Meie riik ja meie inimesed, nii noored kui vanad – me kõik peaksime tundma uhkust oma riigi üle ning ühiselt arendama teda edasi. Me oleme hoitud, kaitstud ning õnnelikud, sest meil on suured ja tugevad sõbrad ning meil on olemas tingimusteta oma riik. Me peame olema solidaarsed, kuid väärikad oma põhimõtteid austades. Me peame suutma lahendada meie igapäevaküsimusi kogukonniti, seda toetab edukalt läbiviidav haldusreform. Ainult haridus ja tervishoid on vaieldamatult riigi prioriteedid. Kuldsed mõtted presidendiproua poolt!
Segavad rumalad otsused
Endine peaminister Andrus Ansip lisas telekanalile antud intervjuus, et see, mis on olnud, on päris ilus ja me võime oma riigi üle uhked olla. Kriitika poliitikute, oma riigi juhtide suhtes ei ole soov lammutada, vaid teha oma riik tugevaks, teha oma riik selliseks, mille üle iga inimene võib uhke olla. Meil on see õnnestunud.
Kuulad ja mõtled, kes on need meie, kellel see on õnnestunud. Kas tõesti mõtlevad kõik inimesed meie riigis nii, et neil ongi see õnnestunud? Või ainult need, kes elavad ja toituvad maksumaksjate armust ning ei loo ega oska luua omaenese tarkusest isegi tühipaljast kärbsepesa.
Mustjala koolimajas toimunud vabariigi aastapäeva tähistamise üritusel jäid kõlama oluliselt tagasihoidlikumad seisukohad. Just nende inimeste suust, kes iga päev puutuvad kokku reaalse eluga ning ei ole oma tegemistes passiivsed ega lihtsalt põhjendamatult kriitilised. Need on inimesed, kes elavad ja juba töötavadki oma kodukohas kogukonniti ning keda segavad rumalad ja läbimõtlemata otsused, mis suunatakse täitmisele nende poolt, kes väidavad ülima rahuga, et neil on õnnestunud muuta Eesti inimesed õnnelikuks.
Mustjala vallavolikogu esimees Malve Kolli tõi oma pühadepäeva sõnavõtus välja alasti tõe, mida tunneb oma südames enamik riigikodanikke.
Ta sõnas: “Jah, me teame, et vabariigi aastapäeva tähistamise eesmärk on oma riigi väärtustamine, iseseisvuse ja vabaduse väärtustamine, et oleks aastas vähemalt üks päev, mil me mõtleme oma riigi väärtusest, mõtestame oma iseseisvust ja vabadust, et just kui tuletada iseendile meelde, et vabadus ei ole miski, mis sünnib iseenesest, vaid selle eest on tulnud meie esivanematel võidelda ja selle säilimiseks tuleb meil kõigil vaeva näha, sest me kõik vajame seda.
Me vajame vabadust enda ümber. On see aga õige, et ainult korra mõtleme me oma riigile? Riik ei saa püsida ka siis, kui me ainult kord aastas näitame oma patriotismi. Me peame oma igapäevase tegevusega oma riiki kujundama, sest sellised nagu oleme meie, selline on ka meie riik.“
Otsustada tuleb kohapeal
Ta lisas: “Iga päevaga tundub, nagu läheks elu Eestimaal keerulisemaks ja närvilisemaks. Kohati kaob turvatunne, kohati nagu ei tahaks tõustagi. Eestis valitsev õhkkond on umbne ja tundub, et vahel vaenulikki. Puudub koostöö. Erakonnad võitlevad võimu pärast. Igaüks surub peale oma tõde ja õigust. Toimetulekutoetuste hulk aina kasvab, noored lähevad ära, käimas on äge valimisvõitlus. Põhimõte – kes kellele ära teeb! Pealesurutud reformid, inimestega mitte arvestamine kaotab usu meie valitsusse.
Ja just iseseisvuspäeval võime kuulda ka riigijuhtide sõnavõttudes rohkesti hoolivaid noote. Samal ajal, kui me pidupäeval ütleme häid sõnu ja tooste, võiksime pigem mõelda sellele, kui paljudes kodudes Eestimaal täna siiski kõlavad rõõmsad pidupäevatoostid. Paraku olen sunnitud arvama, et õnnelikke ja oma riigiga rahul olevaid kodanikke kipub Eestis aina vähemaks jääma. Ei saa pidada edukaks riiki, kui ühe käega anname, tõstame toetusi, pensione ja teise käega võtame jälle seda aktsiiside ja maksude näol tagasi. Elu on õpetanud, et rasketel aegadel tuleb kokku hoida, seda me teeme ja tehaksegi, kuid kas valdade liitmine on kokkuhoid, pidev väikeste maakohtade ääremaastumine, eks seda näita aeg.
Ühes olen kindel – otsustamised tuleb jätta kohapeale ja seadused, mis sünnivad Toompeal laua taga on liialt linnakesksed. Kas on õige lõhkuda olemasolevat, kui uut, loodavat ei oska veel keegi ette kujutada?”
Rääkida tõde
Üks Eesti, mille sisse mahub kaks maailma. Kahesugused arusaamised elust, väärtustest ja õnnest.
Miks siis külad tühjenevad, raamatukogud ja koolid suletakse ning inimesed on mures oma tuleviku pärast, kui kõik on meil suurepäraselt õnnestunud?
Vähemalt ühes on Ansipil õigus. Eesti inimesed ei taha oma riiki lammutada, kuid lihtsast kriitikast praeguste poliitikute aadressil enam ei piisa. On vaja tegusid ning ka meie presidendi rahustav ja edumeelne jutt ei muuda grammivõrdki elu paremaks, kui me ise oleme allaheitvalt vaoshoitud ja viisakad.
Nii nagu eksisteerivad erinevad arusaamised õnnest ja edust, nii on ka viisakuse ja aususe mõiste jõudnud otsustajate meeltes väärastuda. Meid kutsutakse üles olema viisakad, kuid ise peavad nad viisakust alandlikkuseks. Kapitalistlikus ühiskonnas ei ole inimlikul viisakusel kohta. Kapitalistlikus ühiskonnas on määravaks jõuks huvid ja kasum. Võitja võtab kõik.
Ega tahagi muud, kui võtta tagasi hingerahu oma riigi pärast. Siin ei aita ei liitlasväed ega välisriikide kogemus. Tuleb hakata ise poliitikaga tegelema, sest aatekaaslasi on arvatust rohkem. Isekeskis saame olla viisakad. Aeg on tõe rääkimiseks küps.
artikkel: Meie Maa
HARRY RAUDVERE BLOGI 