Minu saarlaseks saamise lugu

Minust sai saarlane 20 aastat tagasi, mil ostsin vana talukoha Liikülas. Kuna tollal ei olnud maareform veel Liikülla jõudnud, siis olid kõik majapidamised arvel vallasvarana ning iga majapidamise juurde kuulus hulgaliselt pisikesi maatükke, mis laialipillutatuna moodustasid niinimetatud küla territooriumi.

post

Kord, kui ma juhtusin käima vallamajas, pöördus minu poole tollane vallavanem ja kurtis, et teistes Mustjala valla külades on kinnistud juba moodustatud, aga Liikülas ei ole veel maade mõõtmisega algustki tehtud. Ta kahtles, kas Liikülas ongi ühtegi kohalikku inimest, kes võtaks kõik maareformi õigustatud subjektid kokku ning teeks küla maa-asjad korda.

Pakkusin siis vabatahtlikult ennast seda tööd korraldama, sest ka minu elamine tuli kinnistada ning talude maapiiride täpseks mahamärkimiseks pidid tulevased piirinaabrid saavutama kokkulepped, et vältida hilisemaid vaidlusi. Kutsusin ühel kenal päeval külarahva ja maamõõtja vallamajja ning pikkade läbirääkimiste tulemusena said kõikide majapidamiste piirid kaardile märgitud ja kinnistute moodustamine võis alata.

Ei olnud erilist valikuvõimalust

Mõne aja pärast pöördusid minu poole Varese sadama kalurid, kes olid saanud kalurikolhoosi laialimineku järel sadama erastamise õigustatud subjektideks. Kokku oli sadama liikuv ja liikumatu vara jagatud 179 osakuks ning iga sadamaga seotud kolhoosi liige omas osakuid vastavalt töötatud aastatele või tööpanusele.

Nende mureks oli sadama maa erastamine, sest nad ei suutnud omavahel kokku leppida, kes neist peaks sellega tegelema. Kalurite tegevusetuse tõttu tahtis vald aga kuulutada sadama peremeheta varaks.

Kuna sadamal olid kindlad peremehed ja mul oli juba eelnev kogemus Liiküla maade kinnistamise organiseerimisel, siis nõustusin ja lubasin heast tahtest, kõikide muude tegemiste kõrval, rannarahvast abistada, lootmata sellest mingit isiklikku tulu.

Esimene sadamaomanike koosolek toimuski Varese sadamas – sadama arendamiseks ja tegevuse jätkamiseks moodustati koosolekul Varese sadama nimeline mittetulundusühing. Koosolekul sõlmiti ka kokkulepe, milles kalurid volitasid mind erastamisprotsessi korraldama ning igaüks neist andis mulle eraldiseisva notariaalse volituse, mis tõendas minu esindusõigust.

Leppisin kaluritega kokku, et tasun esialgu kõik sadamaga seotud kulud ise ja pärast sadama erastamist hüvitatakse minu kulutused proportsionaalselt, iga sadamaomaniku osaku suurust arvestades. Kalurid valisid MTÜ juhatuse liikmeteks minu, Harry Raudvere, ning kohalikest kaluritest Siim Tatteri ja Aivo Tabri.

Kõik tundus olevat lihtsamast lihtsam, kuid pärast esimeste ametlike erastamistoimingute teostamist tabas sadamaomanikke tagasilöök, sest valla tegevus vaidlustati kohtus. Probleemiks tõstatati asjaolu, et sadamale eraldatud maadele ei ole sadama erastajatel õigust.

Kohus võrdles vanu maakaarte praegustega ning kaasas vaidlusprotsessi eksperte, kes kõik leidsid, et sadama maad on eraldatud õigesti, sest pretensiooni esitaja esivanemate maad ei ole väidetud ulatuses kunagi kattunud sadamale eraldatud maaga.

Kui see teema leidis kohtus kalurite jaoks positiivse lahenduse, siis leiti vaidlustamiseks järjekordsed põhjused – sadamahooneid ei olegi võimalik erastada, kuna need on tervikuna kasutusest välja langenud ja kuuluvad lammutamisele. Eksperdid leidsid, et nii hull olukord ei ole ja hooned on remonditavad. Vald vaagis tekkinud olukorda ja andis sadama tulevastele omanikele kaks aastat aega sadamarajatiste kordategemiseks.

Kui kohtuveskid ükskord lõpetasid ja kõik kohtuinstantsid kinnitasid kalurite õigusi, palusin sadama vastsed kaasomanikud valda, et lugeda oma tegevus edukalt lõpetatuks. Esitasin koosolekule tegevusaruande ja tõendatud kulud, mida kandsin nii valla korralduste täitmiseks kui ka maa erastamiseks.

Koosolekul selgus, et osal sadama kaasomanikel puuduvad vahendid kokkulepitud kohustuste katmiseks, sest kogu erastamisprotsess osutus sadama kordategemise ja pikkade kohtuvaidluste tõttu plaanitust kulukamaks. Kaasomanikud tõdesid, et nad ei suuda seetõttu katta ka nõutavat omaosalust struktuurifondidest eraldatavate arendustoetuste saamiseks.

Pika nõupidamise tulemusena pakkusid sadama kaasomanikud välja lahenduse, et tehtud kulutuste katteks loobuvad nad oma osadest minu äriühingu kasuks – juhul, kui olen nõus neile maksma täiendavalt õiglast kompensatsiooni loovutatavate osade eest.

Mul ei olnud erilist valikuvõimalust. Kas hakata oma endistelt esindatavatelt nõudma kohtu kaudu olematut raha või kulutada veel ja saada seeläbi sadama omanikuks?

Pärast enesega arupidamist otsustasin viimase lahenduse kasuks, sest siin elatud aastate tõttu olen hakanud end saarlaseks pidama. Nii saigi minust saatuse tahtel sadamaomanik ja nagu järgmised sündmused näitasid, ei olnud see nii mõnelegi külaelanikule meeltmööda.

Lukk vaid rüüstajate eemalepeletamiseks

Ma ei ole kunagi ühelgi soovijal keelanud sadamat kasutada. Tõsi, sadama väravad said mingil hetkel lukustatud, sest kutsumata külalised olid käinud mõnda sadamas viibivat kalalaeva rüüstamas. Aga igaühel, kelle ujuvvahend seisis sadamas, oli sadamasse vaba sissepääs. Ka täna seisavad külarahva paadid ja lestatraalid seal uue püügihooaja ootel.

Mitte keegi konfliktsetest isikutest ei ole minult kunagi küsinud ega huvi tundnud, mis sadamast edasi saab või mida ma plaanin sadamaga teha. Eks ma siis vastan ajalehe kaudu kõigile huvilistele.

Sadam tuleks kindlustada avamere mõjutuste eest. Kala esmakäitlemine ja töötlemine peaksid vastama sadamas ettenähtud tingimustele, mis algab sellest, et merele minnes võetakse pardale vajalik jääkogus.

Veesõiduvahendeid peaks saama sillal korralikult tankida, mitte solgutatama kütust kanistritega, kust nii mõnigi kogus võib vette sattuda. Oleks tore, kui Varese sadam saaks ka külalisjahtidele peatuspaigaks.

Kõik see nõuab muidugi vajaliku infrastruktuuri olemasolu ja kindlasti teotahtelisi inimesi, kellele tooks töö sadamas leiva lauale. Kogu sadamaalane tegutsemine oli ja on ka praegu suunatud kogukonna hüvanguks, sest ühistegevus on võti meie kultuuri ja keele säilimiseks läbi aegade.

Varese sadam on alati olnud meresõiduhuvilistele avatud ning mida kiiremini saame selle korrastatud, seda kasulikum on see kogu rannarahvale.

artikkel: Meie Maa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.