Kuhu kadus riigi raha?

Lugesin internetiportaalist intrigeerivat pealkirja, mis väljendas imestust, kuhu on üleöö kadunud riigi raha. Tõstmata jäävad nii õpetajate palgad, lastetoetused kui ka pensionid. Sellelaadset küsimust lugedes kaob igasugune soov olla viisakas ja poliitiliselt korrektne ning rääkida asjadest otse, just nii nagu nad tegelikkuses on.

On see riigi raha kadumise küsimus tõesti selline küsimus, mis peaks panema üllatuma neid, kes on läbi aegade meie riiki juhtinuid? Kui see nii ongi, siis tuleb kurbusega tõdeda, et meie riiki on juhtinud sulaselged idioodid ja lõviosa rahvast ei erine neist karvavõrdki, sest eks riigitüüri juurde valituks osutunud on ka osake rahvast. Eesti riigi kodanike valikud on raudne tõestus väitele, et iga rahvas väärib oma valitsejaid.

Taasiseseisvunud väikest rahvusriiki juhtinud isikud oleks pidanud tollal looma uue riigi arengumudeli, mitte vahtima mokad töllakil ringi ja ootama ainult seda, mida neist välismaal arvatakse. Kas saab olla veel orjameelsemat suhtumist kui ülimaks eksistentsiaalseks eesmärgiks on isandate kiitus ja isiklik rahulolu? Tänane avalikkuse ette paisatud retooriline küsimus on otsene tagajärg sellest, et me ei ole kunagi tahtnud olla oma maal peremehed vaid matkijad ja käsutäitjad.

Taasiseseisvumise tulemusena ja seni kehtinud sotsialistliku ühiskonnakorralduse kaotamisega loodi meie riigis ajalooline pretsedent, kus sotsialistlik ühiskonnakorraldus pidi asenduma kapitalistliku ühiskonnakorraldusega. Asendus siis või, võiks avameelselt küsida. Oleks asendunud, siis ei oleks täna valitsenud meie riigis kahetsusväärne olukord, kus riigikassa on tühi ja kõik asjaosalised laiutavad arusaamatuses käsi ja teevad etteheiteid neile, kes on parasjagu võimul. Saamata aru, et aastaid riigitüüri juures olnutena on nad ise otseselt vastutavad tekkinud olukorra eest. Sotsialistliku ühiskonnakorra lagunemisega pidi rahvale kuuluv ühisvara, ehk siis sotsialistlik ühisomand, leidma enesele uued omanikud või peremehed. Olid nendeks siis riik ise või erasektor, see sõltus otseselt tollaste otsustajate suvast. Uued omanikud leidusidki ja seda libekeelsete sõprade kaasabil, kes nägid meis enestes ainult omaenese turuosa suurendamise võimalust. Mitte midagi isiklikku, ainult äri. Kapitalistlikus ühiskonnas ei ole sõpru. On liitlased ja domineerivad huvid. Sotsialismist tulnutele ja puuduliku haridusega riigijuhtidele oleks pidanud selline kapitalistlikule põhimõttele tuginev seisukoht olema teada, kuid isiklikud ambitsioonid ja saamahimu pimestasid ning riigi ja rahva huvid mitte ei jäänud tahaplaanile, vaid heideti armutult kõrvale. Domineerima hakkasid sotsialismi viljastavates tingimustes välja aretatud homo sovietikuse isikupärased omadused, mis lähtus aastaid eksisteerinud põhimõtetest, et riigi õigusruum peab kindlustama valitutele eelistatud seisundi ühiskonnas. Seda nii materiaalselt kui ka moraalselt. Sellist põhimõtet hakati teadlikult ja plaanipäraselt kinnistama seadusandluses, mille ehedamaks näiteks valimisseadusesse sisse kirjutatud eripära erakondade ja üksikkandidaatide võimaluste ebavõrdsusest.  Riiki juhtima valitud sidusid end lahti valimistel antud lubadustest ning kindlustasid oma seisukohtade levitamiseks rahastamissüsteemi, mis juba eos elimineeris ühiskonnas uute ja mõistusepäraste mõtete elluviimise. Maksumaksja õlule pandi kohustus kindlustada võimule pääsenute hea äraolemine Riigikogus. Näiliselt loodi kodanikele vabadus, kuid nende vabaduste realiseerimine seoti paljudel juhtudel otseselt otsustaja suvaga, kelleks oli võimuerakonna vastavat ametikohta täitev ametnik. Nüüd võib lugeja kehitada õlgu ja küsida, et millest see mees kirjutab. Lihtsa ja arusaadava näite võib tuua rannaalade ehituskeeluvööndisse ehitamisest, mis oli üldjuhul keelatud, kuid kui minister andis selleks loa, siis oli kõik võimalik. Kui selliste võimaluste loomine ei ole otseselt nii majanduslikule kui ka poliitilisele korruptiivsele käitumisele kalduva süsteemi teadlik loomine, siis mis see on? Nimetatud tendentsi on pidevalt seadusandjate ja ametnikkonna poolt edasi arendatud. Paljud igapäevast elu- ja majandustegevust puudutavate otsuste langetamine on toodud palju madalamale tasemele, mis suurendab määratlematult ametnike võimu tavakodanike üle. Kollektiivne otsustus prevaleerub seaduste üle. Täna nimetame seda kaasamiseks, ülekaalukaks avalikuks huviks või kohaliku omavalitsuse kaalutlusotsuseks.

Kapitalistliku ühiskonnamudeli üheks olulisemaks tunnuseks on üksikisiku vabadus oma seaduslikke õigusi realiseerida. Loomulikult siis, kui sa oma tegevusega ei sea ohtu kaaskodanike elu ja tervist ja jääd üldiselt kehtestatud seaduste piiridesse. Nii nagu tavatsetakse öelda – igaühel on õigus õnnele. Ja õnnele jõudmiseks peab ühiskondlik elukorraldus ja õigusruum looma sulle ka seadustest tulenevad võimalused. Kas sa seda konkreetset õigust õnnele suudad ise realiseerida, see on kinni iga inimese võimetes ja võimalustes, kuid õigusruum peab andma sulle selle võimaluse, mitte ei seo võimaluse realiseerimist sõltuvusse kellegi suvast või meeldimisest. Ja jälle tuleb tuua teema selgitamiseks lihtne arusaadav näide.

Sa omad kodanikuna kinnistut ja tahad ehitada sellele maja, mis vastaks su unistustele ja rahakotile. Kapitalistliku ühiskonnakorraldus annab sulle selle võimaluse, sest kellegi ei ole õigus piirata ega keelata isiku isikliku omandi käsutamist ja kasutamist. Meie oleme läinud sotsialistlikele rudimentidele tuginedes teist teed. Selgub, et su unistused purunevad vastu kivisse raiutud kohaliku omavalitsuse ehitusmäärust, mis kirjutab sulle ette isegi katuse kaldenurga või külamutikeste kollektiivse kirja nõudmised, mis peaks väljendama ülekaalukat avaliku huvi, mis aga tegelikult lähtub negatiivsest emotsioonist ja eestlaslikust kiusust ning kadedusest. Kuhu jääb siis üksikisiku õigus oma õnne otsida ja õigusi teostada?

Mida rohkem meie riik ettevõtlike isikute vabadusi piirab ja läbi seaduste põhjendamatut ühiskondlikku kontrollimehhanismi ja regulatsiooni rakendab, seda keerulisemaks muutub riigi sotsiaalmajanduslik olukord tervikuna. Need nähtused on otseselt omavahel seoses.

Juba aastate eest jõudsime olukorrani, kus riigieelarve täitmiseks ja tasakaalu säilitamise kindlustamiseks tuli oluliselt suurendada elanikkonna maksukoormust, ehk piltlikult väljendatuna – suurendada järjepidevalt väljalüpsi – kahjustades sellega riigi konkurentsivõimet tervikuna. Tänaseks on ühiskonnas maksustamise valulävi saavutatud. Usutavasti on kõik omal nahal tundnud nii aktsiiside kui ka riigilõivude olulist ja pidevat suurendamist.

Ilmekaimaks indikaatoriks, millest meie riigijuhid paaniliselt eemale hoiavad ja nende tegevust õigustavad analüütikud ja arvamusliidrid piinlikult vaikivad, on riigi väliskaubanduse negatiivne bilanss, mis suureneb pidevalt, ulatudes juba aastas kahe miljardini. Rääkimata võõrkapitalile kuuluvatest ettevõtetest, kellele võimaldati euro kasutuselevõtuga kasumi takistamatu väljaviimine. Raha põgeneb meie riigist ja me jääme aasta aastalt järjest vaesemaks. Ja mitte ainult raha ei voola riigist välja, vaid järjest rohkem tarmukaid kaasmaalasi pühib jalgelt kodumaa tolmu.

Selleks, et aru saada tuleb teada. Kui tead, siis oskad ka õigeid otsuseid langetada. Kuid kas me oskame rahvana mõista ja aru saada, millisesse mülkasse on meie väikese rahvusriigi tõuganud tänaseks koonukad, isamaalased, reformerid ja sotsid? Kui me rahvana sellest aru saaksime, siis ei annaks me neile valimistel uusi mandaate vaid peaksime hoopis süüdlasi loopima mädamunadega. Vaieldamatult on võimuerakondade väärastunud ideoloogiale tuginev süstemaatiline tegevus viinud riigi majanduse olukorrani, mis mõjutab otseselt rahva sotsiaalset turvalisust ja toimetulekut.

Vabadele kodanikele väärilise ja seadustele tugineva tõeliselt demokraatliku ühiskonnamudeli loomise asemel on meie riigis võimul olnud ja ka olevad erakonnad hakanud järk järgult kinnistama riiklikule kapitalismile tuginevat ideoloogilist ühiskonnamudelit, mis seisneb üksikisiku vabaduste otsestes piiramises ja ebatervete konkurentsieeliste loomises riigiga seotud äriühingutele. On täiesti mõistetav, et suur osa elanikkonnast seda nähtust ei mõista ega otseselt tunneta ka, sest nad ei ole riigivõimu kui ka kohaliku omavalitsuse omavoliga isiklikult kokku puutunud. Seda enam, et riigipoolsed äärmiselt ohtlikud ühiskonnavastased tegevused vaikitakse maha nii riigi jõustruktuuride kui ka meedia poolt, kes asjaolude objektiivse kajastamise asemel püüavad tekitada inimestes väärarusaamu omapoolsete kallutatud hinnangute andmisega. Isikute omavahelised suhted ja suhted riigivõimuga seotakse järjest uute, avaramaid tõlgendusvõimalusi võimaldavate seadustega, mis seavad piiranguid vaba kodaniku loomepotentsiaalile ning allutavad ta seadustega kaitstud ja määratletud ühiskonnamudeli asemel võimu omava isikuteringi meelevalda.

Kõike neid kodanikke, kes on ära tabanud ja tunnetavad meie riigivõimu kuritarvitavate isikute olemuse, süüdistatakse ja sildistatakse kõikvõimalike nimedega. Küll on nad populistid, siis radikaalid ja lõppkokkuvõttes natsid, kelle ülimaks eesmärgiks peaks olema ühiskonnas nii riigisisese kui ka rassistliku vaenu õhutamine. Oma rahvuslike vaadete propageerimisega peaks nad nagu soovima kahjustada oluliselt meie riigi mainet teiste riikide silmis. Koguni niipalju, et me kaotame oma liitlased ja jätame end rahvusvahelises suhtluses isolatsiooni. Ja jälle külvatakse inimestesse põhjendamatut hirmu ja õudu nende ees, kes tegelikult oma pisikesest rahvusriigist hoolivad.

Kuid ega see kriitika nende aadressil ole ka üdini vale. Rahvuskonservatiivselt meelestatud isikute hulgas esineb kahjuks piisavalt olulise tähtsusega hälbelisi seisukohti ja eelkõige riigi välispoliitika ja sellega kaasneva majanduspoliitika objektiivsel hindamisel, mida nende oponendid oskuslikult oma propagandavankri ette rakendavad. Täna on rahvuskonservatiivide poolt tegu pigem olemasoleva olukorra kirjeldamise ja kriitikaga aga mitte aktiivsete ja konstruktiivsete lahenduste pakkumisega.

Järjest suurenev riigieelarve puudujääk ja elanikkonna kasvavad finantskohustused suunavad meid täiesti uude ühiskondlik- majanduslikku formatsiooni, mis on tingitud sotsialistliku ühiskonnakorralduse oskamatust likvideerimisest ja sama oskamatust üleminekust  kapitalistlikkusse ühiskonnakorraldusse. Kuid nimetatud tendents ei puuduta pelgalt neid riike, mis kogesid sotsialismi, vaid tervikuna ka ajalooliselt kapitalistlikke ühiskonnakorraldusega riike, mis on läbimas imperialistlikku arengufaasi ning allutatud riikideülestele poliitilistele ja majanduslikele huvigruppidele. Siit on üks samm uusorjandusliku ühiskonnakorralduse tekkimisele ning kindel on see, et oma hoolimatuse ja tänaste suundumustega aitame rahvana kaasa sündmuste käigule, mille lõpptulemust me keegi näha ei sooviks.

One thought on “Kuhu kadus riigi raha?”

  1. Lp. Ahto Raudvere. Teie kirjutatu on õige olen sellega nõus kuid näeme vigu mida on valitsused teinud kirume valitsust ametnike ,aga otsida lahendust ja sellest kitjutada kuidas vead parandada see üldiselt puudub. Lihtsam on kritiseerida kui pead vaevata ja lahendust otsida. Praegune olukord riigis meenutab minule nõuka aegsetanektooti : kaks vana kommunisti arutavad omavahel .Mäletad Vasja olime noored pöörasime riiki, kole palju pöörasime, nüüd oleks vaja tagasi pöörata kuid oleme vanad ja ei jõua, noored ei viitsi.
    Lp.V. Kauler

    Meeldib

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.