Ülle Madise kõnest “Põhiõiguste kaitse rasketel aegadel”

Kuulasin Ülle Madise sõnavõttu (LINK). Kuulasin, ja ei uskunud oma kõrvu. Täpselt samade teemade ja samade küsimuste vastu, mida lahkas Ülle Madise, oleme oma mõttekaaslastega läbi aastate võidelnud. Riigi ning ametnike keelud, käsud ja piirangud – väidetava üldise hüve nimel – on ruineerinud vaba ettevõtlust ja kujundanud peavoolumeedia kaasabil ühiskondlikku arvamust nende poolt soovitud suunas.

Kes meist ei oleks kuulnud kaitseministeeriumi ametnike suust väidet, et muutunud julgeolekuolukorra tõttu ei tohi Ida-Virumaale tuulegeneraatoreid paigaldada, sest nad segavat riigi eelhoiatussüsteeme. Luurajad ei saavat luurata, kui generaatorid töötavad! On need luurajad siis üldse oma nime väärt? Loomulikult mitte, sest luuraja peab saama luurata kõikvõimalikes tingimuses. Küsimuse tuum on hoopis mujal. Ükskõik, kuidas seda ka ei püütaks varjata. Tuulegeneraatoreid ei tohi Ida-Virumaale paigaldada eraettevõtjad, aga Narva tuhaväljadel töötav Eesti Energiale kuuluv tuulepark ei ole riigi julgeolekule ohuks. Selle väljamõeldud ja tõendamata riigipoolse väite tõttu on eraettevõtjatele otseselt tekitatud sadadesse miljonitesse ulatuvat kahju. Ja seeläbi kogu ühiskonnale. Kuid millal siis see julgeolekuolukord nii drastiliselt muutus, selle kohta ei oska väitjad midagi täpselt kosta.

Või valitsuse otsus kohustada Lüganuse valda rajama kaheksa aasta jooksul Aidu karjääri tuulepark? Siis prauhti – ei olnud julgeoleku olukorral häda midagi ja kõlbas lasta laias kaares NATO eeskirjadele, millest nüüd on saanud ülimuslikud, otsekui oleks Eesti riik kellegagi sõjajalal? Kohtus vastas kaitseministeeriumi esindaja esitatud küsimusele lakooniliselt, et me ei aruta siin riigi küsimust. Aga mida me siis üldse arutame, kui me ei tohi rääkida tõtt poliitilisest korruptsioonist ja järjest laienevast onupojapoliitikat viljelevatest lurjuslike ametnike armeest, kes omaenese heaolu nimel tallavad meie põhiseaduslikke õigusi jalge alla? Ja mitte ei talla ainult ise, vaid kaasavad oma seadusvastaste otsuste kinnistamiseks ka järelevalve- ja kohtusüsteemi. Ülle Madisel on tuliselt õigus olukorra kirjeldamisel ja üleskutsel – mitte leppida nii ühiskonna enda, kui ka seadusandja tegevusest tingitud hälvetega õigusruumis. Aga kuidas siis tagada Põhiseaduse vankumatut kaitset, kui lisaks ühiskondlikule väärarusaamisele tõmbub süsteem ise ringkaitsesse ja oma seaduslike õiguste eest võitleval kodanikul ei ole ressurssi ega jõudu sellest vastuseisust läbi murda? Kui riigi ametkond ja riigi õigussüsteem töötab otseselt kodanike põhiseaduslikele vabadusele vastu, kas siis tuleb reaalselt hakata rakendama omakaitset? Kuni selleni välja, et hakata riigitüüri juurde pääsenud korruptante ja seaduserikkujaid füüsiliselt hävitama? Jah, meil pidi eksisteerima regressiõigus, aga kes seda praktikas rakendaks, kui need, kes seda rakendama peaksid, langevad esmajärjekorras ise selle mõiste rakenduse alla? Ja nii tekivadki ühiskonnas lepitamatud pinged ning vastasseis, mis võib kulmineeruda meile kõigile ebasoovitavas vormis.

Või järjekordne näide Saaremaa valla Varese sadama detailplaneeringust. Seaduslikult on kõik korras ja ametiasutustelt ka kõik load ja kooskõlastused saadud. Kuid siis, kui planeering on volikogu istungil kehtestamisel, lepivad kolm isikut kokku ja seadusi eirates võetakse kehtestamine päevakorrast maha. Ja mitte ei võeta lihtsalt maha, vaid järgmise tegevuse käigus, ilma uusi asjaolusid esile toomata, lastakse väidetavalt kellegi erahuvile tuginedes kogu sadama äriprojekt põhja. Jäävad loomata töökohad ja kohaliku elu areng saab tõsise tagasilöögi. Ja ongi tekkinud olukord, millest Ülle Madise rääkis. Seadused versus isetegevus. Vallal olevat seadusega antud kaalutlusõigus. Keegi selle vastu ei vaidle, kuid muuta kaalutlusõigus silmagi pilgutama suvaõiguseks, selle kohapealt on Saaremaa koalitsioonipoliitikud mihklid.

Või jälle seesama Saaremaa valla menetluses olev üldplaneering. See kubiseb lühinägelikkusest ja paljust muust, mida tuleks nii tähtsast dokumendist eemal hoida. Iga haritud ja ettenägelik inimene tunnetab sinna sisse planeeritud vaesust ja mahajäämust. Samas põrkuvad ka konstruktiivne kriitika ja elu edendavad ettepanekud vastu bürokraatlikku müüri ja kohalike vastuseisu, sest muutused ei ole tervitatavad ja siinkohal ei ole enam oluline, et muutustega kaasneks ajapikku üldise hüve suurenemine ning elatustaseme tõus.

Hea näide on rahandusministeeriumi kabinetivaikuses sündinud Hoiu-laenuühistute uus seaduseelnõu, mis peaks ametnike sõnul parandama olukorda ühistute valdkonnas, kuid tegelikkuses hävitaks uude seadusesse sisse kirjutatud mõte Hoiu-laenuühistud oma suvaliste ja ebapädevate tõlgendustega. Keegi ametnik võtab enesele õiguse hakata piirama seadusega kodanike põhiõigusi – käskida ja kasutada oma raha nii, nagu kodanikud seda soovivad. Inimest oleks vaja kaitsta inimese enese eest?! Milline suurepärane sotsialistlik jama ametnike suust! Sotsialismi rudimendid ei ole meie meeltest ja õigusruumist kadunud ja vabadel kodanikel tuleks teha kõik selleks, et välja juurida kollektiivne tölplus ja võimu kuritarvitamine ning tagada kodanikele nende endi elude otsustamise üle oluliselt suuremad vabadused.

Iial ei jõuaks kõiki näiteid kajastada, kuid just COVID-19 piirangud on teavitanud ühiskonda nende õiguste piiramisest ja vajadusest kaitsta meie kõikide kodanikuvabadusi. Nii tuuleparkide kui ühistute teema ei puuduta laiu rahvahulki ja selles osas võimurite poolt loodud kuvandile tuginedes ei hakatagi probleemistikku süvenema. Praeguses „pandeemia“ olukorras aga puudutab Põhiseaduse riive kogu ühiskonda ja see võib anda tõuke positiivsete protsesside esilekerkimiseks, mida me kodanikena kõik vajaksime. Lootma peab, kuid võidelda oma õiguste eest tuleb!

Lisa kommentaar

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.