Gregor Raudvere – kohalikust kasust


Külalispostitus


Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium saatis kooskõlastusringile tuuleenergeetika sektori kohaliku kasu õigusliku instrumendi seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse, millel küll üllas eesmärk –  edendada taastuvenergia kasutuselevõttu ja siduda kogukonda – kuid lähtealused kisuvad vankrit juba eos kraavi.

Kohaliku kasu mudeli väljatöötamisest

Kohaliku kasu mudeli initsiatiiv pärineb poliitikute soovunelmast, et rahvale raha külvates on võimalik vältida viimase pahameelt ja olla meeltmööda ka ettevõtjale. Kui Rahandusministeeriumi tellitud Praxise uuring kohaliku kasu instrumentide analüüs hõlmab endas lisaks tuuleparkide veel maakasutuse sihtotstarbe muutmiste, olulise ruumilise mõjuga ehitiste ja mobiilimastide rajamist ning ehitusmaavarade kaevandamist, siis eelnõusse jõudis vaid tuulikuid puudutav regulatsioon. Mõistagi on taastuvenergiaga kiire, seatud kliimaeesmärkide täitmiseni on veel pikk tee. Samas on päris selge, et kiiruga head asja ei saa.

Ühiskondlik kokkulepe

Erksamad pead mäletavad ühiskonnaõpetuse tunnist Thomas Hobbesi ja tema väljakäidud ühiskondliku lepingu teooriat. Ühe õigus, on teise kohustus seda õigust aktsepteerida. Nii on ka NIMBY’i (not in my backyard) harrastajatel kohustus taluda teiste isikute kinnisasjadele paigaldatud tuulikuid, mobiilsidemaste ja miks ka mitte neljarealiseid maanteid eeldusel, et kõikide keskkonnalaste, riigikaitseliste ja muude asjaomaste normidega on arvestatud. Meie kõik peame kedagi või midagi taluma. See on paratamatus. Raske on kujutada ette olukorda, kus me küsime talumistasu maanteede, põllul sõitvate kombainide või mobiilimastide eest.

Talumistasu on ette nähtud eraomandi kitsenduste eest. Elektriliini eest, sest liinialusel maal on väga selged piirangud. Eemalt vaadeldav tuulik, sadam või mobiilsidemast ei sea kinnisasjale piiranguid kui ta on piisavalt kaugel. Olgu öeldud, et piisavalt kaugel ei ole muuhulgas kellegi suvaline tõlgendus vaid eelkõige müranormidest lähtuv teaduspõhine seisukoht. Justnimelt teaduspõhine, mitte arvamuspõhine.

Avalik huvi või avalik arvamus?

Meie riigis valitseb krooniline oskamatus sisustada ja mõista avalikku huvi. Avalik huvi ei ole avalik arvamus. Allkirjade kogumine annab muidugi selge jah või ei tulemuse, aga me ei tea miks nii arvati või kas inimesed asjast üldse aru said. Otsustajad loevad allkirju ja mitte uuringuid või analüüse. Rääkimata seadusest. Siin peitubki tegelik põhjus, miks jäävad toppama tehased, maanteed ja tuulepargid.

Tuuleenergeetika sektori kohaliku kasu õigusliku instrumendi seaduse eelnõu väljatöötamiskavatsuse kohaselt ei plaanita aga midagi siduvat kohalikule omavalitsusele ega kogukonnale. Siduv on üksnes tuulepargi valdaja kohustus tasuda kohalikule omavalitsusele. Kui talumistasuga ei looda isegi kehtiva seaduse välist kohustust, siis milleks üldse selline eelnõu välja pakutakse? Kuidas väljapakutud sõnastuses eelnõu peaks kogukonda ja arendajat siduma kui arendajale nähakse ette kohustus tasuda, aga kogukonnale mitte kohustust taluda?

Lisaks väidetakse eelnõus, et Eestis puuduvad õigusnormid, mis reguleeriksid keskkonnakasutusega kaasnevate häiringute, nt müra javibratsiooni kompenseerimist. Kuidas saab üldse tekkida vajadus midagi kompenseerida kui tuulikud paiknevad müraalast väljas pool? Rääkimata vibratsioonist.

Arvamused ja meeldimine ei saa ega tohi dikteerida ühiskondlikku progressi. Probleemi lahendamiseks on vaja kehtivate seaduste raames otsustusjulgust ja mitte lihtsalt inimestest üle sõitmiseks vaid seaduses sätestatu järgimiseks. Enne teaduspõhise otsuse langetamist on tarvis uurida.

Helgeid päid

Vastupidiselt laialt levinud arvamusele mõtleb ettevõtja eelkõige väärtuse loomisele. Ka nimetatud väljatöötamiskavatust lugedes tekib küsimus, millist väärtust sellega luua kavatsetakse? Väärtust ei loo ümberjagamine. Siinkohal tuleb ajud tööle panna ja mitte minna mööda vana tallatud rada. Ettevõtja tasku juurde on tee juba tuttav, aga kui mõtleks taskust välja?

Praegu arenduses olevate tuuleparkide valmisehitamine võimaldab riigil teenida enneolematut tulu CO2 kvoodikaubandusest, mis loob väärtust ja võimaldab ka kogukondade arengut. Rääkimata poliitikute mainetulust. Kasutaks õige võimalust ja leiaks lahenduse, kus hundid söönud, lambad terved?

Rääkides kasust

Tuuleparkidest jagatav raha kogukondadele ei ole kindlasti see kasu, mille pärast avalik arvamus muutub. Näiteid on mitmeid. Me „naudime“ täna ligi 100 eurost megavati hinda osalt ka tänu sellele, et meil puuduvad Eestis kaasaegsed tuulepargid. Rahaline ümberjagamine kahvatub selle võidu kõrval, mida nii kogukonnad kui ka riik tervikuna odavast elektrist saavad. Rääkimata tarkadest töökohtadest – tuuleparkide hooldus- ja kompetentsikeskuste loomisest. Või ka meie enda tuuletehnoloogiast „Eleon“.

Artikkel on avaldatud ajalehes Äripäev – “Gregor Raudvere: talumistasu – vana tuttav tee ettevõtja taskusse” 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.