusruumis karistusseadustiku mõistes kuritegu. Karistust kandmata ei saa solvata ega laimata kohtuesindajat, võimuesindajat ja isegi rahvusvaheliselt kaitstud isikut, kuid naabrimehest või -naisest võid sa rääkida kõike, mida sülg suhu toob, tallates sellega ta eneseväärikuse oma suva järgi jalge alla. Ja laimajal jääb veel õigust ülegi. Kuid kelle eneseväärikust siis seadusandja keelab kahjustada? Üllatus, üllatus! Ilma loata Eestis viibivat välismaalast tuleb tänases õigusruumis kohelda väärikalt, inimväärikalt tuleb kohelda kinnipeetut ja seksuaalpervert ei tohi oma ohvrit ära kasutada inimväärikust alandaval moel ja eesmärgil.
Kaaskodanike omavahelistes suhetes ei ole vääritu käitumine seaduseandja silmis taunitav. Vähemalt mitte sellisel määral, et sellist käitumist saaks käsitleda kuriteona. Pigem väärteona, ja seda ka sellises kontekstis, kui laimaja või kaaskodaniku eneseväärikuse riivaja ei suuda oma esitatud väidet kohtulikult tõendada. Elementaarseks näiteks on interneti kommentaariumite kangelased, kes elavad välja oma pahatahtlikkust ja laimavad paljusid asjalikke kaaskodanikke alusetult, teadmata või adumata tihtilugu üldse, millest sisuliselt räägitakse. Sellisetel juhtudel on solvatu ja alandatu ainsaks võimaluseks tuvastada kohtu kaudu laimaja isik ja esitada talle tsiviilkorras kahjunõue oma au ja väärikuse kahjustamise eest.
Siit jooksebki piir. Kui internetihuligaan tauniks konkreetselt puudutatud isiku tegevust ja avaldaks selle kohta oma arvamust, siis oleks kõik korrektne. Kuigi ka sellisel juhul on ta sunnitud tõendama, et tema väited tuginevad kehtivale õigusraamistikule ja loomulikult faktidele.
Sõnavabadust saab kaitsta ja põlistada täpselt niipalju, kui sõna ise ei muutu läbi väite ründavaks teiste isikute suhtes. Igasuguse ründe põhjenduseks ja aluseks peab olema tõestus. Selle puudumisel peab olema võimalus valeväitja suhtes rakendada sanktsioone ja seda mitte ainult riigivõimu esindajate, vaid ka tavakodanike au ja väärikuse kaitseks.
Kui aga tegemist ei ole halvustava väitega, vaid avaldaja isikliku seiskohaga, mis algab sõnadega, et minu arvates või minu meelest, siis peab sellisele väljendusvormile laienema sõnavabaduse kaitse. Sest iga inimese inimõigus on ükskõik kellest või millest midagi arvata ja oma arvamusest ka üldsust informeerida.
Seega ei saa vihakõne seadus omada ühiskonnas mingit täiendavat või efektiivsemat regulatsiooni. Kui ma ikka arvan, et meie välisminister ei oska Riigikogu kõnetoolis lihtsatele küsimustele vastata ja kui ma julgen faktidele tuginedes oma arvamust avalikult esitada, et vaatamata sellele, et ta näeb päris kena välja, on ta välisministrina lihtlabane ajudeta marionett, siis on mul õigus sedasi arvata ja viha- või vaenukõnega ei ole sellel midagi pistmist.
HARRY RAUDVERE BLOGI 