Mänd kinnitas konverentsil, et meie oma põlevkivi, meie au ja uhkus, ning sellest toodetud energia on sedavõrd kallis, et ei suuda turutingimustes konkureerida. Lisaks kinnitas Mänd kuulajatele, et Eesti Energia on pankroti äärel – 2015. aasta lõpus oli ettevõtte koguvõlg 952 miljonit eurot…
Tema poolt väljaöeldu on määratu tähendusega – annab selgituse ebaloomulikult kõrgetele võrgutasudele ja heidab valgust asjaolule, miks Eesti Energia lobitöö tulemusena blokeeriti alates 2012. aastast kõikvõimalike vahenditega uute, arvestatavate mahtudega elektritootjate turuletulek.
Müüdid, müüdid, müüdid
Ühe kurikuulsa riigi propagandaminister olevat öelnud, et kui esitada ühiskonnas ilmselget valet seda pidevalt korrates, siis hakkavad inimesed kuuldut pidama tõeseks.
Just seda läbiproovitut taktikat hakkasidki kasutama Eesti Energiaga lähedalt seotud isikud, kes vaatamata erinevatele isiklikele huvidele mõistsid, et elektritootmise turule ei tohi lisanduda mitte ühtegi uut tootjat, kes võiksid hakata ohustama ja konkureerima Eesti Energias toodetud põlevkivielektriga.
Ainsaks arvestatavaks ja konkureerivaks energiaallikaks põlevkivielektrile saab Eestis olla tuule abil toodetud elektrienergia. Seega oli vaja luua üldsuse silmis müüt tuuleelektri ebaefektiivsusest.
Esmane seisukoht, millest hakkasid rääkima ka pealtnäha intelligentsed inimesed, oli reservvõimsuse vajalikkus tuuletute ilmade korral. Väidetavalt pidid Narva elektrijaama katlad töötama nii või teisiti täisvõimsusel, et kompenseerida võimalikust tuulevaikusest tekkida võivat elektridefitsiiti. Eestit kujutati energeetilise konnatiigina, kus tuuletu ilma korral istume ilma elektrita.
Samas vaikiti maha Eesti Energia ekspertide poolt valminud uurimus, milles tõdeti, et kuni 700 MW nimivõimsusega installeeritud tuulegeneraatorid ei vaja täiendavat reservvõimsust. Pealegi on Eestil ühendus naaberpiirkondadega võimsate ülekandeliinide abil, mis tasakaalustavad elektrisüsteemi. Lisaks jäeti märkimata, et kahesaja meetri kõrgusel puhub alati tuul – vaatamata sellele, et maapinna lähedal on tihtilugu tuulevaikne.
Teiseks müüdiks sai tuulest toodetud elektrienergia ebaloomulikult kallis hind, millele peab tarbija kogu aeg peale maksma. See on otsene vale, sest keegi selle teooria levitajatest ei ole esitanud ühtegi arvestatavat ja faktidele tuginevat analüüsi.
Kindlasti oli tuulegeneraatorite ajastu algusaegadel eksperimentaaltuulegeneraatoritega toodetud elektrienergia hind kõrge, kuid tehnoloogias on toimunud arvestatav areng ning kaasaegsete tuulegeneraatorite tööeaks on minimaalsete hoolduskulude juures 40 aastat. 40 aastat toodangut, mis ei vaja tooraine kaevandamist ega kohalevedu, saastest rääkimata! Selline tuuletehnoloogia on Eestis välja arendatud ja oma ristsed edukalt läbinud.
Moodsate tuulegeneraatoritega toodetud elekter on vaieldamatult odavaim energialiik. Nüüd kerkib üles küsimus: milleks siis taastuvenergia tasu, kui väidetavalt on tuuleelekter odavaim elektriliik ja suudaks eksisteerida üldse ilma toetusteta?
Vastus on väga lihtne. Tuuleparkide ja üldse energiat tootvate üksuste rajamine on kallis ning vajab võõrkapitali kaasamist, milleks on üldjuhul kommertslaenud. Ka Eesti Energia on kaasanud suurtes kogustes võõrraha – nii otseste laenude kui võlakirjade emiteerimise näol. Ka enamik palju kirutud taastuvenergia tasusid, mis on lisatud elektriarvetele, liigub otse Eesti Energiale.
Kui oleks võimalik kasutada laenuraha, mida ei pea tagastama 10–12 aasta jooksul, siis ei vajaks kaasaegse tehnoloogia abil toodetud tuuleelekter mingeid dotatsioone. Võtmesõnaks on tootlikkus, mis ületab tunduvalt vanema põlvkonna generaatorite tootlikkuse. Vale on kinnitada, et tuulest toodetud elekter vajab pidevalt doteerimist.
Riigipoolne taastuvenergia tasu on ette nähtud 12 aastaks ning selle eesmärk on leevendada kommertskrediitide tagasimaksmist. Eestis on aga töötavaid tuuleparke, kellele ei maksta toetust ja ei ole seni nähtud, et nad likvideeriksid oma kahjumlikult töötavad generaatorid.
Põlevkivist toodetud elektri puhul maksab riik lisaks veel otsetoetusi riigieelarvest, mis on olemuselt varjatud dotatsioon maksumaksja taskust. Sellest ei taheta millegipärast üldse rääkida!
Korruptiivsed suhted?
Kolmandaks ja absurdseimaks müüdiks on tuulegeneraatorite kahjustav mõju riigikaitselistele rajatistele. Need segavat sedavõrd, et vaenlase lennuvahendid võivad kontrollimatult meie õhuruumi tungida. See teema kerkiski üles pärast 2012. aastat, kui kabinetivaikuses otsustati otsustavalt lõpetada Eesti Energia majandustulemusi ähvardavate konkurentide tegevus.
Mis võiks olla veel parem argument kui kontrollimatu keeld, mille aluseks on NATO salajased dokumendid?
Siinkohal tuleb märkida, et riigiorganite poolt viidatud eriti salajased NATO eeskirjad ei saa omada õiguslikku tähendust ega laieneda eraettevõtlusele. Kui Eesti sõjardid koostöös NATO-ga plaanivad ükskõik mida, siis on nad seadusest tulenevalt kohustatud rahuajal arvestama rahuaja seadustega. Vastasel juhul peaks olema Eesti riik võõrvägede poolt ametlikult okupeeritud ja riigiseadused ei kehtiks.
Eriti huvitavaks teeb kaitseministeeriumi kaasamise asjaolu, et keelud ei puuduta Ida-Virumaal Eesti Energiale kuuluvat Narva tuuleparki. Samuti andis vabariigi valitsus loa Aidu tuulepargi rajamiseks, mis jääb otseselt kehtestatud keelutsooni, ja seda ajal, mil kõikide läheduses olevate tuuleparkide seaduslikud arendused olid kaitseministeeriumi poolt peatatud.
Riik plaanis Aidu tuulepargi sokutada samuti Eesti Energiale, kuid bürokraatide apsakate tõttu jäädi sellest vaatamata keskkonnaministeeriumi ja maavanema otsesele sekkumisele ilma. Vald keeldus tühistamast enampakkumise tulemusi ning seega jäi Eesti Energia ainsaks lootuseks omandada kokkuleppel valitsusega ja seadusi eirates Tootsi tuulepark. On huvitav märkida, et Aidu pargile loa andmisega teenis riik miljoneid eurosid, mis on otseseks tõenduseks, et kui riik saab raha, siis langeb iseeneslikult kõrvale ka riigikaitse olulisus.
Korruptiivsetele suhetele Eesti Energia ja otsustajate vahel viitab ka Päite-Vaivina tuulepargi arenduse saaga Ida-Virumaal. Kui selgus, et see tuulepark ei ulatugi Kellavere radari vaatevälja, nagu seni räägitud, siis viivitas Toila vald kaitseministeeriumi korraldusel ebaseaduslikult tuulepargi ehituslubade väljastamisega ning andis kaitseministeeriumile aega uute piiravate asjaolude seadustamiseks. Seekordseks takistuseks toodi tuuleparkide kahjulik mõju Venemaa suunal teostatavale raadioluurele.
Kaitseministeeriumi määrus keelustas ainult tuuleparkide rajamise, kuid jättis arvestamata teised, palju rohkem raadiosidele mõju avaldavad tegurid, see tõendab otseselt, et igasugune konkurentsi pakkumine Eesti Energiale tuleb jõuga lõpetada. Kaitseministeerium väldib kahjuks igasugust mõistusepärast arutelu, tuues nüri järjekindlusega põhjenduseks riigisaladuse. Riigisaladus ei saa ometi kehtida eetris vabalt levivatele raadiolainetele ega ka radari tööpõhimõtetele ja võimalustele, mida tootja on avalikult presenteerinud ning seejuures kinnitanud, et tuulepargid ei sega nende radarite tööd.
Legendi tuulegeneraatorite hukatuslikust mõjust kordavad papagoiliku järjekindlusega nii poliitikud kui ka valitsusasutuste ametnikud, sest nii on keegi kaitseministeeriumist väitnud ja ega siis sedavõrd lugupeetud asutus saa olla seotud valede tootmise ja levitamisega… Kahjuks on selle kohta aga ümberlükkamatuid tõendeid, et saab ikka olla küll!
Valitsus dilemma ees
Täna on Eesti Energia oma kahtlasevõitu reitingute ja peatselt saabuvate maksekohustuste tõttu tõsiste probleemide ees.
Valed investeerimisotsused põlevkivitööstusesse ja müstilistesse välismaistesse põlevkivi kaevandamistesse sarnanevad Tallinna Sadama praamihanke skandaali, regionaalhaiga afääride ning ka Estonian Airi temaatikaga. See on rändrahnu suurune kivi õiguskaitseorganite kapsaaeda.
Asjaosalised on praeguseks jõudnud oma tegevusega õigustamise faasi, üritades seeläbi eksitada üldsust ja mõjutada kohtuorganeid. Samas otsitakse pingsalt lahendusi aukude lappimiseks.
Kuuldavasti on üheks ideeks müüa Eesti Energiale kuuluv tütarfirma Elektrilevi, et selle eest saadud rahaga katta juba võetud kohustusi. Elektrilevi müümine on Eesti Energiale aga justkui kuldmune muneva kana pea mahavõtmine.
Teiseks võimaluseks, mida on kajastanud ka ajakirjandus, on ettevõtte viimine börsile. Seda ei ole aga võimalik teha, tootes peamiselt põlevkivielektrit. Väärtuse suurendamiseks on vaja veel midagi ning selleks oli plaanitud Aidus ja Tootsis toodetud odava tuuleelektri müügist saadav kasum. Täna ei ole enam ka Tootsit, sest kohus on võtnud menetlusse konkureerivate ettevõtete kollektiivhagi ning kohtu poolt seatud õiguskaitse paneb piirid Eesti Energia omavolilisele tegevusele.
Erinevalt teistest tuuleelektri tootjatest on Eesti Energia ka olulises eelisseisus, sest kui teised tootjad saavad elektrit müües börsihinna, millele lisandub ajutine taastuvenergia toetus, siis Eesti Energia müüb elektrit otse lõpptarbijale, mis annab juba märkimisväärse konkurentsieelise. Loomulikult võib väita, et see ei ole jällegi nii, kuid planeeritud mudel oleks olnud Eesti Energiale ainsaks päästerõngaks.
Praegune valitsus on dilemma ees. Kas jätkata Eesti Energia afääridega, kaasates ja suunates jäärapäiselt kaitseministeeriumi tegevust? Või siiski avalikult tunnistada oma eksimusi, hüvitada heas usus Eestisse investeerinud välisinvestoritele tekkinud kahju ning tõestada, et Eesti on lõppkokkuvõttes õigusriik, kus poliitilistele sobingutele ning tagatoapoliitikale kohta ei leidu?
artikkel: Meie Maa
HARRY RAUDVERE BLOGI 