Viimasel ajal on meediakanalite vahendusel levitatud sõnumeid, kuidas halvad ja ülbed ärimehed lähevad üle Eesti vastuollu kohalike kogukondadega, kellele sugugi ei meeldi ettevõtlike inimeste plaanitavad tegevused. Nii on konfliktidega seotud ettevõtjad Viimisis, Elva linnas, Saaremaal ja ka paljudes teistes piirkondades. Oma seisukohtade kaitseks tuginevad kogukondade esindajad lihtsale ja pealtnäha üheselt arusaadavale loogikale, et erahuvi ei saaks ega tohiks üles kaaluda avalikku huvi, ehk siis kogukondade huvi, mis väljendub tihtilugu kohalike valdade volikogude otsustes või ametnike seisukohtades.
Küsimuse sügavamal analüüsimisel on tulnud korduvalt ilmsiks, et isegi mõned kohtunikud ei suuda eristada ega määratleda lihtsaid põhimõttelisi küsimusi, mis on meie demokraatliku riigi alustaladeks ja millele tuginedes on rajatud kogu riiklik ühiskonnakorraldus. Need alused ja loogika on kõik leitavad meie Põhiseaduses.
Püüan siis selgitada lihtsalt ja üheselt arusaadavalt, mille vastu eksivad praktikas paljud haritud juristid, tavakodanikest rääkimata. Mida aeg edasi, seda masendavamaks kujuneb olukord, sest hoolimata korduvatest haridust ümberkorraldavatest õppeprogrammidest muutuvad kaaskodanike arusaamised riigist ja selle funktsioonidest järjest ähmasemaks.
Vaieldamatult on Eesti demokraatlik riik, kus igal kodanikul on õigus olla valitud ja valida kedagi teist ennast esindama riigi kõrgemasse seadusandlikkusse riigiorganisse – Riigikokku. Kodanik saab vabalt hääletada valimisringkonnas üles seatud kandidaatide poolt. Meie kogukondade esindajad, kasutades oma demokraatlikku õigust, valivad seaduses fikseeritud korras ja tingimusel endid esindama väärikamad isikud kogukonna liikmete hulgast. Me nimetame sellist seadusandliku kogu moodustamist esindusdemokraatiaks, kus Riigikokku valituks osutunud saadik vabaneb automaatselt valimislubadustest ja alustab oma rasket ja igapäevast tööd seadusloome alal, milleks tulemusena võetakse vastu kõikvõimalikke seadusi. Seadusi, mille järgi ja mida arvestades peab toimima riigi sotsiaalne ja majanduslik areng ning millele tuginedes reguleeritakse ühiskondlikke suhtedtervikuna. Lihtne ja loogiline.
Eeltoodust saab järeldada ainult ühte. Kogu riigi majandus- ja sotsiaalseid suhteid reguleerivad Riigikogu poolt vastu võetud seadused. Riigikogu valimiste kaudu realiseerivad kogukonnad oma avalikku huvi, sest ka kogukondade siseselt ei saa kodanikud eirata vastu võetud ja jõustunud seadusi. Riigikogu valimised toimuvad vaieldamatult avalikust huvist lähtuvalt ja sisuliselt sellega piirdubki kodanikkonna võimalus kaasa rääkida õigusruumi kujundamisel, sest nad on andnud volituse Riigikokku valitud saadikutele, võtma vastu seadusi, mille järgi on kõik riigi kodanikud kohustatud käituma. Kas keegi on kõikide seadustega rahul või mitte, see ei ole antud kontekstis oluline. Seadused on täitmiseks ja seda tagab riigivõim oma sunniaparaadiga.
Nüüd aga hägustuvad piirid ja tekib vastuolu õigusriigi põhimõtete ja „avaliku huvi“ kui piirideta ning laialivalguva mõiste vahel, mida omakorda kiputakse vastandama mõistega „erahuvi“.
Enamuses konfliktsetes olukordades püüavad kogukondade või valdade juhid tugineda väitele, et nemad seisavad ja peavad seisma avaliku huvi eest ja ettevõtja tegevust saab kvalifitseerida ainult erahuvina, mis on juba oma olemuselt selline, et avaliku huvi ülekaal peaks olema ilmselge ja seadustest tulevad õigused kaotavad ettevõtja suhtes tähenduse. Nemad võtavad enestele õiguse otsustada, kes mida võib või kes mida ei tohi. Tihtilugu saab selline omavolikohtulahendistes hukkamõistva hinnangu, kuid ettevõtjale on tekitatud juba korvamatut kahju.
Ei vaidle vastu, et mõningatel juhtudel võivadki ettevõtjate plaanid olla seadustega pahuksis aga kui ettevõtja tegevus on kõikides punktides legaalne, vastab kogukondade poolt avalikust huvist valitud riigikogu liikmete poolt vastu võetud seadustele, mille adekvaatsust on kinnitanud ja kooskõlastanud pädevad riigiasutused, kelle üheks oluliseks funktsiooniks on nii kodaniku kui kohaliku omavalitsuse tegevuse seaduslikkuse jälgimine ja hindamine. Kas siis saame rääkida ettevõtja tegevusest lähtudes pelgalt erahuvistja vastandamisest avaliku huviga? Ettevõtja tegevuse tulemusena luuakse töökohti, mis tagab ühiskondliku sotsiaalse sidususe järjepidevuse. Eraettevõtja maksab sotsiaal- ja haigekassa maksu, tagades sellega tööl olevate isikute sotsiaalse kindlustunde. Maksab riigile käibemaksu ja tekkinud lisaväärtuse arvelt tulumaksu, millest peetakse üleval riigiaparaati koos sellesama seadusi loova koguga. Saab siis tõlgendada ettevõtja plaane ja tegevust ühiskonna silmis pelgalt erahuviks? Kindlasti mitte. Kogukonnad ja ühiskond tervikune peaks igati toetama ettevõtjaid ja ettevõtlust, sest nende tegevus on suuremal või vähemal määral suunatud ühiskonna hüvanguks.
Kas näiteks planeeringu menetluses esitatud kogukonna vastandlikke seisukohti saab seaduse mõistes üldse pidada avalikuks huviks? Olen veendunud ei saa kui kogu planeeringu menetlus ja eesmärk jääb kehtivate seaduste raamidesse. Kogukonna huvid väljenduvad kahjuks tihtilugu mõne kogukonna eriti aktiivse liikme harimatust, mõne kadedust ja kogunisti viha ning vihkamist. Kogukonna passiivne enamus läheb vaenu õhutamisega kaasa ja lastes end mõjutada emotsioonidest ja on vastu eraettevõtja seaduslikule tegevusele, sest kõigile ei pruugi kaugeltki meeldida arendaja isik ega tema kogukonna hüvanguks tehtav tegevus. Põhjused ei olegi olulised, sest subjektiivsed emotsioonid ei saa ega tohi olla seadustest ülemad. Kuid tihtilugu kipub see just nii olema.
Kui aga tulla tagasi põhimõtte juurde, et ettevõtja realiseerib oma seadusest tulevaid õigusi, tuginedes ja lähtudes riigi seadustest, mis on just sellesama ettevõtja vastu seisva kogukonna liikmete poolt, väidetavast avalikust huvist lähtuvalt, saanud ellu kutsutud Riigikogu seadusloome kaudu, siis puudub kohalikul omavalitsusel otsuste langetamisel või vastu võtmisel igasugune õigus tugineda kogukondlikule subjektiivsele arvamusele või seisukohtadele.
Ettevõtjate seaduslikule tegevuse vastuseisu osutamine valdade poliitiliste figuuride poolt ei ole pelgalt taunitav, vaid on otseseks ohuks Eesti põhiseaduslikule korrale, sest nende pahatahtliku ja subjektiivse suhtumise tõttu kahjustatakse otseselt riigi arengut ja kodanike sotsiaalset turvalisust. Alaväärtuskomplekside käes vaevlevatel, kuid ülepaisutatud enesehinnanguga kohalikel munitsipaalpoliitikutel on raske, kui mitte võimatu mõista, et nemad ei ole kohtadel seaduste loojad, vaid omavad kaalutlusõigust ainult seaduste raames. Nad ei tohi tekitada ettevõtjatele seadustega garanteeritud õigustest meelevaldselt ja suvaliselt suuremaid piiranguid. Neil puudub voli piirata seadustega kodanikele antud õigusi. Ka kogukonna kaasamine ei saa omada õigusriigis seadustest olulisemat tähtsust. Kaasamise eesmärgiks on lihtsalt kogukonna teavitamine ettevõtjate plaanidest, mida ettevõtja peab saama saab ellu viia kehtivate seaduste raames.
On üheselt selge, et ühiskonnas tegutsevad ettevõtjad ei tegutse kaugeltki ainult lähtuvalt erahuvist, vaid arvestavad oma tegevuse plaanimisel otseselt ka avalike huvidega. Kuid mis saab siis olla pelgalt kellegi konkreetne erahuvi? Erahuvi on plaanitud või juba realiseerunud kodaniku isiklik huvi, mille elluviimiseks ei pruugi arvestada riigis eksisteeriva õigusruumiga ega selles sisalduvate kitsendustega. Ilmekamaks ja arusaadavamaks erahuvi väljenduseks saab olla näiteks soov ära võrgutada oma kena naabrinaine. Või vahetada kodus tapeeti. Võimalusi on piisavalt ja nende elluviimisel ei pea arvestama ei seadustega ega kellegi hinnangutega.
HARRY RAUDVERE BLOGI 