Palun selle kirjatüki lugemisel jätta kõrvale isiklikud sümpaatiad või antipaatiad ning keskenduda faktidele ja seisukohtadele. Tahan, et inimesed mõistaksid, millises õigusriigis me tegelikult elame.
Usun, et paljud meist on läbi elanud mõne harukordse sündmuse ning kui sündmus ise on möödanik, hakkame vaikselt mõtlema, mida tundsime, kuulsime või läbi elasime. Täpselt samasugune olukord tabas mind, kui Oleg ja Andres Sõnajalg palusid mind Viru maakohtusse tunnistajaks.
Teema oli õiguslikust seisukohast vaadatuna lihtne. Nimelt andis riik vendadele loa rajada Aidu vanadele kaevandusaladele tuulepark. Hoonestusõiguse avaliku enampakkumise korraldas Lüganuse vald korrektselt ja hoonestusõiguse omandas vendadele Sõnajalgadele kuuluv äriühing. Loomulikult väljastas kohalik omavalitsus seaduslikud ehitusload ja tuulepargi rajamist võis alustada.
Nagu heas kriminullis
Poolteist aastat hiljem leidis kaitseministeerium, kes oli mitmel korral nimetatud tuulepargi rajamise heaks kiitnud, et tegemist on olukorraga, kus paigaldatavad generaatorid segavad riigikaitselise objekti ehk Kellavere radari tööd, ja tegi Ida-Viru maavanemale ettepaneku algatada teenistuslik järelevalve.
Loomulikult, kui juba kaitseministeerium käsib, siis leidis maavalitsus lakke vaadates piisavalt põhjusi, et vaidlustada ehituslubade seaduslikkus, ning palus kohtul tuulepargi rajamine seisma panna.
Nüüd lähebki teema huvitavaks nagu mõnes heas kriminullis.
Kehtiv seadus sätestab, et kohaliku omavalitsuse haldusakti peale, mis on ehituslubade väljastamise aluseks, tohib vaide esitada ainult 30 päeval jooksul haldusakti väljaandmise kuupäevast alates. Möödunud oli aga poolteist aastat.
Ida-Viru maavalitsuse endised ametnikud kinnitasid kohtus nagu ühest suust, et ei teadnud midagi ehitustegevusest Aidu tuulepargis ega ka sellest, et Lüganuse vald oli ehitusload väljastanud. Seda vaatamata tõigale, et ajakirjandus oli korduvalt kajastanud ehitustegevuse algust. Samuti oli teema mitmel korral läbi käinud Ida-Viru maavalitsuse nõupidamistel. Ja nüüd äkki tabas kõiki asjasse puutuvaid endisi maavalitsuse ametnikke ühel hetkel Aidu tuulepargi asjus mälukaotus.
Andres Sõnajalg teadis, et olin käinud pärast seda, kui nad olid ehitusega algust teinud, Ida-Viru maavalitsuses rääkimas oma projektide asjaoludest, ja tundis huvi, kas ka Aidu tuulepargi tegevus tuli nendel kohtumistel jutuks. Loomulikult tuli.
Käisin 12. veebruaril 2016 Ida-Viru maavalitsuses koos oma hea äripartneri Hans Teiviga, keda saarlased teavad kui pikaajalist Saaremaa maavanema kohusetäitjat.
Meil oli kohtumine Ida-Viru maasekretäri Eve Eastiga, kellega arutasime nii tuuleenergia arengut üleüldse kui ka Ida-Virumaaga seonduvaid probleeme. Väitsin, et kogu jutt tuulegeneraatorite kahjustavast mõjust Kellevere radarile on kunstlikult tekitatud müüt, sest vabariigi valitsus pani avalikule enampakkumisele Tootsi tuulepargi hoonestusõiguse ajal, mil kõikide teiste tuuleparkide arendustegevused samas piirkonnas oli kaitseministeerium keelanud.
Teadsin, et riik üritas sekkuda Lüganuse valla toimingutesse, nõudes hoonestusõiguse avaliku pakkumise tulemuste tühistamist. Riik soovis enampakkumise teel Aidu hoonestusõiguse mängida kätte Eesti Energiale, kes ei suutnud tänu oma meeletule bürokraatiale õigeaegselt enampakkumises osaleda.
Teema erutas mind eriliselt, sest just Aidu tuulepargi vahetus läheduses oli kaitseministeerium keelanud Varja tuulepargi arenduse, kuigi eelnevas menetlusprotsessis olid nad kõik kooskõlastused andnud.
Näitasin isiklikult maasekretärile – kes oli meie kohtumise päeval kogunisti maavanema ülesannetes, nagu hiljem selgus – Aidu tuuleparki puudutavaid dokumente. Isegi kui oletada, et enne ei teadnud ta sellest tuulepargist midagi, siis minu käest sai teada, et Aidu tuulepargi rajamiseks on väljastatud ehitusload ja ehitustegevus käib täie hooga.
Kohtunik ja riik ei soovinud teada tõde
Nüüd kohtu ukse taga oodates kohtasin ma uuesti Eve Easti, kes oli kutsutud riigipoolseks tunnistajaks ja loomulikult sai võimaluse kohtusaalis esineda. Kui ma meenutasin meie kohtumisel räägitut, siis minu hämminguks väitis ta, et ei mäleta meie kohtumist üldse. Mind valdas tohutu põlgus, sest teadsin, et ta valetab.
Meie eelmisel kohtumisel oli ta selgel seisukohal, et vendade Sõnajalgade plaan rajada Ida-Virumaale tuulegeneraatorite labade tootmiseks tehas on utoopiline, sest Ida-Virumaal ei ole inimesi, kes sellega hakkama saaksid. Saime koos Hans Teiviga teada, et Ida-Virumaal elavad ainult mingid venelased, joodikud ja narkomaanid. Vennad Sõnajalad olevat aga ülbed ja vastikud tegelased, kes maavalitsuses käies nõuavad oma õigust ja suhtlevad ametnikega ebaviisakalt. Olekski parem, kui neid Ida-Virumaal rohkem ei näeks.
Üritasin Eve Eastile meie kohtumist meelde tuletada, kuid ta nõudis, et jääksime sündsuse piiridesse ning ei läheks isiklikuks.
Selline suhtumine hakkas mu hinges idanema. Ärme lähme isiklikuks! Aga see riigipoolne ülekohus ongi ju minule ning Andres ja Oleg Sõnajalale täiesti isiklik asi. Me ei saagi enam isiklikumaks minna, sest tegemist ongi meie isiklike asjadega.
Oleme investeerinud seaduslikesse ja legaalsetesse ettevõtmistesse oma isiklikku raha, oleme kulutanud meeletult aega ja tervist! Erinevalt ametnikust, kes läheb pärast tööd rahuliku südamega koju pere juurde ja saab palgapäeval pangaarvele meie käest maksudena kokku kogutud raha. Temale ei ole selles tõesti midagi isiklikku, aga meile on!
Istusin päev otsa kohtu istungisaali ukse taga ja lihtsalt ootasin. Ei kohtunik ega ka riik ei tahtnud teada tõde, vaatamata korduvatele vastaspoole nõudmistele mind tunnistajapinki kutsuda.
Kas mitte sellepärast ei saanud ma rääkida tõtt, et tõe ilmsikstulek võiks mõnele arale ja valelikule ametnikule tähendada isiklikku draamat?
artikkel: Meie Maa; Põhjarannik
HARRY RAUDVERE BLOGI 