Vaenu õhutamine Eesti moodi

Marko Mihkelson on oma ala tõeline asjatundja! Milline suurepärane ettevalmistus kommunistlikule propagandistile omase tegevuse viljele­misel! Erinevalt nõukogude ajast, kus inimesed said kallutatud uudiseid enamvähem ainult riiklikest infokanalitest, on tänane maailm avatud ja informatsiooni on võimalik hankida otse algallikatest, ilma oma­kasu­püüdlike vahendajateta. Viimasel ajal ajab lausa öökima, kui näed, millise pühendumusega püüavad valitseva ideoloogia esindajad meie inimesi kujundada ja nendest ajudeta idioote kasvatada. Just need, kes oma ninaesise eest on valmis laulma mida iganes, peaasi, et oleks garanteeri­tud peremeeste heakskiit. Vaatame seda üllitist lähemalt ning püüame mõista, mis on jama ja mis koguni lausvale.

Alljärgnevalt:

• Mustas kirjas – Marko Mihkelson
• Sinises kirjas –Harry Raudvere

(Marko Mihkelson– riigikogu liige
Financial Times langes Putini mõjutusoperatsiooni ohvriks – https://epl.delfi.ee/arvamus/marko-mihkelson-financial-times-langes-putini-mojutusoperatsiooni-ohvriks?id=86722699)

Ilmselt üllatas paljusid teisigi läinudreedene maailma majanduslehe Financial Times trükiväljaanne. Harjumatu küljendus reetis kohe midagi suurt. Esikaane hiigelfotolt vaatas vastu kavalalt muigav Venemaa president, kõrval tema tsitaat: “liberaalsed ideed on vananenud”.

Ukraina ei sõdi Venemaaga. Ukrainas käib kodusõda. Seda on kinnitanud ka praegune Ukraina president Volodõmõr Oleksandrovõtš Zelenskõi.

Ukraina sõda Venemaaga ja ukrainlaste omavaheline kodusõda on täiesti kaks erinevat asja, mida ükski mõtlev inimene ei saaks ega tohiks samastada. Oleks ukrainlased sõjas Venemaaga, oleks nende riik arvatavasti juba mitu aastat tagasi maamunalt kadunud.

Küll aga tahavad meie kodukootud propagandistid olukorda just nii kujutada, et Ukraina sõdib Venemaaga. Keegi ju maksab neile selle möla kinni.

Kogu intervjuust jäi mulje, et suurlehe toimetaja, kes ise intervjuud läbi viis, oli langenud märkamatult Kremli mõjutusoperatsiooni ohvriks. Vahetult enne G20 riikide tippkohtumist Osakas lõi Putin brittidele antud intervjuuga korraga mitu kärbest. Esiteks viskas ta liberaalse demokraatia jõulise ründamisega avatud ühiskondade niigi polariseerunud aruteludesse sõna otseses mõttes informatsioonilise pommi.

Vaimuhaigetel tekib ka ühe sümptomina mulje, et keegi püüab neid kogu aeg mürgitada, jälitab või tahab talle muul viisil halba. Liberaalne demokraatia kõrvaltvaadatuna, on igati normaalne nähtus, kuid paraku on ta hakanud end omaenese sabast sööma. Seda tunneme kodanikena igapäevaselt ise ja siin ei ole vaja tugineda kellegi välja­ütle­misele, ega ole see ka kellegi ütlemistest mõjutatud.

Normaalses ühiskonnas saab liberaalne demokraatia eksisteerida efektiivselt siis ja ainult siis, kui liberaalsuse taha ei hakka võimu omavad inimesed peitma iseeneste jaoks loodud anarhilisi käitumisnorme, mille äratuntavaks ja oluliseks tunnuseks on kasvõi riigi ja ametnikkonna huvide ülemäärane rõhutamine ning nende poolt loodavate või ümbertehtavate seadustega tagamine. Valitsustüüri juures olevatel tekib pidev soov ühiskondlikke suhteid üle reguleerida, mille otseseks ees­märgiks saab olla ainult vaba indiviidi loomevabaduse piiramine. Vaba ja sõltumatu inimene on nende mugavustsoonile ohuks. Luuakse ka ise kunstlikke probleeme, et nende lahendamisega hõivata ja kontrollida nii kogunisti teiste riikide kui ka oma kaaskodanike ressursse ja meelsust. Samas rõhutatakse suundumusi, mis kahjus­tavad rahvuste sisest ühtekuuluvustunnet ning halvustatakse neid, kes tahavad oma ajalooliselt kindlaksmääratud ja kujunenud territooriumil, mida nad kodumaaks kutsuvad, elada omaenese kultuurikeskkonnas.

KGB luureohvitserile kohase filigraansusega sidus Putin oma ründeleksikas kenasti kokku Euroopa paremäärmuslaste jutupunktid. Tema sõnum oli lihtne: liberaalne demokraatia hävitab Euroopa inimeste harjumuspärase elu, avab piirid, lubab vägistajatel riiki siseneda ning laseb seksuaalvähemustel oma tahet dikteerida. Kas pole tuttav menüü?

On selles Putini seisukohas midagi valesti öeldud? Piiride kontrollimatu ava­mine, massimigratsioon teise kultuuritausta, usu ja meelsusega inimeste sisse­rände näol, hävitab kohalike elanike harjumuspärase elu. Me näeme seda täna paljudes Euroopa riikides ja selle nägemiseks või teadmiseks ei pea Putinit tänama. Pigem meie endi riigijuhte. See ei ole enam mingi menüü vaid juba serveeritud vähemalt kolme­käiguline lõuna.

Putini sihitud mõttemaailmal on kahjuks üle Euroopa hulgaliselt järgijaid.

Putin ei sihi mingit mõttemaailma, vaid konstateerib Euroopa olukorda külmalt ja ratsionaalselt. Kirjeldab seda olukorda, mida me eurooplastena ise tunneme.

See Kremli taktika on hoopis mõjusam läänemaailma nõrgestamiseks, kui oli kunagi kommunistliku ideoloogia eksport. Ajal, kus globaliseerumise ja sotsiaalmeedia mõjul on läänemaailmas kasvamas protektsionistlikud ja natsionaalsotsialistlikud meeleolud, kõlab isikuvabaduste ründamine paljudele justkui ainuõige lahendusena kõikidele probleemidele. Liberaalsete ideede kahtluse alla seadmine on kõige ilmselgem inforünnak otse meie väärtussüsteemi keskmesse. Sellele aitavad kahjuks kaasa tuhanded “kasulikud idioodid”, ka meil Eestis, kes eneselegi hoomamata sirtsutavad Putini informatsioonilist novitšokki oma inimeste mõtteisse.

On üheselt mõistetav läänemaailma juhtiva eliidi hirm tunnistada enesele, et seni absoluutselt õigeks peetud ja viljeletud imperialistlik – monopoolne ühiskonna­korraldus on sisemiste vastuolude tõttu jõudnud kriisi. Selles ühiskonnamudeli olulisemaks tunnuseks saame nimetada kapitali ja informatsiooni kontsentreerumist kitsa isikute ringi kätte, kes püüavad nii infokanalite kui ka seaduseloome abil oma võimu muu maailma suhtes (ja ka siseriiklikult) tugevdada. Süsteemi sisemiste vastuolude tõttu tuleb viimse võimalusena leida keegi, kelle kraesse ajada omaenese süü ja lühinägelikkus nii sotsiaal- kui majanduspoliitikas. Selleks patuoinaks sobibki suurepäraselt Venemaa, mille vastu tuleb koondada kõik võimalikud ja ka võimatud jõud. Ainult väärastunud isikud või kasu taga ajavad müüdavad lurjused tõlgendavad iseeneste suhtes tehtavat konstruk­tiivset kriitikat ründeks omaenese isiku vastu.

Venemaa peab läänemaailma vastu infosõda tegelikult juba aastakümneid. Tema eesmärgiks on nõrgestada meie liitlassuhteid, püüdes esmalt fragmenteerida ühiskondi ja seejärel Venemaale meelepäraste valitsuste kaudu viia läbi Euroopa “soometamine”. Teiste sõnadega tähendab see USA huvide väljasurumist Euroopast ja seejärel Venemaa vetoõiguse saavutamist julgeolekut puudutavates küsimustes. Eestile tähendaks see otsest ohtu meie julgeolekule.

Infosõda on vaieldamatult vastastikune. Ja see, mida Mihkelsoni lugulaulust lugeda võime, on infosõja kõige ilmekam näide. Tendentslik, pooltõdedele tuginev ja äärmuseni kallutatud propaganda, mis kandideerib absoluutse tõe tiitlile.  Siin on Mihkelson tituleerinud end ametlikult võõrvõimu mõjuagendiks ja tunneb muret USA huvide väljasurumise pärast Euroopast. Täpselt nii, nagu me väikerahvana peaksime välja tõrjuma Vene huvid oma riigist, ei tohi me ka aktsepteerida USA huvisid. Me peame arvestama eelkõige oma rahvuslike huvidega ja oskama näha neid ohte, mida me teiste huve esindades või kaitstes enestele tekitame.

Selles valguses on Euroopa Nõukogu Parlamentaarses Assamblees toimunu arusaa­dav ja Venemaa strateegiliste eesmärkide teostamisel oluline teetähis. Liberaalseid väärtusi vähemalt sõnades kaitsvad Euroopa riigid tegid suure vea, kui uskusid, et Venemaa laua taha tagasi lubamine leevendab pingeid ja lubab seeläbi teistel Venemaad paremini vastutusele võtta. Kahjuks näitab minevik midagi muud.

Minevik näitab üldse imelikke asju, kuid küsimus on täna selles, mida tulevik meile võiks tuua. Venemaa on suurriik ja me ise eksisteerime ka täna otseselt Venemaa armust. Me saame sealt gaasi ja kütuseid. Mis sest, et mõnedel juhtudel ringiga, makstes selle eest kallimat hinda. Venemaal ei ole täna stalinismi ja seda ei paista ka kusagilt tulemas. Me ei saa olla kinni oma riigi arengut plaanides dogmades ja minevikus. See on tupiktee ja sellel teel me täna väikese rahvusriigina oleme.

Venemaa on olnud inimõigusi ja õigusriigi põhimõtteid kaitsva Euroopa Nõukogu liige 1996. aasta jaanuarist. See pole tal takistanud tappa oma kodanikke Tšetšeenias, rünnata naaberriike Gruusiat ja Ukrainat ning anastada nende territooriumit, panna toime sõjakuritegusid Süürias, kasutada keemiarelva Euroopa Nõukogu liikmesriigi Suurbritannia territooriumil ja nii edasi.

Vot siin on tegemist sulaselge jamaga. Vaatame veidi täpsemalt. Sündmused toimu­vad ajateljel ja see, kes ründas Tšetšeeniat, ei ole enam see Venemaa oma kinni­jooksnud poliitikaga. See oli tõesti aeg, kus Venemaa püüdis kontrollida oma lähi­naabreid ja kommunistide ideoloogia tunnistas ainult nende eneste seisukohad ainuõigeteks. Tänaseks on arusaamised muutunud ja Venemaa otsib diktaadi ja allutamise asemel normaalseid partnerlussuhteid ja taunib enesega suhtlemist jõupositsioonilt. Kaoses Venemaa poliitilise eliidi Tšetšeenia sõja vallapäästmise motiiviks oli demonstreerida maailmale oma jõudu ning üritada kuidagigi kehtestada end hääbuva poliitilise jõuna. See oli tõsine viga ja sellest on võetud õppust.

Venemaa ei alustanud 2008. aastal Gruusias sõjategevust, kuid oli sunnitud vastama Gruusia poolsele agressioonile oma rahuvalvajate ja rahvuskaaslaste vastu. Samuti ei ole Venemaa rünnanud Ukrainat, vaid seal kestab jätkuvalt kodusõda. Süürias olid vene väed presidendi Bashshār al-Asad, kes esindas Süüria legaalset ja ametlikku võimu, kutsel. Samas kerkib üles küsimus, kuidas said suveräänse võõrriigi territooriumile USA sõjaväebaasid? Kelle loal ja kelle kutsel? Keemiarelva kasutamise kohta Suurbritannias ei ole esitatud vaatamata korduvatele nõudmistele mingeid ametlikke tõendeid peale propaganda ja ajakirjanduse väidete. Sergei Vikto­rovitšSkripali ja tema tütre Julia väidetav mürgitamine äärmiselt tugevatoimelise närvikava pöördumatult paralüseeriva mürgiga Novotšok ja seejuures kiire imeline elluärkamine ning nende peitmine avalikkuse eest laseb oletada, et tegemist on järjekordse pahatahtliku laus­valega. Sarnase, uurimisorganite poolt tõestatud valega, esines avalikkuse ees võõrvõimu mõjuagendi Eerik-Niiles Krossi ameeriklasest abikaasa Mary Jordan, kes fantaseeris enese ründamise Stroomi rannas, süüdistades ilmsüütuid inimesi. Faktide fabritseerimine ja valedele tugineva propaganda levitamine ühiskonnas on kahjuks domineeriv läänelik ja loomulikult ka euroopalik kultuuriosa.   

Nüüd on Venemaa taaskord karistamatult laua taga tagasi. Mis edasi? Vene dele­gatsiooni liikmed juba hõiskasid, et see tähendab Euroopa julgeolekuarhitektuuri muutumise algust. Sest Venemaata polevat Euroopal ju pääsu. Moskval on muidugi vara hõisata, kuid pinnas oma eesmärkide saavutamiseks on neil jälle parem. Pealegi on Strasbourg suurepärane koht, kus Venemaa eriteenistused saavad teostada mõjutustegevust korraga nii Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee kui ka Euroopa Parlamendi saadikute seas.

On arvata, et paljud Euroopa poliitikud on saanud aru demokraatliku libera­lismi propagandistlikest valedest ja seda suunavast topeltmoraalist, mis kahjus­tab kõikide rahvaste huve. Pole ime, et mõtlevad ja ratsionaalsed majandus­inimesed üritavad taastada normaalseid ja ausaid suhteid Venemaaga. Valedele tuginevate sanktsi­oonide tõttu ei ole kahjukannatajaks kaugeltki mitte Vene­maa, vaid samuti ka sanktsioonidega ühinenud riikide majandused. On täiesti mõistetav, et ühel hetkel kaalub kaine mõistus üles tühjale kohale rajatud hüsteeria ja hirmutamise. Ja mida ütles Venemaa president Putin – „Meie saame ka ilma Euroopata hakkama, kuid nemad ilma Venemaata ei saa.“ On see siis vale? Kaugel sellest. Miks ei kirjuta meie propagandist Venemaal toimuvatest suurtest ja eesrindlikest majandusfoorumistest. Ärikohtumistest, kus erinevate riikide majandusinimesed otsivad Venemaaga koostöövõimalusi ning vaatavad mööda poliitikute haiglastest ponnistustes näidata Venemaad kurjuse kantsina või millena iganes. Igatahes Itaalias on Venemaa väga hinnatud koostööpartner. On siis itaallased meie propagandameistri arust ametlikud (kasulikud) idioodid?

Nagu muuseas toimus Putini intervjuuga samal päeval pressikonverents Gazpromi direktori Aleksei Milleriga, kes torkas veel ühe peene ora eurooplaste tunnetesse. Nord Stream 2 torujuhe valmib selle aasta lõpul sõltumata taanlaste vastuseisust, teatas Miller.

Loomulikult valmib ja kelle asi see peaks olema, kui mitte Saksamaa ja Vene­maa omavaheline asi? Selle gaasiga on üldse kenad lood. Ka meie saame oma gaasi Venemaalt. Pole vahet, kas seda vahendavad täna lätlased või hakkavad tulevikus vahendama soomlased. Gaas ise pärineb Venemaalt. Mõistliku riigina ei raiuks me end lahti Venemaa elektrisüsteemist, tarbiks Venemaa odavat gaasi ilma vahenda­jateta ja sõidaks oluliselt odavama autokütusega. Kui palju võiks energiakandjate odavnedes suureneda Eesti konkurentsivõime, seda ei mõtle valitsuses keegi. Sama lühinägelik majanduspoliitika kui sotsiaalse kriisi tekitamine Ida – Virumaa põlev­kivitööstuses. 

Financial Timesi intervjuu avas Putinile soliidse võimaluse rahvusvahelisest isolatsioonist väljumiseks. Kõik tahtsid temaga Osakas kohtuda. Viie aasta tagune häbi Brisbane’is, kui G20 kohtumisel hoidusid kõik Ukraina ründajaga samale pildile jäämast, oli ununenud kui halb viirastus.

Loomulikult. Rahvad saavad nägijaks. Ka kassipojad sünnivad pimedatena.

Venemaa diplomaatia võttis viimastest päevadest mitu magusat võitu. Seda ajal, kui üksnes juuni kuuga on hukkunud või haavata saanud enam kui 80 Ukraina kaitsjat. Euroopa Liit küll pikendas sanktsioone ja USA Kongress tegi sammu Nord Stream 2 ehitajate sanktsioneerimiseks, kuid üldine trend töötab ikka Venemaa huvide kasuks.

Mis on Venemaal sellega pistmist, et haavata on saanud enam kui 80 Ukraina sõdurit? Ütles Putin ju sulaselgelt, et Minski kokkulepete üheks esmaseks Ukraina poolseks kohustuseks on Donbassile ja Luganskile kehtestatud majandusblokaadi lõpetamine. Seda ei saa teha Putin – nii on otsustanud ja kehtestanud Ukraina president. Sõja lõpetamise initsiatiiv peab tulema ukrain­laste eneste poolt. See saabki olla ainus normaalne lahendus.

USA-l on vaja Venemaaga asuda tuumarelvastuse piiramise leppe uuendus­kõne­lustesse ning meelitada Moskvat olema konstruktiivsem Lähis-Idas. Euroopa suur­riikidel on üha kasvav sisemine surve leevendada sanktsioone Venemaaga kauban­dussuhete elavdamiseks. Kremlis teatakse seda suurepäraselt ja aeg töötab nende kasuks. Seepärast pole imestada, miks president Putin nii suure mõnuga Lääne aja­kirjanduse ühe lipulaeva vähemalt hetkeks oma huvides tööle pani.

USA-l ei ole midagi vaja. Oli tuumarelvastuse ja keskmaarakettide ohjamise kokkulepe. Ei tühistanud seda Venemaa vaid ikka USA. Liiguvad jutud, et ka Eestisse plaanib USA tuumapeadega uusi keskmaarakette ja see teeb meid otsese sõjalise konflikti korral Venemaaga märklauaks. On see siis meie julge­oleku garantiiks? Sellest ei taha aga ükski võõrvõimu propageeriv propagandist iitsatadagi …