Sünnipäevajärgne pohmell

Eesti Vabariik sai 103. aastaseks. Need, kes seda tähtpäeva tähistada soovisid, seda ka tegid. Peeti kõnesid ja edastati tervitusi. Kõik, mis hingel, ja millest tarkus üle käis, sai välja öeldud. Mulle imponeerisid kolm kõnepidajat. Üks neist oli meie president, teine õiguskantsler ja kolmas EKRE esimees. Hea etteaste paneb ka hiljem tema sisu üle juurdlema.

Püüad ju ikka nende jutust leida seoseid enda maailmavaatega, iseenese praktilistele kogemustele tuginedes. Ja jõuad järjekordsele järeldusele, et täiuslikku arusaamist meie riigist, viimase aja poliitilistest sündmustest ja iseolemisest, ei ole neist kellelgi. Kes püüab olla lihtsalt meeldiv, kes räägib üht ja teeb samas teist ning kolmas võitleks kasvõi terve maailmaga, saamata üldse aru, kes on meie väikese rahvusriigi tõelised vaenlased.

Presidendi kõne on vaieldamatult tähtsaim. Tema väljaütlemised peaks olema igale eestimaalasele juhiseks ja teenäitajaks. Võiks ju olla, aga kas ka on? Presidendi kõne läbivaks jooneks on eestlaste patriotismitundele rõhumine. Ühelt poolt kumab läbi ühiskonna vaesus ja selle pinnal tehtavad rahva igapäevased kangelasteod. Riik ei ole suutnud meile anda tulevikukindlust. Kohalikud omavalitsused ei jaksa seda teha. Siit kerkibki kodanikuna küsimus – miks ei jaksa kohalikud omavalitsused seda teha ja miks riik ei suuda anda mitte ainult puuetega inimestele, vaid kogu ühiskonnale tulevikukindlust? Vastus on lihtne. Kogu meie väikese rahvusriigi eksistentsiaalne mudel on üles ehitatud võõrideoloogiale ja niinimetatud „sõprade“ huve silmas pidades. Ükskõik, mida selle valguses ette võtta, saab tulemus olla ainult ühene. President teeb ettepaneku, et prooviks nüüd hoopis südamega? Me võime ju proovida, aga mida me peame südamega proovima? Taluma ja kannatama poliitilist tölplust ja selle üleüldist ülistamist? Tänan, ei soovi.

Ta leiab, et igal hommikul elu hapruse üle mõtlemine väljendab empaatiat. Pigem peegeldab selline hingeseisund hoopis hirmu oma elunatukese pärast? Meie tervishoid on olnud üsna odav pidada, võrreldes paljude heaoluühiskondadega. On isegi uskumatu, kui palju me selle raha eest saame… Me saaksime kordades rohkem, kui me ei peaks oma ravikindlustuse eelarvest kinni maksma eraettevõtjate põhikasumit. Ja seda nende oma hinnakirja alusel. President puudutas veel muidki teemasid, aga ma usun, et pole mõtet nendele rohkem aega pühendada. Tema mõtete edasine analüüs ei vii meid isegi mitte tupikusse.

Õiguskantsler Ülle Madise ütles Tartu kohtute vabariigi aastapäevale pühendatud virtuaalsel kontsertaktusel peetud kõnes: „Ei oleks vast ükski korralik õigusteadlane uskunud, et jõuame aega, mil jultunult rikutakse põhiseadust ja Euroopa Liidu õigust. Sõltumatu õigusemõistmine ja põhiõiguste kaitse saavad end tõestada just raskel ajal. Põhiseadus kehtib ka kriisis, olgu sõda või pandeemia.“

Väga õige, proua õiguskantsler, kuid selle pinnalt tekib, või kerkib üles, üks vahetu ja äärmiselt isiklik emotsioon, mis ei põhjusta just otseselt viha, kuid nõutust ometegi. Sügavat nõutust koos õigustatud küsimusega, kas siis ühes põhiseaduse riivet puudutavas kohtasjas oli esimese astme kohtunik tõeliselt rumal, kui nägi riigi käitumises Põhiseadustes fikseeritud vabaduste räiget rikkumist. Või olid sama rumalamad või veel rumalamad ringkonnakohtu kolm kohtunikku, kes leidsid samuti, et Põhiseadust on riigiametnike poolt sõna otseses mõttes vägistatud. Riigikohus saatis nimetatud teema õiguskantslerile seisukoha võtmiseks ja nii nagu oligi ette arvata, tunnistas Õiguskantsleri büroo riigi tegevuse põhiseadusega kooskõlas olevaks. See küsimus ei ole tavaline, lihtlabane käsitlus, vaid sellele konkreetsele seisukohale tugineb Eesti, kui õigusriigi maine. Kui raiutakse läbi usaldus riigivõimu vastu, siis ei maksa presidendil enam rääkida südamega tegemisest või patriotismist. Need tunded kaovad koos tekkiva ülekohtuga, mille vastu oled sa kodanikuna võimetu. Üksiku kodanikuna igal juhul, kuid mõttekaaslastega üheskoos tekitatud poliitilise jõu vastu murduksid ka bürokraatia diktatuuri hambad. Kuid selleks on vaja avada eelkõige rahva meeled, et nad ei laseks end aeglasel tulel konnana ära keeta, ega usuks pisaraid välja kiskuvatesse lugulauludesse suurtest sõpradest ja meie kõikehõlmavast ohvrimeelsusest. Esmalt tuleb hakata ennast austama ja endast lugu pidama. See on ühe väikerahva kestmajäämise alus.

EKRE tõrvikurongkäigul peetud kõnes rõhutas erakonna esimes, et mitte kunagi varem ei ole välisjõudude poolt rünnatud meie rahvuslikku iseolemist ja me oleme uues vabadussõjas. Ründed toimuvad samuti meie oma rahvuskaaslaste poolt, meie riikliku iseolemise ja iseseisvuse vastu. Võitlus käib meie vabaduste vastu. Põhimõtteliselt on kõik väljaöeldu tõsi. Kuid ei ole midagi hullemat, kui kriitika ilma konkreetse tegevusplaanita. Tahaks küsida, et kes siis on konkreetselt meie vabaduse välisvaenlased ja kelle diktaadi järgi meid sunnitakse elama? Sellest ei rääkinud EKRE esimees sõnagi. Jah, me võime arvata ja esimesena kargavad pähe Euroopa Liidu juhtorganid, kelle eesmärgiks on rahvusriikide lammutamine ja oma ülemvõimu lõplik kehtestamine. Kuid samasugune soov on ka USA valitsevatel ringkondadel – kasutada meid pimesi oma idanaabri vastu. Tehakse kõik selleks, et me ei lähtuks oma riigi majanduslikest ja poliitilistest eelistustest ning kasumlikkusest, vaid panustaksime liitlassuhetele, mis kammitsevad meid sõna otseses mõttes. Kas sellise pealesunnitud sõpruse tagajärjed ei peegeldu meie presidendi sõnavõtus välja toodud vaesuses ja probleemides, millega meie riik peab praegu rinda pistma? Kui EKRE esimees mainis vabadusvõitlejatena mehi, kes võitlesid Sinimägedes ja Võrumaa metsades kommunistliku internatsionaalse ideoloogia vastu, siis täna Venemaal sellist ideoloogiat ei eksisteeri. Äkki me peaksime sõpru ja liitlasi otsime just nende hulgast, kelle rahvuslikku identiteeti püütakse samadel alustel ja samade meetoditega hävitada nagu ka Eesti oma. Vahest peaksime avama silmad ja nägema reaalsust palju suuremas pildis, kui EKRE seda üldse teeb või teha suudab?

EKRE juhtkond on tituleerinud võimuvahetuse riigis korruptiivseks vandenõuks. Seda seisukohta on avalikult toetanud mitmed soliidsed isikud. Prokuratuur ründas just täpselt ajastatult Keskerakonda ja EKRE-t ja tänu sellele ei jõutud Riigikogus perekonnateemalise referendumi ei heaks-, ega halvakskiitmiseni. Keegi ei vaidle vastu, et nendel sündmustel võis olla seos, kuid kuidas saab riigipööret nimetada korruptiivseks? Valitsusest astus tagasi Keskerakond ja tegi seda täpselt nii nagu riigi seadused seda ka ette näevad. Sellist käitumist ei nõudnud ei prokuratuur, ega keegi teine. Keskerakond otsustas ise valitsuse laiali saata. Kas sellega reedeti EKRE, see on ainult emotsiooni ja tõlgendamise küsimus. Kuid selles tegevuses ei olnud midagi korruptiivset, seda enam, et Keskerakonnal oli tagasiastumisega samasugune võimalus jätkata valitsuses. Kes siis reetis EKRE? Kas Reformierakond või KAPO? Ei kumbki. EKRE reetis Keskerakond. Ja kui me nüüd loeme, et EKRE esimees kiidab Jüri Ratast ja kinnitab, et Jüri Ratasest saaks Eestile hea president, siis saab tekkida ainult üks järeldus – Põhimõtted EKREs eksisteerivad ainult siis, kui see on endale kasulik. Tõenäosus, et Riigikogus valitaksegi Jüri Ratas järgmiseks presidendiks, on täiesti olemas ja äkki siis teeb Jüri Ratas Martin Helmele ettepaneku uue valitsuse moodustamiseks? Aga seda on väga raske uskuda…

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.