Hüüdnimi EESTLANE 2.osa

Olete valmis?

Siin ta on – “Hüüdnimi EESTLANE 2.osa” 1.peatükk

Head nautimist!

-1-

Tom lebas voodis ja vahtis pärani silmil lakke. Tuba oli haudvaikne ja kottpime. Seinakella kettide otsas rippuvad pommid olid jõudnud põrandani – aeg seisis. Õhk toas oli läppunud ja paks.

Ta ei mõelnud millelegi, lihtsalt lamas, kortsus tekk külje all. Koju jõudes oli ta rampväsinuna riietega voodisse viskunud ja uinunud. Kaks kongis veedetud magamata ööd olid röövinud temalt viimsegi jõuraasu. Ta ei osanud hinnata, kui kaua oli maganud, kuid tundis, et hommik ei olnud veel saabunud. Suurenev surutis põies oli une viinud ja nüüd lamas ta ristseliti voodis ning jõllitas pimedusse. Kardinate taga oli sume septembrikuu öö.

Äkki katkestas vaikuse hoovivärava vaevukuuldav kriuksatus. Tom kergitas pead, et veel mingit heli tabada. Juba ammu oli ta plaaninud värava roostes hingede vahele tavotti toppida, aga iga kord, kui see talle meenus, tuli midagi muud vahele ja nüüd töötas värav uksekella eest. Keegi tuli hoovi, selles ei olnud kahtlust. Tom ajas end hiirvaikselt voodis istukile. Juba kobistas see keegi välisukse taga ja hakkas nõudlikult uksele kopsima.

„Kas tõesti tulid nad uuesti,“ käis hetkeks Tomil peast läbi, „mida nad nüüd tahavad? Kõik sai ju selgeks räägitud …“

Ta lülitas koridoris tule põlema ja avas ukse. Õuel ei seisnud vormikandjad, vaid Pjotr, kelle kaenla alt paistis jõupaberisse keeratud nutsakas. Nähes Tomi kohkunud pilku ja habetunud nägu ei suutnud ta muiet varjata.

„Mis on? Mida sina siit keset ööd otsid?“ küsis Tom vaikselt ja astus vastust ootamata tulijast mööda ning hakkas keset hoovi põit tühjendama.

„Ei midagi … Mõtlesin vaatama tulla, et kuidas sul siin on. Käisin täna kontoris ja nad on seal kõik sinu pärast väga mures. Keegi ei usu, et sa ise oleksid võinud Marusjale midagi halba teha. Siis ütles ka Raja, et mine ja vaata, kas tal on ikka kõik olemas ja mida ta seal üksi teeb. No ma siis tulin. Tõin sulle närimist ka kaasa. Midagi erilist ei ole, aga veidi leiba ja paar konservi peale võtmiseks.“

Tom lõpetas oma tegevuse ja suundus Pjotrit õlaga uksel müksates sõnagi lausumata kööki.

Ma rabasin peenralt mõned sibulad ka,“ sõnas Pjotr köögilaual pakki lahti harutades, „võtsin pudeli ka igaks juhuks ligi. Vahest võtame veidi? Läheb kergemaks.“

„Mis pagana kergemaks? Hinges närib ja seda juba lihtsalt viinajoomisega olematuks ei tee. Kurat, ma ei suuda paigal istuda!“ sõnas Tom ja hakkas närviliselt mööda kööki edasi-tagasi kõndima. Ta virutas jalaga pliidi ees asetsevale puukastile nii, et sellest puukoore tükid välja lendasid ja mööda kööki laiali pudenesid. Pjotr vaatas teda vaikides ja vangutas pead.

„Rahune nüüd veidi! Ega see märatsemine ei aita,“ sõnas ta mõtlikult, „usu, ma tean, millest ma räägin! Sina oled vaba, aga mina istusin ilmsüüta kinni ja kogu mu elu oli korstnas. Täna on võimalik vähemalt midagigi teha või teda otsida, aga kui oleksid trellide taga, vot siis oleks perse majas. Rahune ja peame plaani! Sina aitasid mind, kui ma välja sain ja mina ei ole see mees, kes heategusid niisama unustab.“

„Mu süda tunneb halba,“ sõnas Tom taburetil istet võttes, „ma kardan, et teda ei ole enam meie seas. Oleks ta olemas, siis oleks ta ka tagasi tulnud …“

„Ära siis kohe nii ka arva! Vahest hoitakse niisama kinni ja …“ jättis ta lause lõpetamata. Tom ohkas vastuseks.

„Ma ei usu! See ei ole loogiline,“ sõnas ta pead kätele toetades, „ei ole loogiline, et inimene lihtsalt niisama ära kaob – läheb linna ja tagasi enam ei tule. Keegi peab ju midagi teadma, või pidi midagi nägema. Aga kuidas seda teada saada? Ma ei usu seda miilitsa-värki. Neil võtab kõik nii kaua aega. Leningradist olevat ka mingi eriti tähtsate asjade uurija kohale tulnud, aga kui koputajatest agendid midagi ei tea ja ette ei kanna, ega siis miilitski selgeltnägija ole.“

„Ja mida nad sinust tahtsid?“ küsis Pjotr arglikult.

„Minust? Oh, tule taevas appi! Minult tahtsid nad välja pigistada seda, et ma ikkagi tean, mis Marusjaga juhtus ja kas ma ei ole ise tema kadumise taga. Kõige lollim oli see, kuidas nad mind kontorist minema lohistasid – nagu mingit kurjategijat …“

„Jah, ma tean. Raja rääkis,“ sõnas Pjotr kaastundlikult, „ja mis edasi sai? Said nad siis ikka lõpuks aru, et sina ei puutu asjasse?“

„Said ikka jah. Muidu ma poleks ju siin. Ja tegelikult piisas mulle sellest kahest päevast, et mõista, kui sitt võis olla sinul kõik need aastad istuda. Ja veel ilma põhjuseta! Ega mulle siis keegi midagi rääkinud ja ei küsitud ka midagi. Viidi linna ja pisteti kambrisse mingi nelja tegelase juurde, kellest üks oli üleni täis tätoveeritud. Istus palja ülakehaga laua taga ja põrnitses altkulmu, kui mind nende juurde topiti. Üks ahv tuli kohe suitsu küsima ja kui ma ütlesin, et mul ei ole, siis teatas, et ma olen talle paki võlgu jäänud ja ma pean oma võla tagasi maksma või ma alles näen, mis minuga juhtuma hakkab. Ma siis ütlesin talle täiesti normaalselt, et ei ole mõistlik iga vennaga kohe riidu kiskuma hakata, aga nad ainult irvitasid selle peale. Mul läks sitt nii keema, et virutasin ta nurka oimetuks. Panin ka sellele kõige lähemal istunud molule jalaga nii kõva paugu vastu vahtimist, et veri tätoveeritud tegelasele kaarega näkku pritsis. See kargas siis püsti ja hakkas täiest kõrist röökima, et tapetakse. Üks vennike jäi rahulikult laua taha istuma ega lasknud end millestki segada. Noh, selle hullu kisa peale tulid mendid kohale ja mind lohistati välja. Keegi virutas mulle millegagi kuklasse ja kui ma silmad avasin, olin üksinda teises kambris. Seal olid ka narid üles tõstetud ja mul polnud mujal olla kui põrandal lösutada. Pea lõhkus ja ajas öökima.“

„Seda tegid sa küll asjata,“ sõnas Pjotr mõtlikult, „nad leiavad su selle eest kasvõi maa alt üles. Ainult kinos on nii kõvad mehed, kes hakkavad kongis kohe korda looma. Sitt lugu, väga sitt lugu … Sul tasuks uurida, kellega sind kokku pandi. Vahest saab küsimuse kuidagi normaalselt ära lahendada?“

„Jah, sul on kindlasti õigus. Ma olen seda ise ka mõelnud, aga ma lihtsalt ei suutnud sel hetkel end valitseda ja oleksin vististi nad kõik seal vaeseomaks peksnud. Ma lihtsalt tahtsin ja pidin end välja elama ja nad ise andsid oma provotseerimisega selleks põhjuse. Muide, seda ütles mulle ka uurija pärast ülekuulamisel, et ma tellisin enesele ise muusika, mille järgi ma pean võib olla ühel hetkel tantsima hakkama. Ju ta neid värdjaid mõtles.“

„Arvata võib,“ nõustus Pjotr, „jutud liiguvad kiiresti ja ma usun, et nad teavad juba praegu, kes sa oled ja kust sind leida. Igatahes tasub silmad lahti hoida.“

„Õhtul viidi mind siis uurija juurde,“ jätkas Tom taburetilt tõustes, „too muudkui pinnis, et kuidas me ikkagi läbi saime ja miks ma ise linna kaasa ei läinud ja nii edasi. Rääkisin, kuidas asi oli ja nad lubasid kõike kontrollida. Istusin öökese ja poole päevast üksi sealsamas kambris ja siis vastu õhtut võeti mind jälle ette. Öeldi, et rohkem neil mulle küsimusi ei ole ja lasti tulema. Vähemalt nii palju oli neist tolku, et ei visanud niisama tänavale, vaid tõid siia ära. Ju neil oli omal ka minu suhtes sitt tunne, sest ametlikku vahi alla võtmise orderit neil ei olnud ja enne kui ma ära läksin, ütles uurija, et ta soovib, et külaskäik nende juurde jääks meie omavaheliseks asjaks ja ma ei teeks sellest numbrit. Ma küsisin, kas Marusja siis ikkagi käis arsti juures nagu pidi ja uurija noogutas selle peale. Järelikult ikkagi käis ja mida ta siis edasi tegi, vot see tulebki välja selgitada. Kurat! Äkki hakkas kellelegi tema kaelakee meeldima? Ma kinkisin talle ühe omapärase asja ja ta ütles, et ei võta seda enam kunagi kaelast ära. Kuid vaevalt keegi tal seda nägi,“ rääkis Tom rohkem iseendale, „kuigi arst või õde pidid nägema. Ma arvan, et ma peaksin ise nende inimestega vestlema.“

„Või nad sulle midagi rohkem ütlevad kui miilitsale on öelnud! Ma usun, et kui uurijad juba Leningradist kohale saabusid, siis on praeguseks arst ja ka muu personal üle kuulatud. Usu, mõnikord oskavad nad päris kiirelt liigutada ja inimese kadumine ei ole mingi saiavargus. Ma arvan küll, et nad tegutsevad päris operatiivselt.“

„Nii võib tõesti olla, aga ma helistan homme veel mõnele tuttavale ja kuulan sealtkaudu maad.“ Tom mõtles helistada nii major Nekrassovile kui ka Jermohhinile. Ta ei uskunud, et nende käest mingeid uudiseid kuuleb, aga vähemalt on nad siis informeeritud ja äkki suudavad uurimise tempot hoida.

Pjotr võttis köögikapist klaasid ja valas need pudelist täis. Tomi klaasi valas ta sellise hooga, et osa viinast lauale loksus, mille ta siis hoolikalt varrukasse pühkis. „Ega me pea siis palju võtma. Kell alles kahe ringis, saad vähemalt hommikuni inimese moodi magatud. Muidu istud siin üleval nagu öökull ja mõtled oma lolle mõtteid. Puhanud pea on ikka puhanud pea ja nagu ma ütlesin, ei pea end alati täis kaanima.“

Tom jõi klaasi põhjani ja hammustas sibulat peale.

„Ma siis lähen,“ sõnas Pjotr ja sättis end minekule.

Tom pani välisukse haaki, kustutas tule ja viskas voodisse pikali. Pjotril oli õigus – veidi aja pärast oli uni ta oma võimusesse võtnud.

©Harry Raudvere. Kõik õigused kaitstud.

5 kommentaari “Hüüdnimi EESTLANE 2.osa”

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.