*Liberast– isik, kes nõuab egoistlikult liberaalseid õigusi ja vabadusi enese või enesega seotud vähemusgrupi ihade rahuldamiseks.
Mis on lahti meie ühiskonnaga? Miks ahastavad ja tunnevad muret nii ettevõtjad kui ka palgatöölised, ametnikest ja poliitikutest rääkimata?
Riigis lahvatas skandaal! Mõelge, mida ütles siseminister homode kohta. Vihkab ja ajab riigist välja! Ta peab otsekohe tagasi astuma! EKRE peab sellise õudse ja inimväärikust solvava väljaütlemise pärast valitsuskoalitsioonist kaduma ja asemele tuleb võtta need õiged, kes tunnevad muret nii liblika, lillekese kui ka väeti inimlapse pärast. Ainult liberaalne maailmavaade õilistab inimhinge ja annab kõigile võrdsed õigused! Oleks see siis ainult nii!
Et saada täit selgust ja ülevaadet praeguse hüsteeria tagamaadest, peame minema paratamatult ajas veidi tagasi. Eesti sai iseseisvaks riigiks ja iseseisvaus laienes ka endistele kommunistidele, kes kohe mitte ei tahtnud ühiskonnas loovutada oma avangardi rolli ja üritasid kõikvõimalike intriigidega säilitada ülejäänud ühiskonnakihtide ees oma moraalset üleolekut.
Olukord oli muutunud ja vanad dogmad enam ei kehtinud. Vaja oli uusi, millele tugineda ja rahvamasse ohjata. Tuleb tunnistada, et nutikusest neil vanadel kommunistidel puudust ei olnud.
Aastaid isolatsioonis olnud rahvas ei osanudki olla ise. Läänest tulev eufooria ja näiliselt külluserikas ühiskond pimestas ja segas loogilist mõtlemist. Nõukogude majanduse ja ideoloogia viljastavad tingimused olid röövinud rahvalt tõelise peremehetunde ja oskuse, kuid nüüd oli kõigil võimalus saada üleöö peremeesteks. Olla vaba riiklikest piirangutest ja otsustada ise oma elu ja saatuse üle. Kes meist ei oleks kuulnud tollaste võimule pürgijate juhtmõtet, et riik on halb peremees! Riik tuleb hööveldada õhukeseks, et seadused ei tohiks ega saaks piirata kodanikuvabadusi ja ettevõtlust!
Kaval ja ettenägelik plaan, sest sellisele juhtmõttele tuginedes kehtestati õiguskord ja seaduste regulatsioon, mis tekitas vastutamatuse ja pani aluse bürokraatia diktatuuri tekkele. Lihtlabastele varastele ja riigivara kantijatele ei saanud enam kohandada kriminaalkaristusi, sest alused olid kõrvaldatud. Ja kui ühiskonna nurin muutus mõnikord liiga suureks, siis lauldi kooris, et pahadele laieneb poliitiline vastutus. Poliitiline vastutus, ehk maakeeli vastutamatus.
Rahva igapäevaste muremõtete eelmalepeletamiseks oli vaja leida miski, mis tunduks veel hullem kui tavaline argipäev. Ja selleks loodi ja kujutati idanaabri näol vaenlane, kes pidi luurama Narva jõe taga luhtadel ja otsima ainult võimalust, kuidas meie väikeriigile turja karata. Inimesed uskusid ja langetasid oma valikud nende kasuks, kes lubasid neid kaitsta suure ja ähvardava ohu eest.
Mul on meeles, kui me enne Euroopa Liitu astumist kirjeldasime, mis ootab meie kodumaad ees Euroopa rahvaste vennalikus peres ja kuidas me jääme oma riiklikust iseseisvusest ilma. Meid peeti tookord ullikesteks, sõimati populistideks ja vandenõuteoreetikuteks, kes ei tea, kuidas meid seal Euroopas oodatakse ja armastatakse. Täna näevad kõik, millistel savijalgadel see liit koos püsib ja millise vilepilli ja taktikepi järgi meid tantsima sunnitakse. Ja kui me ei kuuletu, siis karistatakse. Nii nagu omal ajal mõisa tallis.
Järjest rohkem kaasmaalasi on hakanud mõtlema ja omal nahal tunnetama, et need pudrumäed ja piimajõed, mida liberastid võimul olles rahvale kokku lubasid, on osutunud sulaselgeks valeks. Liberaalsuse selja taha peitu pugenud liberaste huvitab jätkuvalt, nii nagu vanu kommuniste omal ajal huvitas, kontroll ühiskonna üle, sest totaalne kontroll tagab võimu ja võim omakorda heaolu.
Õhukesest riigist ei räägi enam keegi, sest rikkused ja positsioonid on jagatud ja Euroopa võõrvõimule maha mängitud. Nüüd on vaja tugevat riiki, seadustega kehtestatud detaile, mis reguleerivad juba absurdini ühiskondlikke suhteid ja tohutut ametnike armeed, kes rahva käitumist reguleeriksid, kontrolliksid ja kui vaja, siis ka karistaksid.
Segamini tuleb ajada inimkooslused, mis on moodustunud läbi ajaloo kindlate tunnuste alusel, nagu näiteks keel ja neid ühendav kultuur. Homode etteasted teenivad samasugust eesmärki. Kas need võrdsete õiguste tahtjad aduvad, et abielu ei saa olla kahe omasoolise liit, sest abielludes tekib automaatselt perekond ja sellega ka kõik riigi poolt kehtestatud õigused. Perekonna funktsiooniks ja vaieldamatuks eesmärgiks on rahvuse taastootmine läbi järelkasvu ja just see tingimus ongi eelduseks, et perekond on ja peab olema riigi kaitse all. Kooselu ei vaja automaatselt riikliku kaitset, mis laieneb perekonnale. Riikliku kaitse tagab ainult kooslus, mille funktsiooniks on järelkasv, seega perekond. Kindlasti võib demokraatlikus ja vabas ühiskonnas tekkida perekondi, milles ühest soost inimesed on lapsed lapsendanud ja sellisel juhul peaks õiglaselt ka neile laienema riiklikud garantiid, samasugused, kui abielust tekkinud perekonnale. Ja veelkord, riigi kaitse all olevaks perekonnaks ei saa automaatselt saada samasoolised, kes tahavad pelgalt abielluda. Ühiskonna kohus ei ole lihtsalt kooselavaid ühest soost isikuid ühiskondlike vahendite arvelt toetada, seda enam, et kõiki nende omavahelisi suhteid saab reguleerida lepingutega. Kuid see on omaette küsimus ja kaldub praegusest peateemast kõrvale.
See suur segadus ja kole kriis, millest kõik erutatult räägivad ja mida meedia järjest värvikamalt kirjeldab, ei ole oma olemuselt midagi erilist. Rahvas hakkab liberastide hüpnoosist tasapisi ärkama. Pole ju uudiseks, et läbi aegade on keegi midagi öelnud ja arvanud liberastide maailmavallutamise plaanide kohta. On kritiseerinud ja toonud välja vaieldamatuid tõendeid uusorjandusliku korra, või siis uue maailmakorra loomisest, arvustanud looduse kõrvalekaldeid omasooihalejate osas või naeruvääristanud kiiret teekonda viie rikkama riigi hulka. Niikaua kui sellised kriitilised väljaütlemised ja nähtused esinesid üksikisikute tasandil, ei olnud see liberastide ülemvõimule ohtlik, aga EKRE näol on tekkinud poliitiline jõud, kes formuleerib oma eesmärke ja maailmavaadet, ning võtab õiguse ka nendest avalikult rääkida. Ja mida siis imestada, kui neid rünnatakse kõikvõimalikul viisil ja kõikvõimalike vahenditega. Süüdistada EKREt sajas surmapatus on lihtsalt kohatu. Nende toetajaskonna hulgas on inimesi, kellel on julgust avaldada oma mõtteid ja seisukohti. Selline ongi meie kaaskodanike põhiseaduslik õigus. Mõista neid sellepärast hukka ja süüdistada moraalituses on alatu, isegi siis kui ei ole võimalik nendega nõus olla.
Järjest rohkem inimesi hoomab, kuidas nendega on läbi aastate manipuleeritud, neile valetatud ja õigusi piiratud. Järjest valjemini hakkavad kõlama nende inimeste hääled, kes ei ole nõus liberastiderahvusriikide hävitamise plaaniga ega olema lihtsalt kuulekas inimmass liberastide raudses haardes.
Ma ei ole kaugeltki kindel, kas EKRE tänane positsioon suudab lõpuni teenida tõeliste eestimaalaste huve, või piirduvadki nad ainult teemadega, mis riigi seisukohalt on teise või koguni kümnenda järjekorra tähtsusega. Seda näitab lähitulevik.
Paljud imestavad, mis hoiab täna seda valitsuskoalitsiooni koos. Ka sellele on lihtne ja loogiline vastus. Raha, suur raha, mida järgmisel aastal plaanitakse oma võimu kindlustamiseks käiku lasta. Raha paneb rattad käima, aga kas selle kõrvalt jääb aega kõige olulisema teemaga tegelemiseks, milleks on vaieldamatult bürokraatia diktatuuri pealetung kodanikele ja ettevõtjatele, see on täna veel nägemata ja usutavasti jääbki nägemata, sest kõik poliitilised jõud, kellel ei ole riigi arengu suhtes konkreetset ja läbimõeldud arenguplaani, vajavad oma liitlasteks manipuleeritavat ametnikkonda. Ja praeguse kogemuse põhjal kuulub ka EKRE viimaste hulka.
EKRE kontrolli alla olevate Rahandusministeeriumi ametnike initsiatiivil on valminud Hoiu-laenuühistuid ründav seaduse eelnõu, mis räägib iseenda eest. Meistrit tuntakse pintslitõmbest ja lindu laulust. EKRE lauluks võib saada luigelaul kui sedagi…
HARRY RAUDVERE BLOGI 