Üks tont luusib mööda Euroopat

Kommentaar 06.02.2021 Eesti Ekspressis avaldatud artiklile “Ei au, ei kuulsust. Ainult häbi. Euroopa Liit käis Moskvas“.

Üks tont käib mööda Euroopat – kommunismitont.
Nii kirjutasid K. Marx ja F. Enegels 1848.aastal oma Kommunistliku partei manifestis.

Täpselt sama saame väita ka täna, et jälle on tulnud üks tont mööda Euroopat ringi luusima. See tont on kommunismitondile lähedalt sugulane. Oma kohalviibimisega nakatab ta riike ja rahvaid.  Nüristab mõistust ja mürgitab meeled. Hävitab moraali ja isikupära ning on loonud topeltmoraali ja -standardid.  See tont on liberalismitont.

Eriti ilmekalt paistis tema laostav mõju silma Euroopa Liidu välisasjade kõrge esindaja Josep Borrelli kohtumisel Vene välisministri Sergei Lavroviga. Liberalismist nakatunutel oli selle kohtumise pärast piinlik ja hädakisa kaikus kõrgustesse.

Mis siis juhtus, et liberaalid end Euroopas halvasti tundsid?

Kas tõesti jõudis vahkviha levitajatele pärale reaalsus, et fanaatiline massihüsteeria Venemaa aadressil ei ole kandnud vilja ja kõik nende süüdistused kipuvad jooksma tühja.

Kujutage ette, Josep Borelli läks Venemaale teistelt luba küsimata ja ei korraldanudki skandaali. Ei tahtnud kohtuda Aleksei Navalnõiga, ega üritanudki sekkuda Venemaa kohtusüsteemi tegemistesse. Kuid kas ta oleks pidanud seda tegema? Miks ei süüdista liberaalne riikideülene seltskond teda näiteks WikiLeaksi asutajaliikme Julian Assange tabanud tagakiusamisele ja represseerimisele tähelepanu pööramise pärast? Miks peaks Navalnõist räägitama rohkem, kui nendest sadadest ja tuhandetest isikutest, keda seesamune läänemaailm hoiab vanglates kohtuta ja süüd tõendamata?

Kõrvaltvaatajale jääb arusaamatuks,  miks peaks praeguses olukorras mõjuma strateegilise dialoogi hoidmine ja arendamine Venemaaga naeruväärse ja nõrgana? Mis olukord see jälle selline on? Tegelikult pole mingit olukorda. Venemaa on ikka Venemaa. Lihtsalt paranoiline vihkamine liberaalide poolt, kes tunnetavad, et nende pealesunnitud mängureeglid venelaste jaoks ei kehti. Käib närvidele, et venelased on üle neile pidevalt kaela kallatavast sopast.

Väga huvitav on fakt, et me oleme kuulnud leierdamiseni Venemaa kuritegudest Gruusia ja Ukraina vastu, mille eest peaksid nad igavesti põrgutules põlema. Kui aga mitte reageerida pimesi stamp väljenditele ja püüda jõuda konkreetsete faktideni, siis ei tule asjalikust dialoogist nende kõiketeadjatega midagi välja. Nad keelduvad teemat arutamast väitega, et seda ju teavad nii kui nii kõik, milleks sellest veel rääkida. Kuid kas ikkagi teavad?

Jälle peame kuulma, et meie ainukeseks julgeoleku garantiiks on sõprus Ameerikaga ja NATO liikmelisus. Millistele reaalsetele asjaoludele või faktidele saame viimase kolmekümne aasta jooksul tugineda, et Venemaa on ohuks meie julgeolekule? Kas Venemaa ei võiks olla hoopis meie kaubanduspartner, tohutu tooraineressursside allikas? Miks me peame endast lugupidava rahvana kuulama ja uskuma pidevat propagandat, mitte tuginema reaalsetele oludele ja eelkõige sisemiselt oma rahvuslikule julgeolekule. Ja seda julgeolekut ei anna meile liitlassuhted NATOga. Pigem viib see eelarvest väga palju raha minema. Tõelise sõjalise konflikti korral ei saa meiesugusel väikeriigil olla kõige vähematki võimalust hakata sõjaliselt vastu kõrgtehnoloogiat omavatele potentsiaalsetele vaenlastele. Selle asemel peaksime oluliselt tugevdama riigi sisejulgeolekut ja täiendama ressursse.

Millele tugineb fantaasia, et Venemaa võiks oma sisepingete leevendamiseks rünnata Eestit? Või kas Venemaal üldse ongi selliseid sisepingeid, mis võiksid olla ohtlikud keskvõimule? Kindlasti mitte. On erinevad arvamused, poliitilised ambitsioonid ja rahulolematus keskvõimuga, kuid vaatame ikka veidi ka maailmas ringi. Rahvarahutused USA-s, Prantsuse kollased vestid. Massilised riigivõimu vastu väljaastumised Saksamaal ja paljudes teistes riikides? On siis Venemaa tänavatel toimuv midagi erakordset, millest kogu aeg pasundada?

Mida erilist lootis Leedu väliminister Gabrielius Landsbergis Josep Borelli visiidist Venamaale, kui ta kirjutas Twitteris: Midagi ei saavutatud, võimalused lasti käest, maine sai hoobi.

Millest Gabrielius Landsbergis  unistas? Mida pidi Josep Borell tema meelest Venemaal saavutama? Tegelikult sai Josep Borell lõpuks seda, mida Euroopa on kogu aeg Venemaalt norinud. Josep Borell sai selge ja konkreetse vastuse, et Euroopa liidrite süüdistused Navalnõi mürgitamise kohta ei ole muud kui kultuuriline ülbus ja luulud. Seda seisukohta ümber lükata on äärmiselt keeruline, kui mitte võimatu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.