Ennustus tänaseks päevaks

Keskerakonna IX kongress toimus 09. augustil 2003. aastal Tartus. 

Esinesin seal kõnega Keskerakonna tulevikust ja võimalustest. Enam vähem kõik, millest sai tookord räägitud on tänaseks täitunud. Keskerakonnast ei saanud asja siis ole saanud ka täna.  

---

Keskerakonna IX Kongress

Tere lugupeetud keskerakondlased ja külalised!

Erakonnast

Minu käest on korduvalt küsitud, miks ma kandideerid Eesti Keskerakonna esimehe kohale, sest nii kui nii olevat ette teada, milline on nende valimiste tulemus.

Minu vastus on lihtne. Ma ei saa leppida olukorraga, kus Keskerakond ei oma Eesti ühiskonna arengu kohta selgeid ning kindlaid ja visioone. Ma ei saa leppida olukorraga, kus ei pöörata piisavalt tähelepanu Keskerakonna, kui poliitilise organisatsiooni keskuse ja struktuuridevahelisele organisatoorsele kui ka tehnilisele tööle.

Minu tegevuse esmaprintsiipidest potentsiaalse Keskerakonna esimehena on teil võimalus olnud tutvuda teesides, mida on sellel Kongressil levitatud.

Milles seisneb probleem? Probleem on selles, et tänane Keskerakond on kaotamas oma nägu ja oma deklareeritud eesmärke.

Lugedes Edgar Savisaare raamatut Usun Eestisse, olen ma nõus paljude seisukohtade ja järeldustega, kuid samas tekitab minus küsimusi Keskerakonna, kui poliitilise organisatsiooni osatähtsuse määratlemine Eesti ühiskonnas. Ma olen nõus, et Eesti tuleb luua uuesti. Täna on see probleemistik eriti aktuaalne, sest liberaalses maailmas, kus käib pidev võitlus nii tooraine kui ka turgude pärast kaldub see ka paratamatult poliitikasse, kus ühe rahva enamusele toetuva erakonna ainsaks ja kindlamaks kapitaliks saavad olla printsiibid, mida esitada rahvale selgelt ning mõistetavalt. Ja mitte ainult esitada vaid ka selle järgi käituda.

Erinevate poliitiliste jõudude koostöö ja vastastikuse mõistmise ning ühiskondlikku kokkuleppe asemel käib tõsine võitlus oma ideede, maailmavaate ja samas ka valijate eest, kus ühe poliitilise erakonna eduks saab lisaks eeltoodule olla efektiivne ja toimiv organisatsioon, mis ei eksisteeri iseenda või parteiladviku heaolu kindlustava atribuudina, vaid on vahend, mille kaudu ühesuguste maailmavaadetega inimesed saavad ellu viia oma poliitikat.

Täna ei piisa oponentide või rivaalide aadressil tehtavast kriitikast. Ei piisa avaldustest pressis ega ka väitlustest Riigikogus. Ühiskonnale on vaja tervikvisiooni riigi arenguprotsessidest ja nendevahelistest seostest. Ja just nimelt sellistest, milles tulemusena võidab enamus rahvast aga mitte üksikud huvigrupid, mis eksisteerivad ka Keskerakonna sees.

Ma ei saa leppida olukorraga, et Keskerakond, mille arendamisse ja käekäiku olen ma aastate jooksul andnud palju energiat ning seadnud tihti selle nimel isiklikud huvid tahaplaanile, on kaotanud oma näo ja identiteedi, kus arutlustes ja analüüsis sisulise teemakäsitluseni tavaliselt ei jõutagi. Tekib küsimus, miks eksisteerib selline Keskerakond üldse, kui me ei oma kindlaid tegevusprintsiipe ning oleme valmis hetkega loobuma oma seisukohtadest?

Võime küsida, mis on täna siis Keskerakonnal viga? Olime ju valimiste võitjad. Meid toetas kõige rohkem valijaid.

Aga sellest jääb väheks. Jääb väheks sellepärast, et otsustavatel hetkedel lasime ennast kaasa kiskuda avantüüri, mis paljastas meie poliitilise eliidi tõelise palge- saada iga hinna eest valitsusse, olgu selleks siis kas või oma programmilistest seisukohtadest loobumine. Kuidas muidu mõista ajakirjandusse jõudnud Keskerakonna esimehe avaldust Reformierakonnale- me oleme valmis loobuma kõikidest oma põhimõtetest, valitsusse saamise nimel. Ja kui see võiski olla ajakirjanduslik fantaasia, siis valitsuskoalitsioon Reformierakonnaga seda kindlasti ei olnud.

Meie programmiline sõnum rahvale ja tegevus on vastuolulised. Kas te tõesti usute, et keskmine eestlane, kes suudab mõelda ja olukorda analüüsida on üdini rumal, kes tuleb ja annab hääle valimistel Keskerakonnale ainult sellepärast, et Keskerakond lihtsalt eksisteerib või kulutab meeletult raha valimiskampaaniale. Kindlasti mitte.

Raamatus Usun Eestisse on Edgar Savisaar öelnud:

Keskerakonna tugevus 1999. aasta märtsi valimistel tulenes sellest, et ta suutis näidata alternatiivi. Reformierakond ja selle liitlased ütlesid: elage kuis tahate, aidake end ise. Keskerakond ütles neile, et riik on olemas inimese pärast.

Ja juba natukene aega peale neid sõnu olime me ise Reformierakonna liitlased. On häbi ja kahetsusväärne kuulda meie endiste ministrite suust, et me ei saanud midagi teha, sest allusime Reformierakonna diktaadile.

Kuidas ma saangi usaldada senist Keskerakonna juhtimist. Kuidas saate seda teha Teie, lugupeetud delegaadid. On selge, et koalitsioonist reformierakonnaga võitsid meie hulgast nii mõnedki, kuid kas see on piisav, et reeta oma valijaskond. Ja ka nüüd on Keskerakonna juhi poolt tehtud avaldus, et me oleme nõus minema valitsusse, kuid millistel tingimustel.

Ma ei usu, et senise juhtimise ja tõekspidamise korral suudab Keskerakond tõusta Eestis juhtivaks poliitiliseks jõuks. Ma ei usu, et selliste arusaamade ja töökorralduse korral suudame vastu seista parmpoolsete jõudude rünnakutele ning samas kaitsta ja harida rahvast lausvalede ning demagoogia äratundmisel.

Oleme jõudnud olukorrani, kus erakonna sees on tekkinud erinevad huvigrupid. Nii mõnedki erakonna juhtpoliitikud ei kuulu täna oma maailmavaatelt ja tõekspidamistelt Keskerakonda. See on loomulik ja seda kooslust vägisi koos hoida on mõttetu. Kui väljenduda Klassikaliselt, siis on Keskerakonnas tekkinud antagonistlikud vastuolud, mida ei olegi võimalik lihtsalt lahendada. Keegi peab loobuma. Kuid millest, see on iseküsimus ja seda näitab lähitulevik.

Te teate väga hästi, et erakonna suur liikmelisus paberil ei tähenda veel kvaliteeti.

Olen rääkinud paljude erakonnakaaslastega, kes viibivad täna ka siin saalis ja nad on olnud minuga ühel meelel. Teadke, et täna on võimalik Keskerakonna saatust muuta. Just nimelt täna ja mitte homme. Homme oleme valitud teel, mille lõpppunkt on täna Teie valida.

Euroopa Liidust

Tänaseks päevaks väljakujunenud Euroopa Liidu põhimõte ei ole kaugeltki see, milline ta oli esialgselt. Sellest ka piisav segadus ning demagoogiliste heietuste põhiliin Euroopa Liiduga liitumise pooldajate poolt.

Teadlikult või mitte teadlikult aetakse segamini sündmused ajateljel, jättes märkimata, et tänaseks väljatöötatud EL põhiseadus näeb Euroopa Liitu juriidilise isikuna, kus on ülemuslikuks Euroopa Liidu seadused ja raha.

Sellega on kõik öeldud ning iga inimene, kes vähegi orienteerub ühiskonna arengu teoreetilistes küsimustes ning oskab mõelda ja sünteesida piisavat informatsiooni mõistab, et lähiajal muutub Eesti sellise ja just nimelt sellise Euroopa Liiduga liitumise korral kasvava sõjakusega unitaarriigi ääremaaks.

Põhjused on lihtsad. NL lagunemisega kadus tasakaalustav jõud, mille tulemusena rahvusvahelised monopolid (imperialism), asus aktiivselt allutama uusi turge. Kus on võimalik, seal aetakse läbi mesijutu ja toetuslubadustega, kus mitte, lastakse käiku relvad. Eesti liitumist Euroopa Liiduga ei saa vaadelda kui lokaalset protsessi vaid nende põhjuste tegelikuks mõistmiseks on vaja vaadata ja tunnetada sündmusi, mis üritavad kujundada meie reaalsust. Ja ka väga palju tuleb osata lugeda ridade vahelt.

Meie riigi tipppoliitikud, toetades pimesi Euroopa Liiduga liitumist tunnistavad avalikult suutmatust juhtida riiki ja rahvast. Meil ei olevat alternatiive. Loomulikult on ja mitte vähe. Meid hirmutatakse Venemaa ja isolatsiooni jäämisega. Üritatakse manipuleerida meie hirmudega, lootes tõsiasjale, et oleme endas kujundanud igavese orjarahva mentaliteedi, mida muuta on võimatu.

Armsad keskerakondlased!

Kas tõesti me tunnistame oma suutmatust eksisteerida iseseisva suveräänse riigina, kas tõesti me anname ära oma riikliku iseseisvuse ja langeme libekeelse mesijutu ning manipulatsioonide ohvriks. Kas tõesti ei ole te piisavalt vabad ja sõltumatud oma hinges, et kujundada ise oma laste tulevikku.

Lugedes meie europooldajate artikleid ja kuulates esinemisi tahaks küsida grusiini mägilase kombel: Mitme lamba eest teie oma diplomid ja kraadid ostsite? Kus on Teie mõtlemisvõime ja sünteesioskus. Kas see on kadunud koos Brüsselis käimise eest saadavate komandeeringurahadega, mille päevamaksumus on suurem kui lihttöölise kuupalk?

Ja veel. On olemas probleemistik, millest ei räägita või kajastatakse hoopis teisiti.

Euroopa Liiduga liitumise korral ootab meid ees hindade märkimisväärne tõus.

Ja siit küsimus, millele pole suutnud adekvaatset vastust anda ükski Euroopa Liiduga liitumise pooldaja. Millise raha eest hakkavad tuhanded eesti pered toitma oma lapsi, kui ka praeguseks on vaesusriskipiiril elavate perede arv väga suur. Ei eksisteeri sellist raha ega ka põhimõtet, millega sellist kiiret hinnatõusu kompenseerida. Ja kui väidetakse, et seda ei tule ja nii see ei ole, siis usun, et mind mõistavad lähiajal paljud aga siis on see juba hilja. Ajalugu kordub aga kahjuks farsina.

Me ei ole isolatsioonis ega jää ka sinna. Lihtsameelne on arvata, et meid hakatakse ignoreerima sellepärast, et me valime oma tee ja saatuse. Meie majanduse põhisammasteks on välismaised investeeringud ja need ei kao mitte kuhugi, kui siin on kasulik toota ja majandada. Siin paneb majanduslik huvitatus ja turg kõik paika.

Ja nii kui nii ei reguleeri EL meie sotsiaalprobleeme. Need jäävad rahulikult meie endi kanda.

Täna me peame lihtsalt endasse uskuma. Me ei kaota õige riikliku arengumudeli korral eriti midagi. Me peame lihtsalt taastama riikliku regulatsiooni osatähtsuse rahva jaoks olulistes valdkondades, milleks esmasteks on haridus, pangandus, tervishoid koos printsiibiga, et riigi, meie ühiskondlikku vara ei halda eraõiguslikud struktuurid, mille tegevuse üle puudub ühiskonnal reaalne kontroll. Me ei saa ega tohi tunnistada piiramatut liberalismi riigieelarveliste vahendite kasutamisel, kus piiratud ressursi tingimustes on loodud turumajanduslik mudel, mille eesmärgiks saab olla ainult lisaväärtuse ehk kasumi saamine. Meie piiratud ressursi korral ei ole võimalik kinni maksta äriühingute põhikasumit. Me ei ole lihtsalt nii rikkad. Me peame oskama kasutada oma nappisid vahendeid ratsionaalselt ja nii, et sellest saaks otsest kasu kõige rohkem inimesi. Ja kui erasektor ja vaba ettevõtlus tahavad konkureerida riikliku sektoriga, et pakkuda paremat teenus kindlates valdkondades, siis lasku käia! Turg on avatud ja kõik on teretulnud!

Me peame pidurdama kapitali jätkuvat kontsentratsiooni ning looma nn. lokaalse raharingluse, millest paljud ühiskonnateoreetikud pole undki näinud. Me peame valima paljudes asjades oma tee, sest ajaloos ei ole tuntud seni kogemust, kus suur ühiskondlik ja näiliselt peremeheta vara pidi leidma endale reaalse omaniku. Vastupidine kogemus on teadagi olemas.

Me ei saa pimesi matkida niigi problemaatilisi subkultuure. Me peame ehitama Eesti uuesti ja seda saame teha olles sõltumatu ja suveräänne riik. Ja miks ei võiks olla see poliitiline jõud Keskerakond, kes seda suudab! Mõelge sellele!

Kokkuvõtteks

Tänane Keskerakonna IX kongressi delegaat meenutab mulle tuntud muinasjutukangelast, kes on jõudnud kolme tee ristile.

Valikud on sama problemaatilised.

Valides endise olukorra, ei muutu midagi, peale selle, et Keskerakonnast ütleb lahti järjest rohkem mõtlevaid inimesi, sest tõelise poliitika ja ideoloogia puudumise traagelniite ei ole võimalik enam varjata.

Valides Liitumise Euroopa Liiduga ja toetades liberalismi ja varjatud parempoolsust, mis on segunenud isiklike ambitsioonide sasipuntraga, kaotame oma näo, oma identiteedi ja sellega oma valijad, ning muutume äravahetamiseni sarnasteks nii Reformierakonna kui ja ka Res Publicaga. Me lihtsalt lahustume.

Valides kolmas tee on võimalus vastu minna uuele. Avastada enda jaoks hoopis teistsuguse maailma ja saada hinges vabaks jättes igaveseks ajalukku meie rahva teadvuses oleva pika orjaaja.

Täna on Keskerakonna saatus Teie kätes. Täna otsustate Teie.