Avalik kiri Margus Lepale

Tere, Margus!

Vaatasin 04. detsembri ETV saadet “Suud puhtaks”(Link). Nägin Sind seal sõna võtmas. Selgrootu ja mage tervikpilt.

Loomulikult on reaalselt olemas saates hüpoteesina kõlanud seisukoht, et vahest ongi sotsidel ja rahvuslastel ühine nimetaja. Loomulikult on. Nende ja ka teiste erakondade ühiseks nimetajateks on lühinägelikkus, arrogantsus ja lihtlabane vihkamine.

Me oleme Lõunatunnis rääkinud sellest, et viha on iseenesest indiviidi isiklik emotsioon. Füsioloogiline tunne, mis erutab meeli ning mis on isegi suuteline hetkeks muutma inimese füüsilist seisundit. Käed värisevad, pisarad tulevad silma, süda hakkab kiiremini lööma, vererõhk tõuseb jne…

Te ei rääkinud teles esinedes sõnagi vihkamisest. Vihkamine on indiviidi patoloogiline seisund, mida võib võrrelda kroonilise haiguse või hälbega, sest vihkav inimene ei suuda olla pikemat aega adekvaatne, sest vihkamine, kui tugev pikaajaline emotsionaalne seisund, pärsib olulisel määral inimese mõtlemisvõimet. Täna on see haigus levimas meie ühiskonnas kulutulena. Tundub, et saatekülalised ei saanud püstitatud saateteemast maad ega mütsi aru, saatejuhist rääkimata.

Miks see on nii?

Meie ühiskonna ajalooline taust on tekitanud inimestes palju negatiivseid tundeid ning neist ei suudeta lahti lasta, sest kardetakse ega mõisteta reaalsust. Hirm toidab vihkamist ja vihkamine pärsib reaalsuse taju ning reaalsustaju puudumine põhjustab teadmatust ning see omakorda jälle hirmu asjade eest, millest ei suudeta aru saada ega hoomata. On veel hulgaliselt teisi kõrvalisi tegureid kuid kirjeldatu on määrava tähtsusega suletud ring.

Tänases ühiskonnas, kus nii nagu Sa ka telesaates mainisid,  on üks Põhiseadus ja palju erakondi, kes kõik tahavad oma tegevusega mahtuda Põhiseaduse raamidesse. (Vähemalt nii nad oma programmides deklareerivad. Me teame, et tegelikkus erineb oluliselt kirja pandust.) Ainuke ja tõeline võimalus eristuda teistest omasugustest ja saada defitsiitseid valijate hääli, ongi eristumine, mille saab saavutada ühtses tausta- ja ideoloogilises süsteemis ainult vastandumisega. Muidu on kõik poliitilised jõud elektoraadi silmis ühte nägu. See ühte nägu olek lahustab häälte saagi ning ei ole võimalik hakata domineerima. Aga seda on vaja, sest see ongi erakondade tõeline kuid varjatud eesmärk.  Võtta võim riigis.

Vastandumine läbi hirmu ja vihkamise. Need on motivaatorid, mis panevad masse liikuma. Seda teatakse ja nende tunnetega manipuleeritakse.

Pole vaja rääkida rahva nimel nagu mõned saatekülalised üritasid seda teha, sest nagu kuulsid ja nägid, on see seisukoht otsekohe demagoogiliselt rünnatav. Kuid samas on muutunud tavaks juhtpoliitikute fraas, et Eesti tahab, Eesti vajab… Kui see ei ole kogu rahva eest rääkimine, siis mis see on? Kes annab neile sellise voli? Enda ja oma erakonna eest, lasku tulla,  kuid nemad ei ole ju terve Eesti, eestimaalastest rääkimata.

Täna manipuleerib Eesti riigis valitsev klikk oma rahvaga, et säilitada ja kindlustada  võim. Propaganda, pooltõdede esitamine ning hirmu külvamine on igapäevane nähtus. Tänases Eestis on kõige suuremaks hirmu ja vihkamise külvamise allikaks riik ise. Kuid riik ei ole mingi abstraktne kooslus vaid vastandumist otsivad erakonnad, kes tänu võimu omamisele suunavad nii peavoolu meediat, haldavad sunniaparaati kui ka juhivad ametnikkonda. Külvata ühiskonnas hirmu ja pakkuda hirmu leevendamiseks lahendusi on geniaalne klassikaline manipulatsioon. Venelased tulevad, NATO kaitseb meid selle eest jne… Ja kui korrata pidevalt suurt valet, hakkab see massidele tunduma tõena (jälle ajaloolised ristsed üle elanud klassika).

Kõik sündmused toimuvad ajateljel ning ühel hetkel pingestuvad ühiskonnas sotsiaalsed suhted. Ja mitte Sinult sellesama hirmu pärast,  vaid selle pärast, et vastandumist otsivad erakonnad ei ole suutelised ega neil ole olnudki plaanis tegeleda riiklike ja elanikkonna jaoks väga oluliste ning eluliselt tähtsate probleemidega. Nende sotsiaalsete pingete kuhjumine tekitab lisahirmu ja seekord juba otsese toimetuleku pärast ning võõrvõimu mahitusel vastuvõetud otsuste/seaduste pärast, mis võivad põhjustada järjekordselt hirmu tundmatuse ees (pagulaste võimalik massiline saabumine jne…). Koosmõjus need väikesed hirmud võimenduvad ja hakkavad otsima väljapääsu. Samuti põhjustab ametnike räige omavoli ja seaduste/tegevuste üleregulatsioon vihkamist riigi, kui institutsiooni, vastu ning see vihkamine on oma väljenduses riigi enese jaoks kõige ohtlikum, sest sellega kaob elanike/kodanike lojaalsus oma riigi ees.

Kokkuvõttes kõik eskaleerub ja nagu me traditsiooniliselt teame, hakatakse sellisel juhul otsima süüdlast. Ja neid ei ole vaja otsida kaugelt. Viha valatakse välja otseste valitsejate peale, mis annab opositsioonil (mitte valitsuses olevatel erakondadel) suunata ühiskonna rahulolematus ja umbmäärane pidev vihatunne, ehk siis vihkamine, oma konkurentide vastu. Täpselt analoogiline asi juhtuski Toompea platsil EKRE ja Tarandi konfliktis.

Mage on kuulata arvamusliidrite halamist, et vägivald ei ole lahendus ja kõiki probleeme tuleb käsitleda rahulikult, läbirääkides.  Vägivald on tagajärg kuid muutumas ühel hetkel eesmärkgiks omaette. (Vägivallal on lääne inimeste arusaamades kindel koht, mis ei ühti meie peavoolu retoorikaga.)  Antud kontekstis on vägivald viha ja vihkamise kõrgeim tase. Samasugune nagu tavatsetakse öelda sõja kohta, mis on samuti poliitiline erisus, ehk poliitika, kus sõnad enam ei kehti.

Prantslased said Prantsusmaal läbi aktiivse protesti ja vägivallaga tegutsemise aktsiisimäärade kasvu peatamise. (Kas selline rahva väljendusvorm ei olegi siis euroopalik väärtus, mille järgi meil kästakse pidevalt joonduda?) Tuleb välja, et vägivald toimib ühiskonnas ja toimib edukalt. Võib pidada sadu rahulikke koosolekuid ja arutada ja arutada ja veelkord arutada kuid midagi ei muutu arutamisest paremaks, sest valitsejad teevad ikka nii nagu peavad õigeks.  Ka see seisukoht on ajalooliselt ja praktiliselt kinnitust saanud. Meil on Eestis palju elulisi näiteid, kus sõnad on muutunud mõttetuks, sest teine pool lihtsalt ei kuule, sest ta vihkab pimesi, näeb oponentides ohtu oma heaolule ega olegi võimeline konstruktiivseks aruteluks. Tegutsetakse ju mitte üldrahvalikest huvidest lähtuvalt, vaid veelkord omale võimu saamise ja kindlustamise nimel. Seda kõike võimaldab esindusdemokraatia ideoloogiline baasalus, mis annab kontrollimatu võimu/kontrolli rahvamasside üle. Ja siis ei ole vaja debatti, sest oponentidel puuduvad ressursid end üldrahvalikult kuuldavaks teha.

Ja veelkord, polegi vaja rääkida rahva nimel, vaid mulle isiklikult piisas EKRE sõprade portaalis suhtlemisest. Kui Sa ei poolda oma vaadetes rumalust, lühinägelikkust ja arulagedat viha, mis hoiab koos ja liidab seda erakonda, siis tuleb Sind ja Su seisukohti koheselt elimineerida ning Sa pead olema kõrvale heidetud suhtlusgrupist, mille ainus ja peamine eesmärk on julgustada omasuguseid, ehk  õhutada vaimust vaeseid veel rohkem vihkama. Vihkama erisust, vihkama võõraid, vihkama idanaabrit ja lõpuks ka iseennast. Miks ma julgen nii karmilt öelda, et vaimust vaeseid, sest neil ei ole riigi ja ühiskonna arenguks pakkuda muud kui keelustada ametlikult ükstelele tagumikku trukkimine. Riigi, ehk valitsejate funktsioon ei ole võõrvõimu kuulata ja maksudena ning dotatsioonidena saadud vahendeid ümber jagada. EKREl, nii nagu paljudel teistel erakondadel, puudub riigi, kui meie ühiskodu arenguplaan. Sellega ei tegeleta, sest enamus ajast ja energiast kulub vihkamise ja selle vihkamise külvamise ning õhutamise peale. Või siis intriigide punumisele.

Jõudu võiduks!

Harry