Suvi ilma merereisideta polekski nagu õige suvi. Suundusin täna koos oma pere ja heade kaaslastega avastama Muhumaad. Reisisihiks valisime Koguva sadama. 
Poolel teel sõitis meile vastu Saaremaa-Hiiumaa liinilaev ja Koguva sadama päikese käes helkivate hoonete katused särasid üle mere juba kaugelt.
Igale sadamale annab näo sadamakõrts ja Koguvas oli seda nägu rohkem kui küll. Asjalik ja sõbralik teenindus, täpselt nagu parimates restoranides.
Mind üllatas kohaliku õllesortimendi äärmiselt lai valik ja pean tunnistama, et vähemalt need õlled, mida ma proovisin, andsid paljudele seni maitstud käsitööõlledele silmad ette. Ka pakutav lauavesi oli kohalik ja väga kvaliteetne.
Jäi mulje, et Muhumaa on kuulutanud end majanduslikult sõltumatuks piirkonnaks, sest pole midagi paremat Liiva pagarite leivast ega Maria Kaljuste ekstravakantsetest veinidest. Usun, et avastamisrõõmu jätkub Muhumaal küllaga. Kui nad veel bensiini ja elektrit ka ise toodaksid, siis võiks lausa oma riigi välja kuulutada.
Viimasel ajal olen tabanud erinevates söögikohtades, et lähtematerjalile on lisatud midagi täiesti sobimatut, mis summutab oodatud hõrgu maitse. Umbes nii nagu taldrikutäiele singiga tehtud makaronidele pigistatakse peale pudelitäis ketšupit. Milleks siis sink ja makaronid?
Kuid Koguva sadama restoranis olin lausa sõnatu kui proovisin nende valmistatud ahvenat koos hernepüreega. Osatakse küll kui tahetakse! Ka magustoidud oli klass omaette.
Aeg möödus kiirelt ja peale paaritunnist nautlemist asusime koduteele. Meid tuli teele saatma sõbralik sadamakoer, kes lakkus hüvastijätuks mu kätt nagu kinnitanuks sellega, et ootab meid peatselt tagasi.
Kaugel Hiiumaa kohal lõi välku ja Väinameri kostitas meid Pammana suunas kurssi hoides meetrist kõrgemate lainetega, kuid avameri oli ootamatult tuuletu ja sile. Nagu plekk.
Kodusadamas tabas meid üllatus. Tunniajane äikesetorm oli sadama kristallselge vee muutnud lahja piimakohvi sarnaseks. Paatides loksuv vesi andis aimu kui palju võib tunni ajaga vihma taevast alla kallata. Võrgule läinud naabrid rääkisid vaimustunult, kuidas välk tuli taevast kohe koos mürinaga. Kohe nii valjult, et kõrvad lõi lukku.
Pimeduse saabudes on kogu ümbrus mattunud tihedasse uttu.
HARRY RAUDVERE BLOGI 