Olin kutsutud Kuressaare Spordikeskuses toimuvale Eesti Vabariigi 101. aastapäeva auks korraldatud vastuvõtule. Kena asjakohane oli see vastuvõtt.
Istusin ühes lauas toredate ja seltskondlike inimestega. Kuulasin ettekandjaid ja mõtisklesin kuuldu üle. Püüdsin tabada mõtet. Oli mille üle juurelda.
Tsitaat vallavanem Madis Kallase kõnest:
“Meie ei pea kõiges valima alati pooli nagu keskteed, ehk kompromisse, enam ei eksisteeriks. Kompromisside leidmine on oluliselt sagedamini võimalik, kui paljud seda arvavad, aga selle nimel peame tegema tööd ja vaatama sagedamini peeglisse. Rahulikult saab … Läbi koostöö saab… läbi positiivsuse saab. … Me ise oleme oma elu suuremad takistused.”
Kenasti öeldud, kas pole?
Kuulasin ja mu silme ette kangastus pilt meie vallaametnike ja arendaja ühisest töisest nõupidamisest, mille teemadeks olid ühe konkreetse planeeringuga seonduvad küsimused. Vallaametnike seisukoht oli arendajale üllatuseks, sest planeeringu olemuse tõlgendamisel ei olnud vald lähtunud Haldusmenetluse seaduse heast tavast ja mitte ainult. Nimelt näeb seadus ette lihtsad põhitõed menetluse läbiviimiseks. Tuletame need üheskoos meelde:
§ 3. (1) Haldusmenetluses võib piirata isiku põhiõigusi ja -vabadusi ning tema muid subjektiivseid õigusi ainult seaduse alusel.
§ 5. (2) Haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele.
Arendaja juristide seisukohast vaadatuna oli vald lähtunud oma kaalutlusotsuste tegemisel valest seaduste tõlgendamisest. Arendajad püüdsid korduvalt leida mõistusepärast kompromisslahendust, kuid vallaametnikud isegi keeldusid teemat arutamast. Nende seisukoht oli konkreetne – me oleme isekeskis otsustanud ja oma otsust me ümber vaatama ei hakka! Kui ei meeldi, kaevake kohtusse või me võime üldse tühistada kogu planeeringu protsessi. Samas puudub neil planeeringu protsessi tühistamiseks igasugune juriidiline õigus. Kus on siin see kompromissi otsimine, millest vallavanem oma kõnes rääkis?
Tänaseks on vallal järjekordne kohtutee jalge all…
Konkreetse planeeringuga on seotud Saaremaa ääreala inimeste jaoks plaanitud kümned töökohad ja normaalse elukeskkonna loomine neile lihtsatele kaaskodanikele, kellele ei laiene otseselt IT revolutsioon ega kaughaldusega töökohad, mille sära pimestab valitsejate silmi.
Mulle meenub ühe kohtuvaidluse käigus riiki esindama kutsutud advokaadi repliik, kus ta teatas, et kui mina kodanikuna tahan riigilt midagi üldse saada, siis ei ole mõtet oma õigusi rõhutada. Huvitav, millised on veel õigusriigis elava kodaniku võimalused? Me ei ela ametnike riigis, kelle ees, müts peos, lömitada.
Kuningriigis ei ole kodanikke. Kuningriigis elevad kuninga alamad. Meie oleme oma riigis vabad inimesed ja meil on lisaks kodanike kohustuste kõrval ka õigused, mida saab piirata ainult seaduste, mitte mingi ametniku suva alusel.
Kompromiss ja koostöö… Kas see tähendab seda, et ma tohi ettevõtjana kritiseerida ametnike saamatust ja omavoli? Ei tohi esitada ebameeldivaid küsimusi ega juhtida tähelepanu kitsaskohtadele? Kas ma olen isiklikult solvanud mõnda vallaametnikku, kelle pereliige otsustab asju haldusmenetluse protsessis? Jah, ma olen nimetanud avalikult korruptsiooniks tegevusi, mis on oma olemuselt korruptsioon ja sellepärast on korruptsioonimõistele sisu andmine üheks minu valimislubaduseks.
Mina ei pea häbenema, vaid need, kes on sundinud mind niimoodi arvama.
Selleks, et mitte võtta mulle kuuluv ettevõte Saarte Kalanduse liikmeks, oldi valmis isegi ministeeriumi ettekirjutusi eirates põhikirja muutma. Riigi poolt eraldatud rahad peavad jääma kitsa kildkonna kontrolli alla? Või oli selle taga hoopis mõne mehe isiklik solvumine? Leia siis kompromissi kui korruptsioon sööb silmad peast ja õiguskaitseorganitel on parasjagu tähtsamate asjadega tegeleda.
Mulle on palju, väga palju kurdetud riigi poolt tehtavast ülekohtust. Kuid see kurtmine ja hala ei ole lahendus. Te ise, kallid inimesed, olete sellistele taunitavatele nähtustele meie ühiskonnas õla alla pannud ja andnud korduvalt hääle neile, kelle poolt ei tohiks hääletada. Käituge nendel valimistel kodanikena ja hakake mõtlema… Tõde on valus, kuid eluliselt vajalik.
Vallavanem rõhutas oma kõnes, et me näeme ainult halba ega oska tähele panna head ega tehtut. Oskame küll, väga hästi oskame, sest me ise olemegi tegijad, aga vastuseks tahan talle tuletada meelde meie esiisade elutarkuse – „Tilk tõrva meepotis rikub kogu mee.“
HARRY RAUDVERE BLOGI 