Vanarahvas ütleb targalt – Ükskõik, kes sind täis teeb, puhtaks pead end ikka ise kasima.
Täpselt samasugune olukord on kujunenud minu vastu toime pandud rünnakutega.
Ma olevat Kremli troll, putinist ja teab veel kes…
Ei ole. Ja ei ole ka kunagi olnud ega kavatsegi olla. Erinevalt paljudest meie kaaskodanikest olen ma radikaalse maailmakäsitlusega inimene. See väljendub minu soovis selgitada välja meid ümbritsevate nähtuste või sündmuste algpõhjused, kasutades selleks kogu saadavat informatsiooni. Ka täna Ukrainas aset leidvad koletud sündmused on saanud alguse millestki, mille kohta liigub erinevaid seisukohti ja põhjendusi, tihtilugu selliseid, mis võiksid olla nende seisukohtade esitajatele parasjagu kasulik. Sellised tendentslikud ja paljuski välja öeldud subjektiivsed seisukohad ei pruugi olla alati kaugeltki adekvaatsed ega peegelda tegelikkust objektiivselt. Olles kuulanud paljude inimeste arvamusi, tutvunud dokumentaalsete tõenditega nii lääne kui Vene inforuumist, kangastub silme ette pilt, mida mõtleval ja empaatilisel inimesel on väga raske mõista ja tekib hulgaliselt küsimusi. Nii püüdsime ka NR raadiosaates olukorda analüüsida, kasutades paljusid erinevates infokanalites esinenud isikute seisukohti.
Kui nüüd minna konkreetsemaks, siis kõik raadiosaates kaustatud väljaütlemised ei ole ega peegelda minu ega Margus Lepa seisukohti ega arusaamasid. On selge, et skandaal müüb ja pealkiri peab tekitama emotsiooni, kuid sageli ei ole sellel tegelikkusega mingit seost. Pealkiri Saarte Hääles „Saaremaa Vallavolinik: Putin käitub Ukraina sõjas inimlikult.“ on kontekstist välja rebitud lause, mis ei kajasta minu meelsust või seisukohta. See on üdini vale ja see pole kindlasti minu arvamus. Oma väljaütlemises pidasin silmas Israelist pärit sõjaekspert Jakov Kedmini väidet, et Ukraina linnade vallutamisel ei praktiseeri Vene sõjavägi taktikat, mis ei arvestaks nii tsiviilelanike kui ka sõdurite eludega. Ta tõi näiteid erinevatest sõdadest, kus raskerelvade toel muudeti linnad rusudeks ega hoolitud võimalikust ohvrite arvust, sest seatud eesmärk oli vaja iga hinna eest täita. Analoogilisi näiteid ja erinevaid tsitaate kõlas raadiosaates teisigi. Ma vabandan tõesti kõigi ees ja möönan, et keerukate mõttekäikude esitamise ja mitmete eri allikate tsiteerimise tõttu võisid minu väljaütlemised olla mitmeti mõistetavad.
Mulle helistas Saarte Hääle ajakirjanik Raul Vinni ja küsis, kas ma jään oma esimese märtsi saates välja öeldud seiskohtade juurde. Ma ei saanud tema küsimuse mõttest aru, aga kuna see ajakirjanik on ennegi kirjutanud konkreetselt minu kohta äärmiselt negatiivse alatooniga lugusid, siis ma keeldusin temaga telefoni teel diskuteerimast ja palusin, et ta saadaks mulle teda huvitavad küsimused kirjalikult. Ta kordas ka kirjalikult oma soovi, kas ma jään oma seisukohtade juurde. Ma palusin uuesti, et ta esitaks ikkagi oma konkreetsed küsimused. Ta ei esitanud ja siis ma loen lehest, et ma jäin tema enda poolt saate kontekstist väljarebitud lausete juurde ja need ongi minu kindlad seisukohad. Need ei ole minu seisukohad! Kui ajakirjanik oleks midagi konkreetselt selle tunniajase saate kohta küsinud, siis oleks ma saanud talle seda öelda. Aga ta ilmselt ei soovinudki mu vastust.
Või teine pealkiri, kus väidetakse, et ma õigustan ohjeldamatult Venemaa agressiooni Ukrainas. Ka see on vale. Ma olen analüüsinud keerulist olukorda, kuid mitte kunagi õigustanud Venemaa agressiooni. Nagu paljude teiste, oli ka minu jaoks oli tõeline pettumus, kui nii pikaajaliste diplomaatiliste kõneluste järel valis Putin Ukraina konflikti lahendamiseks sõjalise tee. Ma ei uskunud seda viimse hetkeni. Aga kui ta sellise tee valis, siis kerkib üles jälle küsimus, et miks ta valis? Seda on ju ometi vaja teada, et seda agressiooni lõpetada ja selliste sündmuste kordumist Eestis ära hoida. Kas ta on lihtsalt hulluks läinud maniakk, või oli sellise otsuse taga midagi muud? See on tõsine küsimus ja sellele jälile jõudmine võib anda ülevaate tema järgmist sammudest. Ka meie väikese Eesti suhtes. Ja sellistele küsimustele ei saa vastuseid ainult emotsioonidele tuginedes. Emotsioonid on kriitilistes olukordades väga halvad abimehed. Me oleme kuulnud meie ekspertide juttu, et hetkel Eestile otseselt sõjalist ohtu ei ole. Täna ei ole, aga homme?
Ma väljendasin saate jooksul oma muret ja seisukohta saadet kokku võttes:
1:00:03 – „Ma ei poolda seda sõda ja ma ei poolda venelast ja ma ei poolda mitte kedagi….Ma püüan seda asja ise enda jaoks analüüsida ja selgeks teha, mis maailmas sünnib. Me oleme siin seda kogu aeg püüdnud aru saada või mõista, milline on siis see sama tegu-tagajärg. Olla radikaalsed – minna juurteni, et kui mingisugune sündmus toimub, see mõjutab meid, et me saaksime siis aru, mis on see põhjus.“
Miks ei ole seda minu seisukohta rahvale esitatud? Ma ütlen ju selgelt, et ma ei poolda seda sõda ja ma ei poolda venelast? Kuidas saab sellest teha järelduse, et ma saan olen Moskva troll?
Ma ei pea fanaatiliselt iga kord kui ma suu lahti teen alustama oma juttu väitega, et Putin on kurjategija ja agressor. See peaks mõtlevale inimesele olema niigi selge.
Ma kuulun uhkusega juba pikemat aega rahvuslikku liikumisse, mille deviisiks on: Meie au on truudus! Truudus oma isamaale ja rahvale. Minu äärmiselt küünilise sildistamise ja halvustamisega eestimaalaste ja minu toetajate ees on mindud üle piiri.
Ma mõistan, et tänane olukord on emotsionaalne ja kriitiline, aga paratamatult jääb mulje, et minu vastu suunatud rünnaku põhjused võivad seisneda muus. Olen Saaremaa vallavolikogu opositsioonis ja revisjonikomisjoni esimees ning minu juhtimisel valmis Saaremaa volikogu revisjonikomisjonil revideerivate valdkondade plaan. Olen kindel, et selle plaaniga tutvumine tekitas nii mõnelgi soovi saada minust kui revisjonikomisjoni esimehest kiiremas korras lahti.
Mulle helistas Saaremaa volikogu esimees ja nõudis, et ma lahkuksin volikogust. Vastasin talle „Metsatöllilt“ laenatud fraasiga: Kohtus näeme….
Ma peatasin oma vallavolikogu liikme volitused kolmeks kuuks, et saada rahulikult ja segamatult kaitsta oma õigusi.
Mul on siiralt kahju, et paljud toredad inimesed on uskunud mind laimavaid kirjutisi.
Ma lõpetasin nimetatud raadiosaate veendumisega – „Üks väike rahvas, ma olen seda öelnud ja ütlen seda veel, ühe väikse rahva – väikerahva edu aluseks, edu valemiks on tarkus. Oskused ja tarkus. Ja üks asi veel, mis peab olema nagu ühise nimetajana meil kõigil – see on eneseväärikus. Me ei saa laulda võõraid laule oma viisiga. Me saame laulda oma laule omal viisil.“
Kaua oodatud ja palavalt nõutud järg menuromaanile “Hüüdnimi Eestlane.4” on jõudnud raamatulettidele.
Raamatust “Pahapulli Pahalased” tuntud tegelase Lonni seiklused jätkuvad, seekord Taanilinnas.
Poolel teel sõitis meile vastu Saaremaa-Hiiumaa liinilaev ja Koguva sadama päikese käes helkivate hoonete katused särasid üle mere juba kaugelt.
Mind üllatas kohaliku õllesortimendi äärmiselt lai valik ja pean tunnistama, et vähemalt need õlled, mida ma proovisin, andsid paljudele seni maitstud käsitööõlledele silmad ette. Ka pakutav lauavesi oli kohalik ja väga kvaliteetne.
HARRY RAUDVERE BLOGI 