Ütlen hinge pealt ära

Ütlen hinge pealt ära: mulle ei meeldi, mis viimasel ajal meie riigis aset leiab. Pean end Eesti patrioodiks ega lase end kallutada nn idameelsete ja nn läänemeelsete eksitavatest juttudest – omalgi pea otsas ja elukogemust piisavalt, haridusest rääkimata.

Mulle ei meeldi, et meie peavoolumeedia on minetanud eestlasliku tasakaalukuse ning see on asendunud halvustava, rumalalt läbinähtava propagandaga, mis tihtilugu võtab hüsteerilise mõõtme.

Samas tuleb tunnistada, et meedias väljendatu on vaid truualamlik peegeldus protsessidest, mis saavad alguse poliitilistest otsustest, salasobingutest ning valgustkartvatest ja üldsust eksitavatest põhimõtetest.

Lähme Venemaaga sõdima?

Mõni aeg tagasi ütles riigihalduse minister Mihhail Korb välja seisukoha, et talle ei meeldi Eesti kuulumine NATO koosseisu ning tõi näiteks omi asju iseseisvalt ajava Soome.

See oli oma peaga mõtleva mehe seisukoht. Kui see seisukoht on ohuks praegusele valitsuskoalitsioonile, siis olgu see koalitsioon pigem olemata. On siis soomlased pooletoobised? Kui on, esitage tõendid!

Mulle ei meeldi, et meie maal viibivad võõrriikide sõdurid. Ei ole vahet, kas see on NATO või Venemaa “piiratud väekontingent” – nad on võõrväed. Seda enam, et meie valitsus on sõlminud USA valitsusega kokkuleppe, et lisaks NATO väekontingendile on meie maal lubatud vabalt baseeruda ka USA relvajõududel.

Ameeriklased on vabastatud maksudest ning nende käsutusse antakse vajadusel nii maismaa- kui ka õhuruum. Lugedes soodustustest, mis on antud USA relvajõududega kaasas käivale kontingendile, tekkis mul tunne, et oleme tagasi jõudnud feodaalaega, kus isand võis teha talurahvaga, mis pähe tuli, ning loomulikult noris naabritega tüli ikka sellepärast, et oma talupoegi “kaitsta”.

Kujutan juba ette, kuidas osa lugejatest kiristab hambaid ja leiab, et mu seisukoht on üdini putinisti jutt. Venemaad tuleb heidutada, sest kõik ju teavad, mida ta Gruusias tegi. Just sellise argumendiga tuli peavoolumeedias lagedale üks meie “arvamusliider”.

Küsiksin selle peale, et mis seal Gruusias siis ikkagi toimus? Miks tungisid Vene väed Gruusia territooriumile? Kas neil ei olnud midagi targemat teha või oli selleks ikka mingi selge põhjus? Olid ju sellel perioodil grusiine nõustamas meie endine peaminister Mart Laar ning hulk teisi oma arust tarku ja mõjuvõimsaid isikuid.

Kui Kosovo piirkond end 2008. aastal Euroopa Liidu ja NATO toel iseseisvaks kuulutas, siis oli ette arvatav, et ka Abhaasia ja Lõuna-Osseetia soovivad ühel hetkel enesemääramisele tuginedes iseseisvust.

Kuidas neid protsesse ette valmistati, polegi oluline, kuid kui enesemääramisõigus kehtib ühtedele, siis samasugune õigus peaks kehtima ka teistele. Selline oli Venemaa ametlik seisukoht, mida Gruusia koos oma liitlastega ei tunnistanud ning USA toel ja mahitusel teatas Venemaale, et nende seisukohad ei ole aktsepteeritavad.

Nüüd on üheselt selge, et Gruusia regulaarväed alustasid sõjategevust, et suruda maha Abhaasia ja Lõuna-Osseetia territooriumil elava rahva enesemääramisõigus ning näidata nii koht kätte Venemaale. Usutavasti oli selles oluline roll mängida ka Eesti poliitikutel, kes võõraste kätega üritasid teenida järjekordset kiitust ookeanitagustelt sõpradelt.

Läks nii, nagu arvata oligi. Gruusia sõjavägi purustati mõne päevaga ja Vene väed tõmbusid tagasi. Jälle tekib küsimus – miks nad siis ei liitnud Gruusiat Venemaa koosseisu, kui neil oli selleks reaalne võimalus? Miks on Gruusia siis jätkuvalt iseseisev suveräänne riik? Sellele küsimusele ei taha millegipärast ükski arvamusliider vastata.

Kui vaadata Gruusia-Vene sõda teise nurga alt ja mõelda analoogilisele olukorrale Eestis, kus Tartu rahu aegseid piire arvestades kuulus ka suur osa Narva jõe tagustest aladest ja Petserimaast kunagi Eesti riigi koosseisu, siis grusiinide loogikale tuginedes tuleks need venelaste käest sõjaga tagasi võtta. Elavad ju seal ka meie hõimlased, kes omal ajal sinna jäid.

Seame suurtükid laskevalmis ja teeme dessandi Venemaale oma igipõliste territooriumide vabastamiseks ja Eestiga liitmiseks. Tulistame suurtükkidest ja miinipildujatest seal elavaid rahulikke elanikke ja Vene sõjaväebaase.

Riiklikud lausvaled

Huvitav, kui kaua lubaks Venemaa meil sedasi toimetada? Ma arvan, et vaatamata NATO ja USA relvajõudude kohalolekule oleks Eesti riik väga lühikese ajaga oma eksistentsi igaveseks lõpetanud.

See mõttevälgatus võib tunduda absurdne, kuid kui meie riigi territooriumil on kontrollimatud võõrväed, siis ei pruugi miski olla võimatu.

Minu pessimismil on kindlad põhjused, mis ulatuvad 2001. aasta 11. septembrisse, mil New Yorgis varisesid kokku Maailma Kaubanduskeskuse hooned.

Oli üheselt selge, et kahe torni kokkuvajumise põhjuseks ei olnud nendesse kihutanud lennukid, vaid tornid varisesid vabalangemise kiirusest kiiremini kokku just nimelt juhitud lõhkelaengute kaasabil. Pentagoni lennanud väidetavast lennukist ei tasu rääkidagi – tegemist on riiklikult korraldatud ja peavoolumeedias levitatud lausvalega.

Valedele tuginedes on provotseeritud sõda mitmetes kaugetes riikides, mille kaja on sõjapõgenike näol jõudnud ka meie aladele.

Mul on täielik alus mitte uskuda, et järjest täienev võõrvägede hulk ei kindlusta eestimaalastele rahu. Mind teeb ärevaks iga päevaga süvenev poliitiline hüsteeria meie idanaabrite suunal. On see ikka meie tervise huvides või loodame järjekordselt pimesi oma liitlaste panusele? Mis on nende tegelik huvi nihkuda Venemaa piiridele järjest lähemale?

1945. aasta veebruaris toimunud Jalta konverentsil kingiti meid kord juba Vene mõjusfääri, sest nii oli kasulik. Eestlaste visa vastupanu Sinimägedes muudeti olematuks ning vaatamata poliitilistele deklaratsioonidele aktsepteeriti Eesti okupeerimist punavägede poolt.

Praegu ei ole Venemaal stalinismi ega klassi- ja rahvavaenlasi, keda Siberisse saata. Ka Venemaal on omanäoline kapitalism, kuid ülemaailmset sotsialistlikku revolutsiooni ei plaani seal keegi.

Kapitalistlikus ühiskonnas ei ole sõpru. On äri ja kasum ning ei midagi isiklikku. Ning see, kes on kord meid juba reetnud, võib teha seda uuesti. Täpselt siis, kui talle on kasulik.

Öeldakse, et 80% rahvast ei saa üldse aru, mis toimub. Et valitsused on läbilõige rahvast, siis uskuge: ka seal ei saa 80% inimestest aru, mis toimub.

artikkel: Meie Maa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s