Kellele on ustav parteilane?

Pealkirjas esitatud küsimus on mõeldud retoorilisena, sest vastust teab niigi igaüks – parteilane on ustav ainult ja ainult oma parteile. Aga kas me seda endale ka igapäevaselt teadvustame?


Erakonnaseaduse § 1 lõikest 1 saame teada iga partei eesmärgi: „Erakond (partei) on Eesti kodanike vabatahtlik poliitiline ühendus, mille eesmärk on oma liikmete ja toetajaskonna poliitiliste huvide väljendamine ning riigivõimu ja kohaliku omavalitsuse teostamine /—/.”

Seega, juba seaduses kirjapandu kohaselt pole parteilase eesmärk ei Eesti elu edendamine ega ammugi mitte kohalikus omavalitsuses elavate inimeste eest seismine, kuigi demagoogiliselt tavatsetakse valimiskampaaniates rõhutada just vastupidist.

Parteilaste koguarv, kelle huve parteid seaduse kohaselt väljendavad, jääb kogu Eesti lõikes 40 000–50 000 inimese piirimaile. Aga kui palju on Eestis kodanikke? Kui palju on elanikke? Kes väljendab nende ülejäänud inimeste huve ja tegutseb nende heaks?

Kohalik omavalitsus teoorias ja praktikas

14. novembril vaatasin Tallinna Televisioonist Andres Raidi juhitavat saadet „Poolkuu Igor Gräziniga” (soovitan veebis järelvaadata), kus üks Reformierakonna alustaladest, õigusteaduste professor Gräzin tõdes muu hulgas, et kohalik omavalitsus peab olemuselt olema egoistlik (oma kogukonna huvide eest seisev) ja riigi suhtes vajadusel antagonistlik (oma kogukonna huve riigi omavoli eest kaitsev).

Rõõm oli kuulda selliseid seisukohti veendunud parteilase suust, sest need ühtivad teoorias ka Eesti Vabariigi põhiseaduses kirja panduga. Selle § 154 ütleb: „Kõiki kohaliku elu küsimusi otsustavad ja korraldavad kohalikud omavalitsused, kes tegutsevad seaduste alusel iseseisvalt /—/.”

Muidugi on iseküsimus, et kui iseseisev on oma otsustes kohalikku omavalitsust juhtiv parteilane, kes on vandunud truudust parteile, mitte kohalikule elanikkonnale (populistlikku reklaami palun mitte arvestada!)? Ehk küsite seda parteilastelt, kelle te olete valinud oma koduvalda juhtima (mõnda pole isegi valitud, vaid ta on väljast palgatud) ning vaatate ühtlasi, kas ja kuidas muutub sellele küsimusele vastates nende inimeste näoilme?

Võin ettevõtjana tuua oma praktikast ridamisi näiteid, mis paraku teooriaga palju ei ühti. Olen soovinud ellu viia mitmeid taastuvenergeetika projekte Ida-Virumaal ja Saaremaal sellistena, et need ka kohalikule kogukonnale palju kasu tooksid – nii tasuva tööna kohalikele kui ka otseste rahasüstidena kohalikku eelarvesse. Kõik need kavatsused pidurdusid paraku põhjusel, et riik on oma haldusorganite kaudu – mitte kohalik omavalitsus omaenda kohalikel põhjustel! – neile vastu olnud. Kohalik omavalitsus on paraku sellega leppinud ja löögi enda peale võtnud, kuigi oleks võinud näidata sirget selga ning olla oma otsustes iseseisev ja vaba.

Seega, parteilase juhitud riigiasutus viibutab näppu ja samasuguse parteilase juhitud kohalik omavalitsus allub talle nagu kõige närusem ori, hoolimata oma elanike tahtest või nende huvidega arvestamisest. Niisiis, härra Gräzin, teie teooria on ilus, aga tegelik elu hoopis teine – kas pole!? Ja te teate seda!
Ma ei imesta, miks parteilased esinevad nii innukalt kohalikel valimistel.

Üleriigiliste parteide eesmärk kohalike volikogude valimistel on lämmatada omavalitsustes kohaliku elanikkonna tahe, et suruda kohalikud omavalitsused üleriigiliste parteide tahte alla. Ja kui kohalikus omavalitsuses võtab võimu mõni partei, siis kohalike elanike soovid surutaksegi maha – nende elu hakkab dikteerima üleriigilise partei tahe.

Kas te saate lõpuks aru, miks on üleriigilistel parteidel nii oluline haarata kohalikes omavalitsustes võim enda kätte ja mitte usaldada seda parteitutele kohalikele elanikele, kes tõesti seisaksid endi huvide eest?

Omavalitsus kui riigi käepikendus

Riigi ladvikule on mugav, kui kohalikust omavalitsusest ei kujune talle vastast, vaid tema tahtele alluja, kes teeb kõike, mida ülaltpoolt kästakse: surnuaed sinu aia taha – palun!; tuumajäätmete hoidla sinu aia taha – palun!; põlevkivikaevandus sinu aia taha – palun! Kohaliku omavalitsuse tegelinski ütlebki ainult „jah”, sest ta on parteilaste omavahelises hierarhias tõepoolest orja staatuses.

Öeldakse, et kriitika ilma ettepanekuteta on rumal. Nõus. Siinkohal siis minu ettepanekud:

1. Kohalike omavalitsuste valimistel tuleks edaspidi keelustada erakondade nimekirjad ja hoiduda parteilaste (seda saab kontrollida internetist) valimisest kohaliku omavalitsuse volikogusse.

2. Juba valitud parteilastel tuleb pidevalt olla aktiivselt kannul, et vältida nendepoolset riigi huvide (loe: partei huvide) eest seismist ja tagada, et nad käituksid sellena, kelleks nad valiti – kohaliku kogukonna eest seisjana.

Tean, et see pole lihtne, aga me tegeleme sellega. Elu ju ise näitab, et parteilane on ustav ainult oma parteile ning kohaliku elaniku tahe ja heaolu on talle sügavalt… ükskõik.

artikkel: Meie Maa

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s