Objektiivne “Objektiiv”?

Saatsin “Objektiivi” avaldamiseks oma arvamusloo.

Minu üllatuseks keeldus “Objektiiv” minu arvamust avaldamast.

Tuginedes nende etteheidetele, et peavoolumeedia piirab oluliselt sõnavabadust ja on kallatatud valitseva ideoloogia suunas, käituvad nad tegelikkuses samamoodi kui peavoolumeedia – keelduvad avaldamast arvamusi, mis ei haaku nende maailmavaatega. On ääretult kahju tõdeda, et end vabaks ja sõltumatuks kuulutav meediakanal täidab valitud seltskonna propagandistliku eesmärki.

Lisan lugemiseks esitatud arvamusloo, “Objektiivi” keeldumise ja oma vastulause küsimustega, milledele ei ole vastust saanud.

Ja siit küsimus – kas “Objektiiv” on objektiivne?

Lähisuhte vägivald – probleem või farss?

(avaldatud blogipostitus 15.05.2019)

Eemalt paistavad asjad teises valguses kui ninapidi juures olles. Täpselt nii ka uudised, mis Eestimaalt väikese viivitusega minuni jõuavad. Loen ja vaatan, mis on need meie riigi ja rahva jaoks elulised teemad, millest sotsiaalmeedia kajab ja peavoolu meedia järjepidevalt kirjutab. On need käsitletavad teemad siis tõesti nii olulised, et ületavad uudistekünnise ning neist tuleb ikka ja jälle hakata rääkima? Ju siis on, kui midagi muud ja asjalikku kajastada ei ole. Või ei saa ega ka oska.

Naiste ajakirjade esikaaned olevat mustvalged, et protesteerida perevägivalla vastu. „Toetame president Kersti Kaljulaidi, kes on perevägivalla vastu!“ Väga kena üleskutse, aga seepeale tahaks kohe teada, kes on siis perevägivalla poolt kui president on vastu. Kindlasti jälle EKRE. Või seekord keegi teine?

Perevägivalla kohta võtavad sõna paljud. See on teema, millest pea iga inimene arvab teadvat ja tahab kaasa rääkida. Olgu tal siis mitu kõrghariduse diplomit taskus või poolelijäänud põhikool.

Vastiku urgitsejana ja radikaalse maailmavaate kandjana tahaksin jõuda enne põhjusteni, kui üldse millestki midagi arvama hakkan. Mis on see tendents, mis sunnib inimesi ja eelkõige just mehi vägivallatsema? Mis peaks neil viga olema, et väidetavalt järjest rohkem naisi talub lähisuhtes vägivalda?

Ma võin olla mehena päris uhke. Mul on mitu poega ja ma ei kujutaks ette, et keegi minu poegadest, kelle meheksvormimise juures olen viibinud, võiks oma naisele või lähedastele kätt külge panna. Ma ei imestaks põrmugi kui nad oma naise või laste väärikuse kaitseks kedagi aktiivselt ja jõuliselt nuhtlevad, sest ma tean, et kui nad on sedasi käitunud, siis peab selleks olema mõjuv põhjus, kuid tõsta niisama või emotsiooni ajendil kätt nõrgema ja kaitsetuma vastu, see ei ole lihtsalt võimalik.

Vägivaldseid mehi ei too kurg ega leita neid ka kapsalehtede vahelt. Nad on siia ilma tulnud naiseüsast, nii nagu me kõik. Huvitaval kombel vaadatakse kodu poole kui lapsel tekivad koolis probleemid. Siis on süüdi vanemad, kes ei oska oma võsukest kasvatada ega õigele teele juhtida. Kodudega tegelevad lastekaitsetöötajate hordid ja noorsoopolitsei ja teab veel kes, kuid laps viibib väga suure oma ajast eakaaslaste keskel. Nendest mõjudest ning pedagoogide tegemata tegudest vaatame vaikselt mööda. Kuid jah, kollektiivi jõuab laps ikkagi kodust.

Mulle on kunagi öelnud mu tütre klassijuhataja Prantsuse Lütseumist, kui ma peegeldasin talle tagasisidet nende koolis toimuvast koolikiusamisest, et teha pole midagi. Need lapsed, kes siin õpivad, on oma vanemate poolt üleimetletud ning neile on lubatud oluliselt rohkem. Isegi niipalju, et neli poissi tulid mu tütrele riietehoius kallale ja rebisid ta koolivormi katki. Oleks siis keegi emadest näinud oma poegadel süüd! Kaugel sellest! Koos pedagoogidega moodustati kiirelt ringkaitse ning üritati süüdlaseks tembeldada hoopis kannatanut ja loomulikult kodust olukorda. Ainult ühel isal oli hiljem julgust oma poja käitumise pärast vabandust paluda. Tunnustatud pedagoog Lauri Leesi, kellega ma püüdsin ka nendel teemadel vestelda, küsis otse, et kust ma võtan, et mu laps mulle ei valeta. Kõik lapsed pidid kodus valetama. Selgitasin, et meie kodus ei ole valetamine kombeks. Teda ei huvitanud tõde vaid oma kooli hea nimi. Lugu päädis sellega, et tütrele sai diktofon kooli kaasa antud ja need kiusamisjuhtumid ja mõnitused, mida jagasid kaasõpilased koos pedagoogidega, said kohtu poolt õiglase hinnangu ning Tallinna linnalt mõisteti välja raha kooli ebapedagoogilise käitumise pärast. Tühine summa rikutud lapsepõlve eest.

Miks ma sellest kirjutan? Aga sellepärast, et te naised, kes te vingute ja talute perevägivalda, olete ise need mehed ilmale toonud, kes teie tütreid peksavad ja alandavad. Mida paganat te vingute?! Te olete otseselt ise oma laste vägivaldsuses süüdi. Või vabandate end sellega, et naine ei peagi olema õrn ja hell ning ei vajagi armastust ega hoolt. Selline suhtumine on empaatiavõimega inimeste jaoks vastuvõetamatu. Mulle tegi telesaates täiesti uskumatuna tunduva märkuse Eesti feminismi ema ja suurkuju Marianne Mikko, kes solvus hingepõhjani kui ma julgesin teda kutsuda ilusaks naiseks. Oleks ma seda hingeski osanud arvata, et need feministid end lihtsalt emasteks peavad, poleks ma nii libedale astunud. Tahate meestega võrdseid õigusi, siis tuleb leppida mõnikord sinise silmaalusega või murtud käeluuga. Teid ei tohigi ju naiselikult hellalt kohelda, sest tähelepanuväärse ja naist ülistava suhtumise pärast solvute hingepõhjani. Empaatia puudumine? Väidetavalt olevat ka koonduslaagrites ametit pidavad naised olnud meestest kordades julmemad. Mine võta kinni…

Tegelikult on enamus peavoolu meedia poolt üleshaibitud probleeme oma olemuselt suures osas täiseti tähtsusetud. Keda kotib, kes kellele tite tegi, mida mingi kikilipsuga aferist EKREst arvab või mis hilpe kannab president Riigikogus. Oma riigi toel ja kaasabil tapame ja pommitame võõrastes riikides linnu ja külasid, tappes tuhandeid ilmsüüta inimesi ja siis kargame üksteisele kõrri abordiõiguse rahastamise pärast. Oma pealiskaudsuses ja hoolimatuses oleme kõik nii või teisiti mõrtsukatöö kaasosalised. Kallid inimesed, kutsuge mõistus koju ja kui teil seda külapeal laokil pole, siis ostke enesele veidikene juurde. See ei ole kallis.  Jah, õndsad on need, kes on vaimust vaesed, kuid me ei tohiks vaimuvaeguse luksust enestele lubada. Meil puudub see õigus.

Meile söödetakse igapäevaselt ette teemasid, mis pole riigi ja rahva seisukohalt sugugi olulised. Jah, on teada, et massile tuleb pakkuda tsirkust ja kui jagub, siis ka leiba, kuid meie väikene rahvusriik ja meie kodanikud vajavad tegelikult palju enamat kui kunstlikult otsitud teemad, mille abil juhitakse rahva tähelepanu kõrvale asjadest, millest me ei tohiks üle ega mööda vaadata.