Elu huvitavatest keerdkäikudest

Tere, üle pika aja!

Kui ausalt öelda, siis pole tahtnud oma blogisse tükk aega midagi postitada. Mitte sellepärast, et ei oleks olnud midagi öelda aga polnud lihtsalt vähimatki soovi nendel teemadel kaasa rääkida, mida peavoolumeedia ja liberaalne maailmavaade peale suruvad. Elu ise eraldab terad sõkaldest ja hakata siin aasima kellegi suhtumist või väljaütlemisi on täiesti mõttetu tegevus ja sulaselge aja raiskamine.

Kuid nüüd tahaksin ma jagada küll oma emotsioone ja ka tegevusi, mida olen saanud ja korda saatnud kodumaast kaugel olles.

Ma ei oska öelda, miks alati juhtub täpselt nii aga elu on mind kokku viinud väga huvitavate ja ka minu jaoks väga vajalike inimestega.

Nii ka seekord, mil mind paluti tulla esimesel võimalusel Ugandasse. Kutsujateks olid kohalikud aktiivsed inimesed, kes olid kuulnud, et siin Eestis elab selline mees, kes teab kuidas panna rattad pöörlema, et sellest tõuseks tulu nii talle enesele kui ka kohalikele kogukondadele. Ühistegevus võtab järjest selgemaid piire ja normaalselt toimivates ühiskondades on see tõeliseks abiks monopolide diktaadi ja pealesunnitud elukorralduse vastu.

Erinevalt meie kallist kodumaast, kus oma hinge maha müünud liberaalsed poliitikud teevad meeletuid jõupingutusi, et suunata meie rahvas vaesusesse või lasta lausa maamunalt minema pühkida.

Ausalt, ma nägin ja tundsin järjekordselt lausa omal nahal, mis tähendab rahvuslik uhkus ja eneseväärikus. Nägin, kuidas mõeldakse oma rahva heaolu kindlustamise peale ja inimesed, kes on asunud oma riiki juhtima, nende missiooniks on rahvusliku rikkuse suurendamine ja riikliku identiteedi kindlustamine.

Uganda on suur kohvieksportija. Riigi ambitsioonikas plaan on oluliselt suurendada ekspordi mahtusid ja lõpptulemusena lõpetada roheliste, ehk toorubade väljavedu riigist. Uganda põllumajandusminister Hon. DR Rwamirama Bright K. Ph.D (nii on kirjas ta visiitkaardil) rõhutas meie kohtumisel, kuhu olid palutud ka kõik vastava valdkonna spetsialistid, et riiklik tegevussuund näeb ette kohviubade väärtustamist.

Lihtsas keeles tähendab see seda, et kujundatakse välja erinevate  regioonide nimelised brändid, ehk sordikohv, mis röstitult pakendatakse ja suunatakse välisturgudele. Praegune olukord ei rahulda ugandalasi, sest välismaised suurtootjad ostavad odava raha eest rohelised oad kokku, röstivad ja pakendavad ning müüvad hiigelkasumitega  edasi. Samuti jõuab selline toodang ringiga Uganda turule,  mis on riigi seisukohalt täiesti vastuvõetamatu.

Ugandas kasvatatakse peamiselt kahte kohalikku kohvisorti – Arabikat ja Robustat. Eesmärk on kasvatada ainult ökoloogiliselt puhast ja kõrge väärtusega kvaliteetset kohviuba. Selle eesmärgi saavutamiseks on vaja liita koondada piirkondade kohvitootjad süsteemiga, mille kaasabil saab jagada uusi kohviistikuid, laiendada efektiivselt tootmispinda, kasutades esmajärjekorras banaaniistandustes kohvitaimede ja banaanitaimede kasulikku kooseksisteerimist. Loomulikult viia läbi farmerite hulgas koolitusi, korraldada kvaliteedikontrolli ja luua piisaval hulgal kohvitaimede istikute tootmise farme.

Lisaks nõupidamisele ministri ja ministeeriumi kõrgete ametnikega toimusid mitmed kohtumised ka farmerite esindajatega. Üritustel osalenud farmerite mandaate arvestades oli esindatud üle 800 kohaliku kohvitootja. Sellised kohtumised olid väga konstruktiivsed ja asjalikud. Esitati hulgaliselt küsimusi, milledele olid olemas ka konkreetsed vastused.

Koostöö Uganda kohvtootjatega nende riigi poolt püstitatud eesmärkide saavutamiseks on minu jaoks harukordne võimalus luua midagi täiesti enneolematut. Mastaabid on aukartustäratavad ja kasumi jagamine kohalike kohvifarmeritega suurendab oluliselt kogukondade sotsiaalset toimetulekut.