Kas ei kuuluta ajalehes Saarte Hääl avaldatud lood Pahapilli küla olukorrast, millesse peaks külarahva arvates sekkuma üldsus, politsei ja kui võimalik, teab kes veel, mitte koguni dramaatiliseks?
Väidetavalt on ju seal rahu rikkumas üks äärmiselt halb ja negatiivne tegelane, sisserännanud ja juurteta rikkurist ärimees, kes terroriseerib tervet küla, kehtestades oma seadusi ning sundides jõuga külakogukonda omaenese seaduste järgi elama. Kõlab ju päris võikalt!
Küll me paragrahvi leiame…
Milles need väidetavalt omad ja isetehtud seadused väljenduvad, jääb siiski üpris segaseks, sest arvukates kohtukaebustes Mustjala valla ja selle pahalasest rikkuri vastu, mille algatajateks on sellesamuse külakogukonna parimad esindajad, ei ole erinevad kohtuinstantsid tuvastanud pahalase ega kohaliku omavalitsuse toimingutes isetehtud seadusi, muudest rikkumisest rääkimata.
Tegemist on olnud ikka sulaselgete riigi seadustega, mille järgi elamine peaks olema kõikidele kodanikele austavaks kohustuseks.
No aga ei ole ju võimalik, et mõni väidetav pahalane meie riigi seadusi austab! Kui ei suudeta leida ühtegi pattu, siis tekitame! Kas või vägisi! Nii nagu olevat öelnud kunagine külaproletariaadi vaimne isa: „Leidke mulle inimene ja küll me juba paragrahvi leiame…”
Eeskujudele tuginedes sünnibki äärmiselt segastele ja kahetsusväärsetele asjaoludele tuginedes süüdistus häbematult suures varguses, kus külakurnajast pahalane koos oma naabrimehe Siimuga, kasutades viimase katkise põhjaga traktorikäru, suudavad tunni aja jooksul pihta panna austatud ja lugupeetud advokaadi kinnistult ca 60 tonni sulaselget liiva.
See, et kolhoosikorra ajal liivaaugust võetud liiv pahalase kraesse kirjutada, ei häirinud tänaseid moraalitsejaid karvavõrdki. Täna on pahalasel väga kahju, et see kriminaalasi ei jõudnud kohtusse, sest nii mõnelegi seadustega kursis olevale isikule oli kasulikum lasta asi pigem aeguda, kui hakata kohtus süüdistust kaitsma.
Kas olete kunagi mõelnud stalinlike repressioonide tõeliste süüdlaste peale? Mitte nende peale, kes ajasid püssiga süütut rahvast vagunisse, vaid ikka nende, oma küla inimeste peale, kes sosistasid ligimese kohta alatusi, et saada endale tema hobuvanker või parem viljakandev põllulapp. Lisaks kõigele muule oli neil „rahvavaenlastel”, kes kasutasid palgatööjõudu (loe: lõid töökohti), ju ka viljapeksumasin ning odrapudru kõrvale haukasid nad leiba…
Kupatame kulakud Siberisse ja jagame ühiselt alles jäänud vaesust! Ning et karjas oleks julgem, moodustame kolhoosi, kus me siis kõike ühiselt otsustame!
Kas inimloomus on ajaga muutunud? Eks see jäägu iga lugeja enda otsustada…
Nõukaaegne rudiment
Mitte ühtegi alatust ei ole võimalik ühiskonnas ellu viia, kui ei ole müüdavaid hingi – külaproletariaati –, kes selle asemel, et ise arendada, luua ja ehitada, on vastu nii progressile kui ka kangestuvad õudusest, kuuldes, et naaber elab neist paremini. Nii ei erine ka Pahapilli külas elavad inimesed millegi poolest paljudest mujal elavatest eestimaalastest.
Kaevab naaber mere äärde oma paadile lautrikoha – kohe on vaja joosta kaebama, sest seadus ju keelab. Ja oh seda kahjurõõmu, kui naabrimees peab suure osa oma pensist trahvina riigile loovutama! Kui saaks veel ka oma koduvalla millegi eest vastutama panna, magaks kohe palju rahulikumalt! Usun, et selliseid näiteid on igaühel varnast võtta.
Mida kokkuvõtvalt kosta? Vabaks lastud orja suurim unistus on ilmselt saada ise orjapidajaks. Ühtpidi ju inimlik…
Paljudes riikides üle maailma tohivad kõik maaomanikud mere äärde ehitada. Ei ole vaja küsida naabrite nõusolekut, olla lähedalseisev isik ministrile ega partei suurtoetaja. Sellised asjad ei olene inimeste suvast, isiklikest sümpaatiatest ega kiusuajamise soovist. Arendust ja ehitustegevust reguleerib üldine seadus, mis näeb ette korra ja tingimused, mida tuleb ühiskondlikke huvisid arvestades ka täpselt täita.
Ei ole normaalne, kui kohaliku omavalitsuse ehitusmäärustik kehtestab administratiivselt valda ehitatavate hoonete korruste arvu või katusekalde kraade. Täpselt samuti ei ole vaja igale vallale eraldi koerte ja kasside pidamise eeskirju jne. Saaks vaid keelata ja reguleerida, mis sellest, et enda püksitagumik hõre ning ühtegi arendavat mõtet peas ei keerle! Radikaalselt julm üldistus, aga kahjuks kaugeltki mitte vale.
Tänases Eestis on lood veidi teistsugused, kui peaksid olema. Seadustesse on põimitud nõukaaegne rudiment, kus nii ametiisik või ka lihtsalt pahatahtlik inimene võib oma suvale tuginedes nurjata häid plaane ja ideid. Seda kiputakse nimetama demokraatiaks, aga seejuures jääb tähelepanuta pisiasi, et kui protest ja otsus ei viita seaduste rikkumisele, olles seejuures tõestatult pahatahtlik ega mitte üldse õiguspärane, siis demokraatia olemuslikule põhimõttele tuginedes peaks põhjendamatu takistamise eest laienema ka kaebajale isiklik vastutus.
Uskuge, see muudaks meie elu palju elamisväärsemaks! Mulle on selle mõtte peale öeldud, et igal inimesel on õigus oma õigusi kaitsta. Täiesti õige, aga kui selgub, et oma õiguste kaitsmistega on mindud liiale ja rikutakse hoopis teiste isikute seaduslikke õigusi ja piiratakse tegevusvabadust, siis ei saa ega tohi põhjendada oma õiguste eest seismist seaduste mittetundmisega või mitte midagi sisaldava abstraktse subjektiivse õigusega.
Aktiivne lollus peaks olema ühiskonnas karistatav. Seda on aastaid tagasi täheldanud üks Pahapilli küla praegusest pahalasest palju tuntum pahalane.
Selle seisukoha ja ka paljude teiste asjaolude tõttu on minus taas tärganud ammu kadunud soov osaleda aktiivselt poliitikas. Hakatuseks kandideerin sügisel kohalikel valimistel. Ehk suudame üheskoos muuta tänase külaproletariaadi ettevõtlikeks inimesteks ning kujundada kolhoosimentaliteedi auväärseks ühistegevuseks…
Vähemalt üks eelis mul paljude kandidaatide ees juba on. Oma autot tangin ma isikliku raha eest.
artikkel: Meie Maa
HARRY RAUDVERE BLOGI 