Maailm mõraneb. Mõraneb tõekspidamiste, kommete ja jõujoonte baasil. Miski ei ole enam endine ja üleüldine emotsionaalne hullus levib kui katk. Inimkonna tulevik on tume, tekitades mõtlevates inimestes nõutust ja õõva.
Kas saab ühes normaalses riigis olla valitseval kohal küsimus, kas omasoolised võiksid abielluda või mitte? Ei saaks, aga ometigi on. Suur hulk emotsionaalseid, kuid napi ühiskonnatunnetusega isikuid leiab, et selline abielu on normaalne ja keelamine piirab isikuvabadusi. Mõlema leeri vastandamine üksteisele, laim ja hüsteeria, mida võimendavad kõikvõimalikud meedia väljaanded, loovad koleda pildi neist, kellele omasooliste abielu põhimõtteliselt ei meeldi. Kogu teemapüstitus on emotsionaalne ja ratsionaalsest ei ole mõlemal vastandlikul osapoolel aimugi. Diskussioonidesse lisanduvad pühakirja ülistavad usumehed, opositsioonilised poliitilised ringkonnad, kes aktiivselt teemat võimendades loodavad tekitada oma teistele lamedatele mõtetele mingitki lisaväärtust.
Vägisi turgatab pähe, et kogu see jant on kellegi poolt teadlikult ja sihilikult tekitatud, et viia rahva mõtted probleemidelt, millega tuleks meie riigis tõsimeeli ja kiirelt tegeleda.
Samas on vastus küsimusele, kas omasoolised tohiksid abielluda, lihtsamast lihtsam. Jätame emotsiooni kõrvale ja analüüsime koos veidi kujunenud olukorda.
Abielu protseduur, kui sajandeid kestnud ja tänaseni kestev traditsioon, on olnud mehe ja naise vaheline seadustatud liit, millega kaasneb perekonna loomine. Perekonna mõtestatud eesmärgiks on eelkõige ühiskonna taastootmine, ehk siis rahvastiku säilimise eest hoolitsemine. Selle vastutusrikka eesmärgi täitmiseks oleme Põhiseaduses kokku leppinud, et perekond, kui ühiskonna väiksem algrakuke, on riigi kaitse all. See tähendab, et astudes abiellu on abikaasadel automaatselt oma perekonna funktsioonide täitmiseks riigi, ehk siis ühiskonna, õiguslik ja samuti ka materiaalne toetus.
Kas kaks omasoolist, astudes abiellu suudaksid ühiskonna ees täita automaatselt rahva taastootmise funktsiooni? Loomulikult mitte. Seega ei saaks, ega tohiks, nad ka ühiskonna silmis saada abiellumisega riigi poolset kaitset, mis on ette nähtud perekonnale nende esmafunktsiooni täitmiseks – tekitada ja kindlustada ühiskonna järelkasv.
Kui kaks samasoolist tahavad hakata koos elama, siis on ainukeseks võimaluseks kooselu lepe, mis reguleerib kõiki nende omavahelisi suhteid täpselt selles ulatuses, kui nad seda soovivad või vajavad. Ühiskonna ja riigi poolt on kooseluseadusele tugineva lepingu lubamine tõeliseks demokraatia ilminguks, mis ei saa rikkuda kellegi inimõigusi. Ja kui kellelegi omasooliste kooselu ei meeldi, olgu selle põhjuseks kas usulised veendumused või midagi muud – see on isiku enese emotsionaalne seisund, mille tõttu ei tohi mingil juhul piirata kaaskodanike õigust, elada omasoolisega koos.
Kui minna selle teemaga sügavuti edasi, siis võivad kaks omasoolist kasutada näiteks surrogaatema teenust, saades sellega omale geneetilised järglased või lapsendada oma kooselu rikastamiseks vanemate hoolitsusest ilma jäänud lapsi. Sellisel juhul peaks õiglaselt laienema ka kooselu seaduse ja lepingu alusel lapsi kasvatavatele kooselavatele kodanikele samasugused õigused nagu läbi abiellumise loodud perekonnale. Nad peaksid olema samuti riigi kaitse all.
Seega, omasoolised ei tohiks juriidiliselt abielluda, kuid teatud tingimustel saavad nad luua perekonna, mis on samasuguste õigustega, kui abielu protseduuri läbi automaatselt perekonna õigused saanud mehe ja naise omavaheline liit.
Selline võiks minu meelest olla targa, hüsteeria- ja emotsioonivaba ühiskonna toimimise demokraatlik mudel. Sellised mõtted võivad paljude meelest tunduda naiivsed, kuid ma ei ole kuulnud midagi muud peale nõudmiste ja nende nõudmiste naeruvääristamise, millel ei ole tervikpildiga midagi pistmist.
HARRY RAUDVERE BLOGI 